Taivo Lõuk avastab Kärla võlusid

Taasiseseisvunud Eesti Kuressaare esimesest linnapeast Taivo Lõugust on saanud maamees, kes naudib koos abikaasa Hele-Mallega Kärla kandi võlusid. Kärla aleviku Metsa tänava erksavärvilises eramus, saunamajas ja kaunilt kujundatud aias jagub pererahval tegemisi varahommikust hilisõhtuni.

Esmaspäeval, 8. juunil sai nüüdne Kärla elanik, kooliõpetajate viielapselise pere esiklaps, aastakümneid omaaegset EPT-d juhtinud ja Kuressaare linnapeana töötanud Taivo Lõuk 75-aastaseks. Vitaalne, nooruslikult sportliku olekuga härrasmees tegeleb praegugi jõudumööda kehakultuuriga, olles valla lauatennisevõistlustel konkurentidele vääriliseks vastaseks.

Miks aga endine meer armsa kodulinna ikkagi maha jättis ja koos naisega maale elama kolis? Mõlemad vastasid nagu ühest suust, et see olnud nende ammune otsus.

“Aastad on oma töö juba teinud ja arvasime, et pole mõtet enam linnakära sees elada, ehkki see linn on meile armas – kogu noorus on linnas läinud ja praegugi tunneme linna käekäigu vastu huvi. Siiski valisime rahuliku maaelu. Oleme siinse eluga juba harjunud, meid on siin omaks võetud ja üldse, sellel paigal on mingisugune aura, millest on vaimustatud ka meie külalised,” rääkis Taivo Lõuk.

Mandril sündinud ja Saaremaal rahvakunstimeistrite koondise Uku jaoskonda juhtinud Hele-Mall Lõuk tunneb ennast ammu saarlasena. Tõde päevavalgele tuues tuleb tunnistada, et saarlane Taivo ja tartlanna Hele-Mall tutvusid hoopistükkis Hiiumaal. Seal elades ja töötades nad armusid ja abiellusid.

“Meie mõlemad pojad on Hiiumaal sündinud. Nemad võivad ennast ka hiidlasteks pidada. Tütar on juba Saaremaal sündinud. Nõnda on meil lausa rahvusvaheline perekond,” muigas Hele-Mall.

“Lõpetasin Eesti põllumajanduse akadeemia insener-hüdrotehnikuna. Mind suunati tööle Hiiumaa MTJ-i. Olen siis omaaegse kuulsa masina-traktorijaama ka ära näinud. Sain seal maaparanduse peainseneriks. Tol ajal hakkasime maaparandustöid tegema projektide järgi. Varem käis see töö majandijuhi näpuga näitamise järgi,” tuletas Taivo ammust aega meelde.

Hele-Malle toredamad tööaastad möödusid Ukus. Käsitööd armastab rahvakunstimeistrite koondise kunagine juht siiani. “Keskkoolist alates olen ma suur kuduja. Minu lapsed ja lapselapsed kannavad kõik minu kudumeid,” pajatas perenaine oma näputööoskustest.

Töökas naine ei toimeta aga üksnes kodus. Pensionile lisa käib ta teenimas Sõmera hooldekodus. “Ma pole minutitki kahetsenud, et sinna tööle läksin. See hooldekodu on mulle nii armsaks saanud. Hoolealused annavad nii palju positiivset energiat. Püüan neile samaga vastata. Taivo on kodus ehitusinseneriks, mina teenin raha, ja kodus müttame kahekesi, ehitame, kujundame aeda, igavust ei tunne,” rääkis Hele-Mall.

Hüdroinseneri kutse omandanud Taivo ei pea ehitustöödki oma jaoks keeruliseks. Üht-teist juurde õppida on muidugi tulnud, aga nüüd julgeb kunagine tippjuht midagi suurematki ette võtta.

“Kui ma siia tulin, siis ei lubanud ehitajapisik mul niisama aega surnuks lüüa. Haarasin haamri ja naelad ning hakkasin tegutsema,” selgitas peremees.

