Vastukaja: “Vilets bussiühendus liitis Karala rahva” (1)

Lugesin seda artiklit ja ütlen, et see lugu pani mind meie elukorralduse üle mõtlema. Elan mandril juba üle viiekümne aasta, kuigi päritolult olen saarlane. Olen käinud külas tuttavatel suvilaomanikel nii Lümanda kui Valjala vallas ja näinud oma silmaga, kuidas saarlased üksteist abistavad.

Kas seda tehakse nüüd rohkem, kui sel ajal, mil bussiliine igale külateele või poode igasse maanurka jätkus, ei oska öelda. Aga sellist soojust ja üksteisemõistmist kui saarlastel on kogu aeg kõigi jaoks jätkunud ning ei ole ma oma pika elu jooksul seda mujal kohanud.

Kõige suuremas hädas on maal tõepoolest need vanainimesed, kes on üksinda jäänud. Kas lapsi pole või elavad nood oma igapäevaelu kusagil kaugemal. Seaduse järgi peavad lapsed küll oma abivajavat vanemat aitama, aga proovi sa seda näiteks Virumaalt Saaremaale teha. Ja oma kogemusest võin öelda, et niikaua, kui ma tubaste toimetustega ja iseendaga hakkama saan, ei taha ma kodust minna kuhugi.

Vallad jälle annavad raha lastetute vanainimeste hooldamiseks. Aga kas ei võiks siis ollagi nii, et sellist teenust saaksid ka teised kusagilt tellida raha eest – seda võimalust kasutaksid kaugemal elavad lapsed kindlasti. Vallad võiksid selle peale mõelda. Imelik, et inimesed peavad kõike seda külades tegema oma raha eest.

Karala külast ja sealse tubli eestvedaja Kaja Juuliku tegemistest olen lugenud ka varem mitmest ajalehest. Ise on ta suure pere ema, aga kõigi jaoks jätkub muretsevat südant ja aega. Meil paljudel oleks Karala küla näitel ühtteist õppida. Aga kas inimlikkust üldse saab õppida? Vaevalt, see on üks omadustest, mis inimesel kaasa sündinud on. Karala külalt võib vaid õppida sellise elulaadi korraldamist.

Soovin, et kõikidel küladel oleks selline külavanem kui Kaja Juulik.

Arvi Tamm, mandrisaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)