Suvealgus on lähedal, kuid mul mõlgub ikka veel meeles kaks meie linna talvist lugu: Kuressaare põhikooli Kuressaare gümnaasiumiga ühendamise otsus ning omavalitsuse palgal olevate õpetajate palkade vähendamine. Mitte enam sellest nurgast, kus esimeses loos tõde ja õigus olid või miks tundsid paljud inimesed mõlemal puhul end allaaetu ja mahatambituna, vaid meie linna tähtsate asjade üle otsustamise aspektist laiemalt.
Kes või mis õieti on inimeste kogum, kes teeb meie linna tähtsamad otsused – meie volikogu? Samal teemal on Oma Saares varem sõna võtnud Tiina Luks, kes kritiseeris parteilisuse sundi omavalitsustes, ja Raul Vinni, kes imestas kohalike poliitikute sõnakehvuse üle avalikkuses. Allpool täiendan nende arvamusi mõtisklusega volikogu rolli üldisest tähendusest ja tähtsusest.
Millegi defineerimisel on alati hea alustada sõnaraamatust või seadusest. Seadus ütleb, et kohalik omavalitsus on omavalitsusüksuse võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Volikogud koosnevad meil enamasti parteide liikmetest.
Partei on inimeste liit, mis põhineb liikmete sarnasel maailmavaatel ja millel on suure ühiskonnagrupi huve esindav programm. Volikogu otsustuspädevuse all loetleb seadus 37 punkti alates eelarvest ja arengukavast kuni kasside-koerte pidamise eeskirjani.
Volikoguliige kui strateeg ja visionäär
Neist 37 punktist on ainult mõni seotud maailmavaate ja poliitilise programmiga. Enamik on praktilised igapäevased teemad. Kui linna kanalisatsioonisüsteem vajab uuendamist, saab linnavalitsus töö tellida ja poliitilise programmiga sel pistmist pole. Volikogu pole vaja formaalseks kummitempliks.
Kui aga elanikkond ära voolama hakkab, on see keeruline probleem, mis nõuab analüüsi, arutelusid ja meetmeid mitmel tasandil. Eesti strateegiliste probleemidega tegeleb parlament, mille liikmetel on piiramatu tööaeg. Volikogu liige täidab oma kohustusi pärast põhitööd mõnel korral kuus. Kuidas on aga elu säilimine Eesti äärealadel vähemtähtis kui mõne seaduse vastuvõtmine, et sellega pärast põhitööd tegeleda? Või polegi see kellegi probleem?
Nii linna- kui maaomavalitsusel on arengukava, kus probleemist juttu, kuid veebis rippuv dokument ei saa asendada elavat diskussiooni näiteks kohalikus ajalehes. Kui aga volikogutööd tuleb teha lisaks oma põhitööle, siis on ju selge, et puhtfüüsiliselt pole võimalik suurte strateegiliste probleemidega tegeleda nii palju kui vaja.
Ühesõnaga, esimene probleem on minu arvates aeg: kas kohaliku elu arengu suurte teemadega on üldse võimalik süvitsi tegeleda põhitöö kõrvalt? Kohalikes lehtedes volikoguliikmete visioone ja arutelusid Saaremaa strateegilise arengu teemal näha pole. Kahe kooli ühendamise puhul nentis mitu volikoguliiget, et nad ei jõudnud teemasse süveneda.
Volikoguliige kui sõltumatu otsustaja
Parlamendiliige ei tohi oma ametiajal olla mujal tööl ega täita ülesandeid, mille täitmine on vastuolus võimude lahususe põhimõttega ja võib viia huvide konfliktini. Volikoguliige peab aga paratamatult põhitööd mujal tegema, kuna rahvast tuleb tal esindada peamiselt õhust ja armastusest.