Kõige suuremat heameelt tunneb juubilar enda ehitatud saunast, selle ette rajatud terrassist, piirdeaiast ja väiksematest õuerajatistest. “Vennad, sugulased ja sõbrad käisid siin ja neist moodustatud “riiklik komisjon” võttis minu töö vastu hindega neli pluss. Jäin ise rahule ja nemad ka,” pajatas vanemas eas ehitustegevusest rõõmu tundev endine omavalitsusjuht uhkusega.

Maaparandus ei olnud üksnes drenaaži ehitamine

Vaadates tagasi Taivo Lõugu elutööle maaparanduses, tõdes Eesti Põllumajandustehnika ehk EPT rajoonikoondist juhtinud juubilar, et maaparandussüsteemide ehitamine oli palju keerukam, kui see tollal välja paistis.

“Sillad, truubid, sadu kilomeetreid teid, mida praegugi kasutatakse, lüüsid, pumbajaamad, rääkimata drenaažist, peakraavidest jne. Meie ehitasime drenaaži umbes 2000 hektarit aastas. Praegused talumehed oleksid väga õnnelikud, kui saaksid aastas kas või kümme hektarit drenaaži. Kahju, et praegu puuduvad võimalused kogu seda süsteemi korras hoida.

Mitte rohkem kui üks kolmandik omal ajal ehitatud drenaažist on praegu töökorras. Kui peakraavid ja kanalid lastakse täis settida ja kasvada, siis settivad ka torud täis ning kogu süsteem läheb mokka,” võttis vestluskaaslase jutt minoorseid toone.

Taivo Lõuk on jätkuvalt seda meelt, et kui meie põllumehed tahavad häid saake, siis tuleb eelnevalt rõhku panna maaparandustöödele. Nii on see kõikjal Põhjamaades. Eesti ja sealhulgas Saaremaa pole selles suhtes erand.

EPT ehitas Tõlli–Ansi veehaardetsoonis Saaremaa pealinna veega varustamiseks kõik vajalikud rajatised. Kärlalt Kuressaarde sõites ja linnast tagasi maale vurades heidab Taivo alati pilgu peale ka kunagisele tööpõllule Tõllil.

“Käime nädalas korra Kuressaarest “peenemat” toitu toomas. Seal on suuremad poed ja valik parem. Põhikraami saame siitsamast Kärlalt, aga linnas on ikka käimist,” mainis endine linnapea.

Kuressaares käib Hele-Mall professionaalsest huvist ka käsitööpoodides. “Natuke kurb on. Uku tooted olid väga kvaliteetsed. Saare- ja Muhumaa käsitöömeistrite tooted olid hinnas.

Vene ajal viidi välismaale sõites kingitusteks ainult Uku asju. Seda tegid ka tollased suured bossid. Muhulased on osanud oma mainet kõrgel hoida. Üldiselt on käsitöö maine minu meelest natuke langenud,” möönis käsitööst palju teadev endine Uku juht.

Abikaasa juttu teraselt tähele pannud Taivo poetas, et Malle ostab aeg-ajalt ka praegu huvitava mustriga esemeid. “Alles ta tõi koju Muhu mustriga sokke,” andis Taivo teada.

“Nii see oli. Kinkisin Taivo vennanaistelegi. Need on nii toredad,” rõõmustas ise kibe käsitöömeister tagantjärelegi oma ostu üle.
Tasapisi veeres jutt jällegi kodule. Taivo ütles, et Kärla kodumajja on nad abikaasaga mõlemad oma hinge sisse pannud. Kuressaares tegi Taivole natuke hingevalu see, et omal ajal suure vaevaga ehitatud hooned kas lammutati või muudeti nende otstarvet.

Majandusmehena ja endise omavalitsusjuhina saab ta kõigest aru. Terve maailm muutub ja meiegi elame muutuvas maailmas.
“EPT oli suur ja võimas firma. Me ehitasime Kuressaarde sadakond korterit ja 220-kohalise lasteaia. Nüüd on selle kohal kauplus Maxima.

Mõned kunagise EPT majad on täiesti maha jäetud. Aastaid tagasi aga võitsime heakorravõistlustelgi auhindu. Selle juures teeb aga heameelt see, et Tallinna tänava äärne tiik on alles ja kenasti korras.
Minu noorepõlve töö ja armastus on sinna jäänud,” kõrvutas Taivo Lõuk ammumöödunud aega praegusega.

