Kuidas saarepiiga Mari Kald ennast Austraalias proovile pani (7)

Saaremaa tüdruk Mari Kald, kel pealinnas kindel töökoht olemas ja õpingud ülikoolis pooleli, mõtles aasta tagasi, et elu on muutunud liiga rutiinseks. Tundis, et talle on vaja hingamiseks rohkem õhku, vabadust ja aega iseenese jaoks. Mari võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse, haaras seljakoti ja põrutas koos onutütrega Austraaliasse. Ennast ja maailma avastama.

Praegu on noorte hulgas väga popp minna mõneks ajaks välismaale elama ja tööle. Ja Austraalia, see maailma kuklapool, on neist võõrastest maadest ilmselt kõige populaarsem. Millal sina läksid ja miks?

Tulin Austraaliasse 2008. a sügisel koos onutütrega. Meil mõlemal oli ammune soov Austraalias ära käia. Ilmselt andis selleks tõuke meie ühine vanaema, kelle vend läks Austraaliasse elama rohkem kui 50 aastat tagasi. Vanaema käis oma vennal mitu korda külas ning meie onutütrega kuulasime suure huviga tema lugusid Austraalia loodusest ja elust.

Turistina nädalaks-paariks sõita – see ei tundunud meile ahvatlev ja seega otsustasime end töölt vabaks võtta ja Austraalia ellu pikemalt sisse sulada. Working-holiday viisa on selleks puhuks väga ideaalne lahendus ning kuna selle viisa saamiseks ei tohi olla vanem kui 30, siis oli meil viimane aeg see seiklus ette võtta.

Eesti elus oli mul välja kujunenud rutiin, tundsin, et vajan hingamiseks rohkem õhku, vabadust ja aega iseenda jaoks.
Turistina olen ma väga palju reisinud, kuid teises riigis elamine on midagi hoopis muud. Olen siin ennast palju rohkem tundma õppinud kui terve senise elu jooksul.

Kas Austraalias on raske välismaalasena tööd leida?

Olin veendunud, et minu CV taust on väga hea ja erialase töö leidmine ei tohiks väga raske olla. Pidin aga üha enam pettuma, kui mulle iga päev tuli mitu äraütlevat e-kirja. Nüüd, olles siinse eluga rohkem kursis, tean, et need kogemused, mida oled omandanud mujal maailmas (eriti veel väikeses Eestis), ei huvita siinseid tööandjaid üldse.

Teine põhjus oli minu viisa. Kuna enamus working-holiday viisaga siia sõitnud noori on nn backpacker’id (seljakotireisijad) ja nende puhul ei saa kunagi kindel olla, millal nad oma seljakoti jälle kokku pakivad, et järgmisse sihtkohta reisida. Kolmandaks põhjuseks oli ülemaailmne majanduskriis. Nii pidin oma kontoritöö-otsingu energia suunama hoopis teisele alale – turism/toitlustus.

Selleks kohendasin veidi oma CV-d, nuputades endale töökogemusi, mis aitaksid kaasa ettekandja töö leidmisel. Üsna pea kutsuti mind intervjuule ja proovipäevale ning esimene töökoht oligi olemas.
Nii et oled nüüd hoopis ettekandja-baaridaam. Kas meeldib? On teenistus piisav?

Teenistus ei olnud tolles kohas sugugi piisav, kuna mulle maksti tunnitasu ja töötunde tuli nädalas kokku maksimum 15–20. Ka teistel eestlastel on sama probleem, et töötunde ühele inimesele palju ei pakuta. Ja nii töötatakse pigem mitmes kohas korraga. Jõulude ja aastavahetuse paiku jäi aga külastajaid üha vähemaks ning bistroo omanik otsustas, et tööd jätkub ainult tema naisele.

Olin jälle töötu. Säästud said otsa, minu e-kirjadele positiivseid vastuseid ei tulnud… Mul ei jäänud muud üle, kui ise ennast pakkuma minna. Teine koht, kuhu sisse astusin, saigi minu uueks töökohaks. Tegemist on ühe endise hotelliga, kus nüüd on kolmel korrusel kokku viis baari nelja erineva muusikavalikuga.

Kas sina, kõrgharidusega daam, oleksid seda tööd teinud ka Eestis?

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et selline ettekandja ja baaridaami töö mulle meeldida võiks, kuid olen väga rahul. Töötunde tuleb nüüd kõvasti rohkem, kuigi tunnitasu on enam-vähem sama. Töökollektiiv ja mänedžerid on toredad ning tööõhkkond väga lõbus.

