Jaanipäevalaps Jaan-Aleksander Rooda plaanib selle päeva lugedes veeta (3)

Jaanipäevalaps Jaan-Aleksander Rooda plaanib selle päeva lugedes veeta

On treenereid, kes sebivad ringi ja neid, kes istuvad koha peal ning vaatlevad. Jaan Rooda peab ennast vaatlejaks, sest kõrvalt näeb, mis tegelikult toimub.

Poolümmarguse sünnipäeva lävepakul räägime legendaarse mehega sellest, mis mõtteis – eks ikka spordist, tervisest ja elust üldiselt. Hobused jäävad sedakorda kõrvale, ehkki keegi ei tohiks alahinnata Jaan Rooda tegevust Eesti tõugu hobuste kasvatamisel. Spordikooli direktor on ta olnud kauem kui hobusekasvataja. Peaaegu kolmandiku oma elust. Eelpool mainitud “aegade algus” oli 1987. aastal.

Miks Jaan siis ikkagi sünnipäeva ei pea? Vastus peitub selles, et enda sõnul on tal praegu “akude laadimise periood”. “Kui mul on see laadimise periood, siis olen erakliku eluviisiga, eriti ei kipu seltskonda.”

Jaan Rooda on huvitava jutuga mees, väga filosoofiline, kelle mõte võib mõnd teemat lahates mõne hetkega kulgeda üle mitmete tasandite. Ja ta võib rääkida pikalt – näidetest, võrdlustest ja paralleelidest tal puudust ei tule. Küllap seepärast, et tegu on paljulugenud mehega. Nagu ta ise ütleb: “Kui sa pole midagi lugenud, siis sul pole ka midagi rääkida!” Neil päevil kahetseb ta, et jõuab päevas lugeda vaid viiekümne lehekülje ümber, millest tänapäevase infokülluse juures ei piisa, et olla kursis sellega, mis elus toimub.

Jaan jaanipäevast

Tõenäoliselt on lugemine see, mida sünnipäevalaps oma tähtpäeval teeb. “Ma praegu loen kolmandat korda piiblit. Ilmselt jaanipäeval, kui aega on, jätkan seda,” räägib ta. Roodal on voodi kõrval uus ja vana testament kõrvuti. Kes ikka piiblit lugenud pole, seda Jaan päris haritud inimeseks hästi pidada ei taha. Piibli abil annab tänapäeval toimuva kohta palju paralleele tõmmata ning huvitava asjana leiab Jaan, et teadus kipub üha enam seda, mis piiblis kirjas, kinnitama, mitte ümber lükkama.

Ehkki sünnipäevalaps jaanipäeva kodus lugedes mööda kavatseb saata, peab ta seda väga oluliseks päevaks, mis kannab enda olemuses meie rahva kombeid. Ja just sellepärast ei kipu ta tänapäevastest jaanipäevadest osa võtma. “Jaanipäev on selline noorte möllupäev.” Viimati olevat ta käinud jaanikul Eesti riigi algusaegadel.

Jaan meenutab oma viimast jaanipäeva: “Ilm oli ka kehva, sadas vihma ja siis nägin, kuidas kaks noort meest tulid, kast õlut kahevahel. Nad olid juba joomased. Kallasid kasti ühe põõsa alla maha. Üks pidi kasti tagasi viima ja see, kes jäi, istus pudelite peale. Mõtlesin, et see on hoopis teine üritus. Sellisel üritusel pole eesti rahvakultuuriga mitte midagi pistmist.”

Eks õlut ole jaanipäeval kogu aeg joodud, aga et kogu päev tuginebki ainult joomisel, seda polevat kunagi olnud, räägib ta. Pärast seda pole Jaan enam jaanipäeva üritusi vaatamas käinud. “Need noored mehed ei saanud üldse aru, millise peoga, mis üritusega tegemist on.” Jaan usub, et traditsioone tuleb austada ja hoida, aga seda võiks teha mingi vaimse tegevusega, kultuurilise tegevusega.

Sport ja vaim

Kergejõustikutreenerina ja spordikooli direktorina on Roodal olnud palju aega spordi olemusse süveneda. Sport ja vaim käivad koos, kuid ta ei kipu reklaamima rahvatarkust, mis ütleb, et terves kehas on terve vaim. See ei pidavat alati paika. “Mina ütleks nii, et terve vaimuga inimene hoiab ka oma keha korras.”

