Valimisanalüüs. Kas taas fašismi võidukäik? (6)

Valimisanalüüs. Kas taas fašismi võidukäik?

RIVISTUVAD JA MARSIVAD: Kas ajalugu tõesti kordub? Pildil Ungari marurahvuslased, kellele sõjaväeline kord väga meelt mööda on.

Möödunud pühapäeval toimunud Euroopa Parlamendi valimistel saatis paljudes riikides edu paremäärmuslasi. Nii juhtus see näiteks Ungaris, Austrias, Bulgaarias, Rumeenias jm. Paraku läks seekord nii – mis oli kõige hämmastavam – ka Suurbritannias, riigis, mida õigusega peetakse demokraatia hälliks! Sellega seoses võib küsida, kas vanal kontinendil on fašism taas pead tõstmas?

Briti ajalehed The Guardian ja The Independent pöördusid kommentaaride saamiseks kogu maailmas tuntud ja väga autoriteetsete ajaloolaste poole. Neilt küsiti, kas ajalugu kordub ja kas pruuni katku leviku oht on tõepoolest õhus või on see kõik vaid ajutine nähtus ja tegemist oli valijate n-ö protestihääletusega.

Vastused olid üldjoontes optimistlikud, ent kuna tegemist on peamiselt Briti saartel elavate ja töötavate inimestega, olid need Mandri-Euroopas toimuva suhtes mõnevõrra üleolevad ja vahest ka veidi ebaõiglased.

Paralleelide tõmbamine on rumal

Londoni ülikooli õppejõud Michael Burleigh, raamatu “Kolmas Reich: Uus ajalugu” (The Third Reich: A New History) autor märkis, et ajalooliste paralleelide tõmbamine võib küll olla huvitav ja intrigeeriv, kuid samas on säärane tegevus väga rumal.

“Praegu pole tegemist 1930. aastate kordusväljaandega,” ütles ajaloolane. “Kaasaja maailm on tugevasti muutunud ning need muutused on puudutanud ka poliitiliste erakondade ülesehitust ja seesmist korraldust. Kokkuvõtlikult võiks öelda: Hitleril ei olnud Twitterit.” (Hitler didn’t Twitter)

Samamoodi on ajaloolase sõnul olukord põhimõtteliselt teistsugune kogu Euroopas: kontinent pole üle elanud katastroofilist sõda. Ka ei saa öelda, et seisukoht, mille kohaselt majanduskriis soosib just paremäärmuslasi, oleks universaalne, lausus Burleigh.

Näiteks Itaalias tulid fašistid eesotsas Mussoliniga võimule kaua aega enne Suurt kriisi (s.o 1922. aastal, Suur depressioon jõudis Euroopasse alles 1930. aastal – toim), Saksamaal aga hääletasid töötud ka kriisi ajal traditsiooniliselt kommunistide, st vasakradikaalide poolt.

Burleigh arvates on kaasaja vasakpoolsed võimelised evolutsioneeruma, näiteks eurokommunismi suunas. Samas ei saa öelda, et paremäärmuslased ajaga sammu peaksid. “Marurahvuslased ja paadunud patrioodid kasutavad ka täna 1930. aastate labaseid stereotüüpe,” oli ajaloolane veendunud. “See tuleb aga lõppkokkuvõttes kasuks vasakpoolsetele.”

Seetõttu arvabki Burleigh, et marurahvuslikku Briti Natsionalistlikku Parteid (BNP) ei peaks ära keelama; parem oleks selle liikmeid hoolikamalt küsitleda ja nõuda, et nad avalikustaksid oma poliitilise ja majandusliku kava. Sellega tõestaksid neofašistid ise oma ebakompetentsust, demagoogitsemist ja naiivsust.

Murelikuks peaks muutuma vaid siis, kui see paremradikaalide praegune edu korduks ka tulevikus ja muutuks püsivaks trendiks. Lisaks on Burleigh seisukohal, et muret tuleb tunda Ida-Euroopas ja ka Balti riikides toimuva pärast – neis riikides pole suurt demokraatiakogemust, mistõttu võib võimu juurde pääseda ükskõik kes.

On vaid vihkamine

Exeteri ülikooli ajalooprofessor, raamatu “Morbiidne ajastu:
Suurbritannia kahe sõja vahel” (The Morbid Age: Britain Between the Wars) Richar Orvey, rõhutas: mis puutub Suurbritanniasse, siis oli siin seekord tegemist pigem protestihääletamisega, sest arvesse tuleks võtta hiljutisi skandaale, kui poliitikud olid riigi raha alatult enda ja oma lähikondlaste huvides kasutanud.

Kõik see õõnestas usaldust demokraatlike institutsioonide vastu. Ent isegi sellises olukorras kogus kõige enam protestihääli poliitilises mõttes palju mõõdukam Sõltumatuse Partei ja mitte paremäärmuslased. See aga tähendab, et aja jooksul peaks olukord Ühendkuningriigis stabiliseeruma, arvas ajaloolane.

Mis puutub aga Mandri-Euroopasse, jätkas Orvey, siis seal on olukord veidi erinev. Nimelt olevat mandril tegemist nn roomava, jätkuva nihkega paremale. Samas on ajaloolane veendunud, et ajaloost tuntud fašismil ja kaasaja paremradikaalidel on vähe ühiseid jooni.

