Suveks oma juurte juurde tagasi (2)

Suveks oma juurte juurde tagasi

 

See tundub päris veider, et igal aastal, kui suvi juba uksest ja aknast sisse poeb, tuleb mõnelgi minuealisel kange tahtmine tagasi vanematekoju kolida, minu puhul siis Saaremaale. Saaremaa lihtsalt on see koht, kus peab olema iga võimaliku hetke.

Omamoodi ju arusaadav: kool-ülikool selleks korraks ühel pool, päevad pikad ja ööd lühikesed, vanemad hoolitsevad koju tulnud laste eest nagu muiste. Nii tuleb noortel isegi tahtmine kogu pealinnaelu koos töö ja muude kohustustega selja taha jätta ja kohe päriseks koju tagasi kolida.

Kunagised toimetamised on armsaks saanud

Ma olen viimasel ajal juurelnud, millest see tulla võib. Kas sellest, et iga aastaga tuleb kohustusi juurde ja siis ootad Saaremaalt lapsepõlve kergust ja muretut elu? Eks tollalgi oli koduseid toimetamisi, aga tüütuna tundunud karjas käimine ja kartulite rohimine on ajapikku hoopis armsaks mälestuseks saanud. Või tahad kodusaarele hoopis seetõttu, et aastatega saad aru, et ükskõik kus sa ka parajasti rapsid, kasutegur on sama suur igal pool, ikka oma oskuste ja tahte piires.

Või hakkab mõistus sedavõrd palju pähe tulema, et mõistad, kui armas ja oluline on kodukoht ja kodusaar tegelikult? Või tuleb tõepoolest see tunne, et ühel hetkel võiks ka ise pere luua! Oma lapsed oleks küllap targem üles kasvatada kadakate keskel, mitte kivilosside vahel.

Muidugi jääb ka variant, et suvine lustimine Saaremaal on suurlinna elust lihtsalt puhkuseks ja suve lõppedes ootadki oma rutiini ja kibeled tagasi mandrile.

Eks neid põhjuseid võib rohkemgi olla ja kindlasti on neis kõigis kellegi jaoks mingi iva sees, aga kui reaalne on praegu minusugusel päriseks kodusaarele naasta?

On üsna raske välja mõelda, mis mind Saaremaal kinni hoiaks, kui suvi läbi saab ja sügisvihmad suveilma ära ajavad. Kuidas on lood töökohtadega, meelelahutuse ja alati puuduva kapitaliga? Mina usun, et kes otsib, see ikka leiab, aga lihtsam võiks see kodukanti uue kodu tegemine küll olla.

Teisest küljest, saarlased on ka tuntud oma kokkukuuluvuse ja väljast tulnute võõrastamise poolest. Olen esimest põlve saarlane, vanemad Nõukogude ajal pärast ülikooli lõppu suunamiskomisjoni otsuse alusel mandrilt Saaremaale sattunud, ja siiamaani annab tunda, et päris saarlastena meid veel igas olukorras ei aktsepteerita.

Tulla tagasi ja jääda päriseks?

Kuidas suhtuvad põlised saarlased tagasitulijatesse? Kui palju on maailma näinud ja mandril hariduse omandanud noored tagasi oodatud? Poleks ju endalgi kuigi mugav, kui keegi võib tulla ja ära võtta sinu töökoha ning aia taha uue maja ehitada.

Mõistagi on Saaremaale tagasi kolinud ka hulk uuenduslike ideedega inimesi, kes teevad endale ise töökoha ja vaat et loovad neid teistelegi. Ja viimaks, igapäevased kohustused ja vajadused jälitavad inimesi nii Saaremaal kui ka mandrimaal.

Igatahes on Saaremaal suvel palju tegemist ja lusti, olgu siis kodutöid tehes, sõprade seltsis aega veetes või hoopis ratsu seljas looduses kapates. Tulebki lihtsalt oodata seda õiget hetke, kui Saaremaale tagasi kolimine tuleb iseenesest ja küsimusi-kõhklusi ei tekigi. Seniks tuleb nautida vanemate hoolitsust koju saabunud lapsukeste eest ning kõiki neid pikki päevi ja lühikesi öid!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)