Rooda räägib teadusest, mille järgi on kindlaks tehtud, et haigused kahjustavad just tugevat organismi, mitte nõrka. Nagu ka suur lihasmass nõrgendab immuunsüsteemi. Nõrk organism ei ole võimeline end kahjustama, ta väsib enne ära. Tugev organism, kes on võimeline end mobiliseerima, võib seda teha sedavõrd, et kahjustab oma tervist. Ta pingutab üle.

Jaan jagab inimese energia laias laastus kolmeks. Esimest osa kasutab inimene tavategevuseks, ka treenimata inimene. Selleks et saada teise kolmandiku energia ligi, peab tegema kehalisi harjutusi, treenima. Kolmas kolmandik energiat hoiab eluprotsesse toimimas. Sellest viimasest osast ei tohi energiat juurde ammutada, sest siis seab eluprotsessid ohtu. See juhtub näiteks dopingut kasutades.

Mis on sport?

Rooda küsib, kas sport on ikka ainult see, kui tehakse kehalisi harjutusi. Kas see on parem sportlane, kes teeb teistest rohkem kükke? “Tegelikult on sport kasvatus,” räägib ta. “Õiged mõtted, õiged liigutused, õiged elukombed, see on sport.” Spordi roll on hoida noored aktiivsena ja panna neid tunnetama oma võimeid.

Vahel kiputakse arvama, et spordi tegemiseks ei pea vaimseid võimeid olema. Jah, ei pea küll olema geenius, aga rumal inimene ei tee sporti, on Rooda veendunud. “Rumalal ei ole seda vaimujõudu, et ennast mobiliseerida.”

Jaan tunneb spordi puhul ka muret, peab suisa ohtlikuks arusaama, et sport on lollikindel asi, alati tervislik ja kasulik. Tegelikult see nii ei ole. “Sport võib teha vigaseks, sport võib ka tappa. Tervislik on sportimine siis, kui seda tehakse õigesti.” Sellest hetkest lähevadki asjalood spordiga keeruliseks, sest ei ole kahte ühesugust inimest. Rooda räägib, et spordis püütakse sageli inimesi mingitesse mudelitesse toppida, mitte kohandada neid mudeleid inimese järgi. “Õige ülikonna saab siis, kui lähed rätsepa juurde, kes õmbleb selle sinu järgi.”

Murelikuks teeb teda asjaolu, et ühiskonda ei huvita tervistav sport, vaid edukus, saavutussport, tulemusteni ollakse valmis jõudma ükskõik mis vahenditega. Saavutusi saab müüa.

Kui oleks tema teha, jagaks ta spordi üldse kolmeks osaks erinevate valdkondade alla. Eraldi võiks olla tervisesport tervishoiu all, saavutussport sõjandusega tegelevate valdkondade all ja kultuurne sport. Roodale ei meeldi, kui spordis arutatakse, kes kelle “skalbi võtab” või kes jooksurajal kellegi “ära kägistab”, ei meeldi pärast sooritusi röökijad ja kisajad.
“Kui Värnik tuli maailmameistriks – kuidas ta möllas ja karjus seal. Aga Jan Železný on visanud oda Värnikust üle kümne meetri kaugemale – mitte mingit kisa. Kisa ei ole vaja selleks, et oda kaugele visata. Ilmselt on seda publikule vaja.” Või nagu Jaan Talts, kes on teinud 43 maailmarekordit, tema hoopis kummardas rahvale. Rooda usub, et see on kultuuri küsimus.

Kultuur spordis saab alguse aga koolist. Spordikoolist. Jaani arvates on tähelepanuväärne, et suured sportlased, kes on jõudnud tippu ja teavad, mis on sport, teevad endale spordikoolid, mitte -klubid. “Asi on selles, et koolitust on vaja, selleks et õpetada lapsi tegema õigeid asju – õigeid mõtteid, õigeid liigutusi, õiget režiimi pidama.” Näiteks toob ta võitluskunstid, millega tegelemine nõuab vastava filosoofia tundmist, mitte kõigepealt löökide selgeks õppimist, andmata endale aru, millal ja kuidas neid kasutada.