Ja ollakse mitte lihtsalt mujal tööl, vaid enamasti juhtival tööl juba puhtalt sellepärast, et erinevalt näiteks lasteaiaõpetajast ja liinitöölisest saab juhtiv töötaja oma tööaega ise planeerida, et istungitel ja komisjonides osaleda.
Kui aga volikoguliige juhib oma põhitööna suurt organisatsiooni, kust tuleb tema palk, on õigustatud küsimus, kumma huvides volikoguliige otsuseid vastu võtab – kas maakonna kui terviku või oma organisatsiooni.
Seega on teine probleem volikoguliikme töös sõltumine põhitööst, mis aja- ja süvenemisnappusele lisab äraelamiseks vajaliku raha saamise probleemi. Siin pole näidet vaja kaugelt otsida, linna hariduselu ümberkorralduste problemaatikas tõusis ka see teema esile.
Volikoguliige kui arutleja ja selgitaja
Volikoguliige on oma ametis seetõttu, et ta soovib oma kodukohta arendada ja on küsinud selleks oma valijatelt voli. Järelikult peaks volikoguliikme töö loomulik osa olema tihe suhtlus rahvaga. Paljudel meie parlamendisaadikutel on oma blogid, kus nad pöörduvad rahva poole pea iga päev. Annavad ülevaate tehtust, käivad välja uusi ideid, põhjendavad oma seisukohti. Püüavad asju lahti seletada nii, et nende esindatavad probleemi sisust ja tähtsusest aru saaksid.
Kui palju meie linnavolikogu liikmed, meie kõige tähtsamad otsustajad kohaliku rahvaga omal algatusel suhtlevad? Kui vaadata kohalikke lehti, mis peaks olema volikoguliikmete esmane ja peamine kommunikatsioonikanal, siis on neid kordi ülivähe.
Seda küllap samal põhjusel, mida juba eelpool mainitud sai: enamik volikoguliikmeid on täiskohaga muul tööl, kust nad saavad elamiseks vajalikku palka ning kuhu kulub lõviosa nende ajast ja energiast. Niisiis on kolmas probleem see, et me ei kuule mitte ainult visioonidest ja strateegiatest, vaid volikoguliikmed ei kõneta rahvast omal algatusel pea üldse.
Maakond vajab mõttejõudu
Kokkuvõttes jääb praegu mulje, et linnavolikogu pole mitte rahva esinduskogu, vaid pigem inglaslik suletud klubi, kus omavahel asju arutatakse. Linnal ja maakonnal tervikuna jagub strateegilisi teemasid, millega täistööpäev tegeleda.
Töö hulka peaks iseenesestmõistetavalt kuuluma igapäevane suhtlus rahvaga ja seda omal algatusel. Siit tuletan, et volikogutöö peaks olema liikmete põhitöö, mille eest saadakse palka. Palgaga peavad kaasnema ka sellega proportsioonis olevad nõudmised. Või õieti on lugu nii, et nõudmised volikogule – lai strateegiline suunitlus, sõltumatu otsustamine, rahvaga suhtlemine – on avalikkuses küll olemas, kuid neile ei suudeta vastata.
Üks põhjus on kindlasti see, et volikogutöö on seaduse järgi vormilt hobi, sisult heategevuslik (ilma palgata) ja tasandilt pigem olme- kui suurte strateegiliste probleemide lahendamine. Praegu pole meedias näha Saaremaa üldise arengu üle arutlemas ei volikoguliikmeid, ei maavanemat, ei saarelt pärit parlamendisaadikuid. Kui see pole eelkõige nende inimeste töö, kes saarerahvast kõrgetel postidel esindavad, kelle siis?
Loading ...
oleks see kõik nii. Üldiselt peaks uutel valimistel üritama valida volikogu, kes viitsib ja tahab linna asjadega tegeleda, mitte olla linnavalitsuse marionett.