Siin suhtuvad kliendid teenindajasse kui oma sõpra, on väga altid sõbralikult lobisema ja isegi kui midagi untsu keerad, pööravad nad selle naljaks, naeravad sinuga kaasa ja annavad tippigi (jootraha).

Sul on ilmselt lihtsam, sest elad sugulaste juures. Aga kui lähed täielikku teadmatusse? Kuidas siis leida tööd ja elamiskoht?

Mina elan Sydneys sugulaste juures, kolm rongipeatust kesklinnast. Kuna backpac-ker’eid on siin Austraalias väga palju igast maailmanurgast, on nende jaoks väga palju odavaid hosteleid. Neis on eraldi stendid ja brošüürid, kus on töökuulutusi, öömajade pakkumisi, ostu-müügikuulutusi jne.

Olen ka ise mõnes back-packer’i hostelis lihtsalt huvi pärast stende vaatamas käinud ja seal on tõesti väga palju kuulutusi. Näiteks otsitakse nende kaudu ka kaaslasi kuhugi järgmisse sihtkohta liikumiseks või pakutakse küüti (et sõidukulusid kellegagi jagada) jms.

Kuna kohalikud kuskil põllul puuvilju/marju vms korjata väga ei soovi, siis on see töö noorte seas väga populaarne. Suur osa noori seiklebki Austraalias ringi, tehes tööd erinevates väikelinnades või maakohtades, sest seal on elamine ka tunduvalt soodsam kui Sydneys.

Tuled sa hästi toime oma teenistusega?

Ütleme nii, et väga palju kõrvale panna ei õnnestu. Elan ju kallis suurlinnas ja üsna palju raha on läinud ka reisimise peale. Kuid ega ma siia raha koguma tulnud, vaid kogemust. Seepärast ma ei põe, et Eestisse tagasi jõudes pean ilmselt uuesti otsast alustama. See elukogemus, mille siit olen saanud, on palju hinnalisem.

Mis on Austraalias hoopis teisiti kui meil? Peale selle, et siis kui meil on suvi, hakkab seal talv.

Inimeste mõttemaailm on hoopis teine, prioriteedid rohkem paigas. Sellist võistlemist, kellel on kõige parem auto, elamine, kalleimad riided, kohtab siin palju kordi vähem. Samas võib selline mõttemaailm viia teise äärmusse: näiteks kui sõiduki vanust võib hinnata tolmukihi paksuse järgi armatuurlaual või et kui minu suurte pilvedega pidžaamapüksid on väga lemmikud, siis lähen nendega ka tänavale jalutama jne. Nii kohtab siin vähem ka viimse detailini sätitud naisi. Inimesed tunnevad end vabalt.

Pea iga söögikoha menüüs on mitmesugused hamburgerid ja neil on väga suur minek. Friikartulid tulevad vaikimisi kaasa samuti pea iga toiduga, kui just eraldi ei avalda kartulipudrusoovi. Keedukartuleid ma vist ei olegi näinud.

Toidupoodides siin alkoholi ei müüda, selle jaoks on olemas eraldi poed. Aga restorani võid sa kaasa võtta oma pudeli, kuid pead maksma väikese n-ö korgiavamistasu.

Kuna kinnisvara on siin kallis, siis päris oma korter on väga vähestel noortel. Populaarne on üürida kamba peale maja.
Ja päike on siin ikka ohtlikult tugev. Kohalikud on päevitamisega väga ettevaatlikud ja isegi noored kasutavad päris palju päikesekreemi. Apteekides alla 15-faktorilist päikese-kreemi ei leiagi.

Ja inimesed on sõbralikud?

Palju sõbralikumad. Nad on rõõmsad. Värvidega ei koonerda inimesed ja loodus. Väga altid on nad alustama võõrastega juttu. Ilmselt seepärast meeldib mulle väga ka minu ettekandja/baaridaami töö, sest sõbralike nägu-naerul klientidega suhtlemine on väga nauditav. Nii on mulle nüüd räägitud, et esimeses töökohas peeti minu algset tagasihoidlikkust hoopis ülbuseks.

Eks võõrasse keskkonda sissesulamine võttis rafineeritud eestlasel ju väheke aega. Austraallaste seas populaarne igapäevane väljend no worries sobib väga hästi neid endid iseloomustama.