Tänapäeva Euroopa äärmuslaste paradigmad toetuvad peamiselt neljale foobiale: hirm Hiina, islami, immigrantide ja üha süveneva eurointegratsiooni ees. “Ja peale emotsionaalse vihkamise pole neil mingeid konkreetseid tegevuskavasid,” lausus Orvey.

Nende edu ei kordu

Londoni ülikooli moodsa ajaloo professor Kathleen Burk märkis, et erinevalt 1930. aastastest, ei saavat praegu rääkida fašistlike meeleolude populaarsuse kasvust – on vaid teatud inimeste rühm, kes hääletab marginaalsete erakondade poolt.

Ta jätkas: raske on endale ette kujutada säärast kataklüsmi, mille tagajärjel Briti Natsionalistlik Partei oma toetajaskonda mitte ainult et järsult suurendaks, vaid tuleks veel ka võimule. Õigem oleks öelda, et seekordsed eurovalimised olid paljuski protestivalimised, mis üldvalimiste aegu enam ei kordu, on ajaloolane veendunud. Siiski on reaalne oht, et paremäärmuslased pääsevad võimutüüri juurde Austrias, Ungaris, Rumeenias ja Poolas, lisas Burk.

Vasakpoolsuse kriis

Eric Hobsbawm, raamatu “Äärmuste ajastu: XX sajandi lühiajalugu (1914–1991)” (The Age of Extremes: The Short Twentieth Century (1914–1991)) ütles, et äsja lõppenud valimised näitasid vaid paremäärmuslaste mõningast edu ja kogu Euroopa üldist nihet paremtsentrismi suunas. Kõik olevat aga seletatav sellega, et vaskpoolsete seas valitseb meeltesegadus ja kriis.

Täpselt sama leidis aset ka Suure depressiooni ajal – 1931. aasta üldvalimistel said tööerakondlased parlamendi alamkojas vaid 50 kohta. Ka praegu on kogu Euroopas sotsiaaldemokraatlike erakondade populaarsus langemas: töölisklassi selle endisel kujul pole enam olemas ja seetõttu peavad vasakjõud endile uue identiteedi leidma.

See on Mandri-Euroopa probleem

Londonis asuva Birkbecki kolledži ajalooprofessor Joanna Bourke ütles, et antisemitismi ja rassivihaga seotud probleemid on Mandri-Euroopas palju aktuaalsemad kui USA-s ja Suurbritannias, kus tugevat poliitilist jõudu kujutavad endast vaid parempoolsed klerikaalsed ringkonnad.

Säärast optimismi seletab Bourke usuga Briti poliitilistesse institutsioonidesse: kui näiteks Itaalias muudeti fašistid 1920. aastatel erinevate keeldudega “märtriteks”, siis Suurbritannia paremradikaalid eesotsas Mosley’ga (Briti läbikukkunud fašistide liider 1930. aastatel – toim) toimetasid rahulikult oma ettevõtmistega. Keegi neid ei tülitanud ja lõppkokkuvõttes said inimesed ise aru, kes nad tegelikult on.

Seepärast on ajaloolane veendunud, et ka praegu ei tohiks BNP suhtes mingeid õiguslikke sanktsioone rakendada. Seda erakonda tuleb käsitada marginaalsena ja suhtuda temasse teatud irooniaga.

Ettevaatlikum seisukoht

Mõnevõrra ettevaatlikumal seisukohal on aga Kingstoni ülikooli kaastööline David Kynaston, kes oma kolleegide optimismi ei jaga. Ajaloolane tsiteeris alustuseks Nadežda Man-delstami (vene poeedi Ossip Mandelstami abikaasa) memuaare, kus on stalinismi kohta öeldud: “Ärge kunagi mõelge, et seesama ei või ka teiega juhtuda.”

Järgnevalt meenutas Kynaston üht ajaloolist fakti: Hitler sai kantsleriks alles neli aastat pärast Suure depressiooni algust. Kui pidada aga praeguse kriisi alguseks 2008. aasta septembrit, siis on suur tõenäosus, et meid võivad ees oodata palju karmimad ajad.

Kynastoni arvates on kõige hullem see, et praeguse kriisiga on kaasnenud suurte erakondade populism (à la meie oravaparteilaste plaan viia Eesti lühikese ajaga Euroopa viie rikkama riigi hulka – toim). Seetõttu ongi valijad kaotanud usu demokraatlikesse institutsioonidesse. Ja mis veel hullem – inimesed pole poliitika suhtes mitte ainult ükskõiksed, nad on poliitikas veel ka võhikud. Seetõttu ei saagi erakonnad valijatesse suhtuda teisiti kui lastesse.

Samas tundub, et Kynaston räägib endale vastu. Nimelt on ta veendunud, et BNP-le tuleb anda võimalus tegutsemiseks, sest siis ilmneks paremini kõnealuse erakonna olemus. See omakorda võtaks talt võimaluse valijatega manipuleerimiseks. Kõigest sellest võib aga järeldada, et Kynaston siiski usub tavavalija arukusse, kuigi eelpool on väitnud vastupidist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)