Mina, oma vanuses ja parteituna, näen asja natukene teisiti. Vat – volinik kui ta oleks otse valitud, nii õelda üksikkanditaat siis oleks ta kõiki seda mida artikli autor oma kirjutises püüab selgitada. Meie volinikud on tõesti volinikud aga partei volinikud volikogus. Sõltumatud nad mingil juhul pole ja ei saa olla, sest nad esindavad parteid. Kui nad aga ei ole parteile lojaalsed – siis on nad välja vahetatud. Seepärast ei saa ma aru – miks peab riik või omavalitsus neile ültse raha maksma – nemad kui partei sõdurid peaksid saama palka parteist.
See, et volikogu liige ei ole jõudnud asjasse süveneda on väär, igas parteis peaksid olema, või on, oma nõunikud kes siis selle neile peaksid selgeks tegema. Tänapäeval, interneti ajastul, mõtlen, et polekski neid volinikke vajagi. Igal parteil on vastutav inimene kes interneti teel peab ühendust ja tema sõna korrutatakse valitud esindajate arvuga.
Tänud tähelepanu osutamise eest, tõepoolest ei ole kohalikud poliitikud eriti varmad meedias arvamust avaldama ja selgitusi jagama. Pigem tuleb neil tulekahju kustutamisega tegeleda, kui mingi jama ja siis võetakse sulepea kätte. Tõsi on ka see, et Saaremaa ja Kuressaarre tuleviku kohta on kohalikelt poliitikutelt vähe ideid, ikka on ettevõtjad või mandrisaarlased sel teemal rohkem sõna võtnud ja arutelusid algatanud.
Aga valmised tulemas, natuke hingataks eurovalimistest ja küll siis kohalikud hakkavad ajalehe veergudel emapalkadest ja veemajandusest rääkima. Loodame, et ka tulevikuvisioonidest.
Hea parteisõdur on see, kes on vait ja hääletab kuulekalt. Mis temal arvata, milline võiks olla meie tulevik oma kodulinnas või -vallas?
Tundub, et räägitakse asjadest mida tegelikult teata. Kandideerige volikokku ja siis näete kui vähe tegelikult partei asju kohalikel tegemistel suunab, ikka suhteliselt vähe, inimesed ise ilu tegijad.
Aga kes on selles süüdi, et volikogus toimuv valijateni ei jõua? Kohalikud ajalehed? Ikka ise peab ka rahvale aru andma, eelnevat selgitustööd tegema jm. Meil on ka valijate poolt siiski väär suhtumine, et kui volikogu liige tööst räägib, siis on ta oma saba kergitaja ja kehkenpüks. Ega jah kõik ei ole nii must-valge.
hea lugemine, inimene julgeb kirjutada, kuna ta ei ole saarlane.
Just, selles iva on, et saarlastel puudub enesekriitika, salatakse vead või lihtsalt ei nähta oma konnatiigist kaugemale. Seetõttu väljastpoolt tulev konstruktiivne kriitika on teretulnud, kõrvaltvaataja pilt on ausam. Väga hea ja emotsioonidest vaba lugu.
Autoriga nõustun. Veebis blogivormis info jagamine on eelkõige nooremale kodanikkonnale suunatud, aga lugeda saavad kõik. Kas Saaremaal on keegi algust teinud? Just nooremad volikogu liikmed võiks ette võtta. Ootan ka hea meelega asjalikke postitusi ja ka neid, mis oma teravustega arutelusid avavad.
See ei ole vabandus, et aega ei ole. Iga normaalne rahva esindaja on oma ja kollektiivi töö tagasisidest huvitatud, eriti edevamad esindajad. Igaüks valib omale sobiva tee, kes rahvaga kohtudes, kes e-maile laiali jagades, kes blogides või ajakirjanikega suheldes. Raske küll on, aga see on vundament selleks, et sind ja su parteid järgmine kord valitaks. Halvad asjad ujuvad isseenesest pinnale, heade uudistega levitamisega tuleb vaeva näha.
Lahe pilt.