Mõnikord, kui mul millegipärast paha tuju on (seda juhtub siinses keskkonnas üliharva), on mul isegi piinlik! Tänaval mossis või vihase näoga ringi käies ja samal ajal teiste rõõmsaid nägusid nähes, hakkab endal väga piinlik.

Inimesed veedavad väga palju aega sõprade ja pere ringis. Minnakse välja sööma, tehakse pärast tööd mõned dringid. Kellaviiedrink koos töökaaslastega on väga populaarne.

Kuidas austraallased suhtuvad immigrantidesse? Alles näidati TV-s üht suurt Indiast sisserännanute meeleavaldust. Kas selliseid väljaastumisi on seal sagedasti?

Austraallased on väga sõbralik rahvas ja kuna kõikide, kellega mina olen kokku puutunud, juured on kuskil mujal riigis, on nad uute tulijate suhtes väga avatud.

Ma näen pea iga päev, kuidas täiesti võõrad inimesed ühel hetkel väga sõbralikku arutellu laskuvad. Eks minu puhul on reeturiks ka blond pea ja võõras aktsent, mis uudistajaid ligi meelitab, ja kõikidel on kohe palju küsimusi Eesti ja minu elu kohta.

Kahjuks ma meeleavalduste kohta ei tea midagi. Telekat ma siin peaaegu üldse ei vaata – on muudki põnevamat teha – ja kohalikke uudiseid loen internetist või kuulen oma Eesti tuttavate kaudu.

Oled sa seal palju ringi rännanud?

Alguses olid meil onutütrega palju suuremad plaanid ringirändamise osas. Kui meie sugulased nendest plaanidest kuulsid, printisid nad välja Euroopa kaardi, mille peale paigutasid suure Austraalia kaardi, tehes meile piltlikult selgeks, kui suured vahemaad siin on. Me ei olnud kunagi varem sellele mõelnud, kui suure maaga tegelikult tegemist on. Kuna siselennud ei ole sugugi odavad, siis olemegi piirdunud kõigest kahe reisiga.

Märtsis käisime Victoria osariigis – vaatasime Melbourne’is vormeli F1 Grand Prix’d ning võtsime ette 4-päevase Great Ocean Road reisi, mis kulges mööda ahhetamapanevalt ilusat rannikuäärt. Maikuus veetsime nädala troopilises Queenslandis – külastasime vihmametsi, snorgeldasime Suurel Vallrahul. Sydney lähiümbrusega – 400 km siia-sinna – oleme ka korduvalt tutvunud. Sisemaa ja läänekallas jäävad järgmiseks korraks.

Sul käisid külas ka sinu vanemad Mari ja Vello Kald.

Vanemad olid siin kolm nädalat. Selle aja jooksul tutvustasime neile Sydneyt ja selle ümbrust mõnesaja kilomeetri raadiuses. Nad nägid ka känguruid vabas looduses. Sõidutasime neid mägedesse, käisime viinamarjaistandustes, paekivikoobastes, loodusparkides.

Koduigatsus ei paina? Kas on midagi, millest sa seal kõige rohkem puudust tunned?

Suurt koduigatsust mul kahjuks või õnneks ei olegi olnud. Ilmselt ka seepärast, et vanemad mul külas käisid ja tean, et sõidan jaanipäeva paiku Eestisse tagasi. Muidugi tunnen ma puudust oma perest ja sõpradest, kuid samas püüan ma siin oldud aega maksimaalselt nautida. Seda tean ma ka, mida ma esimesena süüa-juua tahan, kui lennuk Tallinnas maandub.

Musta leiba ja keefiri! Ja kindlasti tahan esimestel päevadel minna Tallinna vanalinna ja koju Saaremaale.

Ja mida ütleb sinu kogemus? Kas soovitad igal noorel inimesel võtta seljakott selga ja minna teele? Teele ja teadmatusse.

See on suur ettevõtmine ja enese proovilepanek. Peab olema julgust ja pealehakkamist, et oma senisesse elukorraldusse radikaalne muudatus teha ja hakata ühel hommikul astuma täiesti tundmatut rada, teadmata, kuhu see sind lõpuks välja viib ja mis sind teel ees ootab.

Teises riigis elamine, eemalolek lähedastest, püüe ise hakkama saada, suhtlemine võhivõõrastega avardab väga palju silmaringi, aitab luua reaalsema maailmapildi ning ennast paremini tundma õppida. See annab enesearendamiseks väga palju juurde.