Metsaäärne Metsa tänav on kena paik

“Meil on naabritega vedanud. Meie kõrval elavad lihtsad, südamlikud ja töökad inimesed, kellega saime kohe jutule. Siin elavad inimesed ei virise aga ole üksteise peale kadedad. Noortega rääkides ei tunnegi me vanusevahet. Peale saarlaste on meie naabriks üks väga kuulus soomlane, kellest on Soomes tehtud mitu telesaadet. Humanitaarabi Eestisse toimetamise eest on Liisa pälvinud ka president Lennart Merilt tänukirja.

Soomlanna koliski Soomest Kärlale elama. Tal on kodus suur tööriistade arsenal. Kui meil midagi vaja, siis lähme Liisalt laenama.

Ja veel! Niitsin siin oma õues muru. Ta nägi seda, tuli minu juurde ja sõna otseses mõttes tegi korra üle. Mis siis juhtus? Mul ei olnud kõrvaklappe peas. Ta kinkis mulle kõrvaklapid ja kutsus korrale, öeldes, et tööd ei tehta ohutusnõudeid järgimata, ning toonitades, et inimene võib ohutusnõudeid eirates lõpuks kurdiks jääda. Kui ma nüüd niites mõnikord unustan klapid pähe panna ja kui see meelde tuleb, siis piilun kohe kartuses naabri poole, on’s ta äkki juba märganud,” tõi Taivo näite naabrivalvest mitte just selle tavapärases tähenduses.

Naabrist edasi rääkides edastas Hele-Mall Soomes elavalt tütrelt kuuldu selle kohta, et Soome lahe põhjakaldal teatakse Saaremaal elavast Liisast vahest rohkemgi kui Eestis.

Üldlevinud arusaam on seegi, et maal kontakteeruvad inimesed linnaelanikega võrreldes omavahel kiiremini ja paremini.

Taivo Lõuk tuletas meelde oma kooliõpetajast ema kirjutatud luuletust pealkirjaga “Linn”. “Selles luuletuses vihjas juba minu ema sellele, et linnas ei tunne ühes trepikojas elavad inimesed üksteist. Nad ei suhtle omavahel. Külainimesed on aga kõik omavahel tuttavad. Vajadusel aidatakse üksteist ja ollakse käitumises vabamad.”

Viimase positiivse kogemuse noortega suhtlemisel sai vastne juubilar eelmisel nädalal.

“Poistel oli siin kõrval telk üleval. Mõtlesin, et see sobiks meie õue laupäeva õhtuks külaliste vastuvõtuks. Küsisin siis arglikult poiste käest, kas see on võimalik.

Nad olid kohe nõus, öeldes, et panevad selle ise ka püsti. Nii oligi. Järgmisel hommikul olid nad platsis ja telk sai siuh-vilksti püsti,” jutustas Taivo Lõuk vaimustunult.

Lõukude pere hoiab kokku

Aastakümneid tagasi tegi Eesti Televisioon Lõukude perest saate “Perekonnavalss”. Taivo matemaatikaõpetajast isa oli eluaegne koolidirektor ja ema eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kõik nende viis last said kõrghariduse. Taivo meenutas, et vanemad nõudsid koduski ranget korda.

“Kui kodused toimetamised olid tehtud, siis marssisime igal hommikul kõik hanereas kooli – ema-isa ees ning lapsed nende kannul.
Olen ikka imestanud, kuidas vanemad kõike suutsid – talu pidada, koolitööd teha, meie eest hoolt kanda jne. Meiegi saime igavest vatti. Varakult harjusime maatööd tegema.

Vennad käisid mul külas ja arutasime, et võib-olla olime meie õnnelikumadki kui praegused lapsed.
Tegime karjamaal sporti. Vahenditeks olid kivid ja kaikad. Me ei virisenud. Õhtul läksime väsinuna koju ja olime rõõmsad,” maalis Taivo pildi oma lapsepõlvest.

Kahjuks pole Taivo üks õde ja vend enam elavate kirjas. Juubeli puhul aga surusid vanema venna kätt Tartus elav rahvusvaheliselt tuntud füüsik Paavo Lõuk ja nüüdne tallinlane, majandusministeeriumis töötav endine lendur Priit Lõuk.

Taevastele radadele on läinud arstid Enn ja Külli.