Loomingulisus miinusmärgiga (4)

Mõeldes sellele, et meil jookseb pühvliaasta, tahaks meenutada üht vana müüti Minotaurosest, härja pea ja inimese kehaga koletisest. Jutt käib kuningas Minosest, õiglasest seadusemehest. Tema tooli, mille peal ta õigust mõistes istus, näidatakse veel tänapäeval turistidele, kes Knossose paleed külastavad.

Niisiis, see kõigi poolt lugupeetav kohtunik, kelle õiglane käsi ulatus iga tavakodanikuni, oli kimpus iseenda valetamise tagajärgedega. Meest sõnast, härga teadagi millest. Kuningas Minos ei suutnud pidada oma sõna, mille järgi tuli ohverdada merest tõusnud valge härg merejumal Poseidonile. Ta ilmselt ei teadnud, et jumalale valetamisega ei saa jumalad isegi hakkama, rääkimata siis inimesest. Kuningas Minos vahetas õige härja vale vastu ja algatas selle teoga valede laviini. Kannatas tema naine, kes jumal Poseidoni kättemaksuplaani kohaselt imeilusasse valgesse härga armus ja härjaga Minotaurose sigitas. Kannatas leiutaja Daidalos, kes koletise kinnihoidmiseks labürindi ehitas, kannatasid ateenlased, kes igal aastal koletisele ohverdamiseks seitse poissi ja seitse tüdrukut saatsid.

Õpime müüdist

Mida on meil sellest müüdist õppida? Seda, et valetamine on valetamine, et valetada saab ükskõik kellele, aga mitte iseendale ja valetamisel on alati tagajärjed. Eesti rahvatarkusest teame, et “valel on lühikesed jalad”. Lapsepõlvest tuleb meelde salmike: kes valetab, see varastab ja vangitorni armastab. Aga kuidas on asi tegelikkuses?

Hiljuti toimus üks avalik väitlus “noorte” ja “vanade” vahel. Seal selgus, et valetamine on leidlikkus ja valetaja on loominguline inimene. Kui anda valetamisele ülistav nimetus “hädavale”, siis on tegu justkui millegi positiivsega! Meelde tuleb ka üks varasem artikkel ajalehes, kus elektrivarastesse suhtuti leebelt, isegi kaasatundvalt.

Valetamist ja varastamist võib pidada nakkushaiguseks, mis levib tänu ühiskonna soosivale suhtumisele. Ainukesed, kes valetamisest puhtad, on lapsed. Vaadake, kui sirgelt nad seisavad, kui nad on just käima õppinud. Kui selge on nende silmavaade. Nad on avatud ja ausad. Laste rõõm on seotud nende loomuliku käitumisega. Nad ei söö ega puhka ilma vajaduseta ja nad ei häbene küsida, kui neid miski huvitab. Kui kaua?
Kui kaua võtab aega jõuda arusaamiseni, et valetamine on kasulik ja tänu valetamisele on lihtsam läbi saada nendega, kes valetavad. Kui anda lapsele katteta lubadus, mida ei suudeta täita, siis on tegemist valetamisega. Lubadus on alati seotud vastutusega.

Pange tähele, kui palju on meie ühiskonnas õhus katteta lubadusi. Mis viga lubada, kui vastutada pole vaja. Polegi sellist traditsiooni, et keegi peab vastutama. Kui valetab väike laps, kannatab ta enamjaolt ise, kui valetab õpetaja, võib põhjustatud kahju mõjutada õpilaste maailmavaadet, kui valetab tippjuht, on negatiivne tulem juba palju suurema ulatusega. Mida kõrgemal positsioonil on inimene, seda raskem tundub meile uskuda, et tegemist on valetajaga. Valetaja on aegsasti hoolitsenud oma fassaadi eest, ta on riputanud selle täis autasusid ja kõrgeid nimetusi. Need töötavad kaitsva kilbina.

Valetamine saab harjumuseks

Kõrgele positsioonile jõudnud inimene kujutab ette, et ta on kuningas, kelle ametikoht on päritav. Veelgi enam, et ta on nagu jumal, kelle otsused on ilmeksimatud. Vastutusest ei räägi keegi. Kuidas jõutakse esimesest valest professionaal-seks valetajaks muutumiseni? Kui esimene väike vale on läbi läinud ja jäänud karistuseta, omab järgmine vale juba kogemust ja teatavat annust jultumust.

Korda tegevust, saad harjumuse, korda harjumust, saad iseloomu. Mida siis ette võtta, kas tõesti on valetamine inimesel veres, kas peaks vereproovi andes määrama ka valetamise protsendi veres? Konks on selles, et inimene võib valetada ükskõik kellele, aga mitte iseendale. Valetaja kahjustab oma hinge, sest valetamisega kaasneb süütunne, mis koormab ja alandab inimest, see aga pärsib inimese vabadust. Inimene on oma valede ori, ta peab pidevalt oma valesid meeles pidama ja neid uutega kaitsma. Kui palju energiat selleks kulub!

Milline õnn, et me ei tea, kui palju head potentsiaali on sellise negatiivse energia näol kaotanud kogu meie ühiskond. Võib-olla oleks me juba viie rikkama riigi seas. Aga me võiksime teada, et ükski ametikoht, aumärk ega medal ei kaitse inimest tema enda eest. Kuulsusesära võib juhtida tähelepanu kõrvale, aga see ei kata kinni autust ega peida valet. Vanas Testamendis on õpetlik sõnum: FORTE EST VINUM, FORTIOR EST REX, FORTIO RESSUNT MULIERES, SUPER OMNIA VINCIT VERITAS! (Vein on vägev, kuningas on vägevam, naised veel vägevamad, kuid tõde ületab kõik!)
Mõelgem veel kord antiikmütoloogiale ja koletis Minotaurosele. Milline oleks võinud olla ajalookäik, kui kuningas Minos oleks merest tõusnud valge härja ohverdanud merejumal Poseidonile, nagu ta oli lubanud. Ja milline võiks olla meie Eesti ühiskond, kui me valetaksime kas või poole vähem. Seda ei saa nõuda ükski seadus, aga seda võib teha seaduseraamat meie sees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)