Mustjala kool ja õpetajad Kaldid

Mustjala kool ja õpetajad Kaldid

 

Iga viie aasta tagant korraldab praegune Mustjala põhikool vilistlaste kokkutuleku, tähistades sellega ka oma maja mõnda juubelit. Sel aastal toimub see 20. juunil. Kõik, kellel on olnud või on sidemeid Mustjala kooliga – võtkem see päev vabaks, et kohtuda, heietada mälestusi ja vaadata, mida uut on selles majas praegu. Täpsem info on väljas kooli koduleheküljel aadressil: http://mustjala.edu.ee.

Igaks kokkutulekuks olen otsinud mälestusi-meenutusi kas oma või teiste mälestuste salvest. Seekord meenutagem tublit õpetajate peret liignimega Kald.

Anatolia Kald sündis 1908. aastal. Pärast pedagoogikaklassi lõpetamist Saaremaa ühisgümnaasiumis sai temast pikkadeks aastateks õpetaja. Ta jättis unustamatu jälje ka nendesse õpilastesse, kellele ta tunde ei andnudki. Viimaste hulka kuuluvad ka minu klassikaaslased.
40-ndatel aastatel loodud lõbusas laulus “Mustjala keskus” on sellised read:

“… Kui on eemalt kuulda Tolja köksiv samm,
tasku libisevad mängukaar-did, kamm,
poistel kõigil süütud näod,
nagu laululinnud käod
ainult tõsiselt nad otsa vaatavad…”

Nendes ridades on tabatud kaht olulist joont Anatolia Kaldis ehk Kalda Toljas. Samm oli tal kõksiv ja rüht sirge viimaste eluaastateni. Ja teine – Tolja ei kulutanud ülearuseid sõnu ei tunnis ega väljaspool seda, et tagada kord ja viisakas käitumine.

Et ta oli eestiaegne õpetaja, leiti 50-ndate aastate alguses, et Kald ei sobi lapsi kasvatama ja ta leidis tööd raamatupidajana Mustjala meiereis. Sealt kutsus ta mõned aastad hiljem kooli tagasi direktor Heino Tiidus, kellel jätkus julgust mitte karta kodanliku natsionalismi levitamist koolis. Ka olid olud selleks ajaks muutunud.

Vaatamata sellele, et õpetaja Kald ei saanud vahepeal palka koolist, tuli tal vähemalt üks kord aastas esineda kooli laval – see oli nääripeol. Ta oli asendamatu näärivana (jõuluvana) nii koolis kui ka rahvamajas.

Kalda Tolja oskas alati küsida pakisaajalt midagi, milles oli oma pipraiva sees. Pakkide jagamine ei olnud igav ja veniv protseduur, vaid rahvas jälgis huviga, mida ta ühe või teise käest küsib. Küsimusi saatsid sageli naerupahvakud saalis, sest alati oli teadjaid, mille või kelle pihta oli küsimus sihitud. Nii näiteks pidi üks neiu, kelle peig oli traalimees, vastama küsimusele: kus peatuvad traalid siis, kui Tagaranna sadam jääs on.
Anatolia Kald oli ka hea näitejuht. Nii näiteks aitas ta meie klassil lavastada August Kitzbergi näidendit “Punga Mart ja Uba-Kaarel”.

Ilmselt selle tõttu, et ta tegeles meiega tunniväliselt palju, sõitis ta meiega kaasa ka kooli lõpetamise puhul korraldatud ekskursioonile. 1957. aastal ei mindud muidugi Helsingisse või Pariisi, vaid Lõuna-Eestisse. Sõideti kolhoosi veoautol. Kuskil öömajal olles, kui tuled olid juba kustutatud, läks meie omavaheline jutuajamine üsna ülemeelikuks ja pilluti üsnagi labaseid repliike. Siis võttis Tolja sõna ja noomis meid lühidalt, aga mõjuvalt. Teine päev oli häbi talle otsa vaadata.

Anatolia Kald lahkus 1992. aastal.

Elene Kald – rahva suus Kalda Elle –, Tolja noorem õde tuli Mustjala kooli õpetajaks pärast Haapsalu õpetajate seminari lõpetamist. Oli kaua algklasside õpetaja. Mul oli võimalik näha, kui toredasti oskas ta ise juba eaka õpetajana nende pisikeste põnnidega ringi käia.

Ta vaatas üle talvel väljast tulnud esimese klassi õpilased, nende kaunikirjalised käpikud, mütsid ja sallid, kiitis iga mustrit ja pisipõnn sai koolipäeva alguseks sellest väga meeldiva tunde. Elene Kald oli kaua ka õppealajuhataja ja direktorite vahetumisel ka direktori kt Elene ehk Elle Kald lahkus meist tänavu.

Eduard Lemberi, Nadežda Saareti ja Tohvertite kõrval on nii Anatolia kui ka Elene Kald suur peatükk Mustjala kooli ajaloost, kes on jätnud sügava jälje oma kaasaegsete mälestustesse.

Helve Õnnis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)