Treener ja õpetaja

Paljud Saaremaal kergejõustikuga tegelenud teavad Roodat oma treenerina. Ta on spordikoolis töötanud alates 1969. aastast. Millal ta aga viimati treeneritööd tegi? Mees räägib, et ta ei peagi seda tööd tegema, vaid ta vaatab ja kuulab. Vaatab, kas on andekas mees, kas tal on eeldused olemas. Seda tegi viimati nädal aega tagasi. “Ma vahel ikka käin vaatamas,” ütleb ta. Käib vaatamas, kuidas spordihoones trenni tehakse.

Kellel muusikalist kuulmist ei ole, seda ei häiri, kui keegi valesti mängib. Aga seda, kellel on, häirib. Sama käib ka treeningu kohta. Siinkohal on paslik kuulata ära lugu, kuidas Jaanist treener sai.

“Minu treener Ilmar Kivi pani mind tööle. Treeneri tegid minust minu õpilased.” Õiged arusaamad sportlikust treeningust andnud Roodale professor Aleksejev kahe nädala jooksul, mitte ülikool mitme aasta jooksul.
Rooda läks Aleksejevi juurde Leningradi omal käel. Seal sai ta kuulda asju, mida keegi varem polnud talle rääkinud. Professor rääkis, et peab oskama lugeda kehakeelt, seda inimest, kes treenib. Praegugi arvab ta, et näiteks kooli kehalise kasvatuse õpetajatelt võtaks ta kõik mõõdulindid ja stopperid ära. “Me peame hindama arengut, peame hindama positiivsust. Aga see, et ta hüppab meeter või poolteist, pole mingi näitaja.”

Üldse usub Rooda, et kehalise kasvatuse tund praegusel kujul on oma aja ära elanud, pärineb ajast, mil lapsed tegid kodus tööd, käisid jalgsi või rattaga koolis ega istunud päevad otsa arvutite taga. Siis olnud kehalise tund Rooda sõnul selleks, et harjutada rivitundi tulevaseks sõjaväkke minekuks.

Treenerid on erinevad. On neid, kes sebivad igal pool ringi, ja teisi, kes istuvad ühe koha peal. Viimased on Rooda sõnul vaatlejad. Ja selline vaatleja on ta ka ise. See pole alati nii olnud. Nooremana tegi ta oma poistega kõik asjad kaasa, kuid poiste ees joostes tabas ühel hetkel, et ta ei näe, mis noorte sportlastega tegelikult toimub.

“Ainus positiivne asi oli see, et nad pidid sama kiiresti jooksma. Aga see oli primitiivne treening,” meenutab ta nüüd. Kuna kõik inimesed on aga erinevad, siis tuleb tema arvates läheneda igaühele individuaalselt ning selleks on vaja kõrvalt jälgida, kuidas treening mõjub.

Mitte ainult spordist

Lisaks spordile valutab Rooda südant meie riigi käekäigu pärast. Talle teeb muret, et teatud teemasid ekspluateeritakse vastutustundetult. Näiteks rahvusteema. “Peaksime vaatama rohkem mitte seda, mis keelt keegi räägib, vaid seda, mida ta räägib. Kas ta räägib mõistlikku juttu?”

Meie jaoks on tema hinnangul kõige tähtsam see, kas igaüks teeb oma asja hästi. Vaid siis, kui tehakse asju, mis on kellelegi kahjulikud, tuleb pidurid peale tõmmata. Kuid kui tehakse asju, millest me aru ei saa, siis peaasi, et seda tehtaks hästi.

“Kui hakkame kõike seda ära kaotama, millest me aru ei saa, siis võib siin ilmas väga vähe asju järgi jääda. Väga palju on asju, millest enamik inimesi ei saa aru.”

Rooda teab, et inimese arenemine selleks, kes me praegu oleme, sai alguse umbes 70 000 aastat tagasi. Enne seda olid inimese eellased kinni ainult “sööme ja paljuneme” rutiinis. Selleks, et midagi muutuks, peab keegi suutma ennast rutiinist välja mõelda. Kui Jaan Roodaga veidi jutustada, siis saab selgeks, et tema on võimeline kastist väljapoole mõtlema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 99 korda, sh täna 1)