Kõne Iffile: Kuna Iffil on täna suur juubel, räägime sünnipäevadest ja nende tähistamisest (3)

Kõne Iffile: Kuna Iffil on täna suur juubel, räägime sünnipäevadest ja nende tähistamisest

 

Hästi mäletan sünnipäeva, mil ma sain viieaastaseks. Mul on meeles, et sain kingiks karbi hernekomme ja rohelise plekist lennuki. Edaspidisest mäletan seda, et kuna Põduste kandis oli palju enam-vähem ühevanuseid lapsi, siis tekkisid omad sõbrad ja järjepanu käidi muudkui üksteise sünnipäeval.

Minu meelest oli tore see, et kui salat ja tort ja kõik, mis seal oli, sai söödud ja morss ka ära joodud, siis läks käima lauamängude mängimine ja mõistatuste äraarvamine. Et lapsed ei malda ju kaua laua taga istuda, mängisime edasi oma tavalisi mänge õues. Ka seda mäletan, et enamjagu on minu sünnipäeval olnud ilus ilm. Loodan muidugi seda ka tänaseks õhtuks.

Esimene suurem tähistamine oli siis, kui ma sain kahekümneseks. See oli Tallinnas, koos oli palju sõpru ja tolleaegseid pillimehi, kokku oma paar-kümmend inimest. Olin juba ülikoolist eemaldatud ja ees seisis sõjaväkke minek. Aga raha muidugi ei olnud ja siis tehti nii, et kes tulijatest tõi pätsi leiba, kes kausi sülti, kes karbi kilusid. Pidu tuli vägev…

Põhiosa oma kroonuajast teenisin Tallinnas sõjaväeorkestris suurt trummi lüües. Alati, kui seal kellelgi sünnipäev oli, püüdsime smuugeldada kamba peale vähemalt pudeli veini. Kroonulobi oli ju teadagi mis ja siis tegime ise alati ka mingit suupärasemat toitu. Meie barakis oli pliit sees ja seal me siis pidulikumatel päevadel praadisime kartuleid. Tallinna poisid tõid ka muud head-paremat kaasa.

Meeldejäävam oli minu kolmekümnes – ühes vanalinna keldris seda tähistasime ja see oli selline Ameerika-tüüpi üritus. Kohal olid ansamblid Apelsin ja Rock Hotel ning igasugu teisi sõpru-tuttavaid. Seal tehti selline pull, et mulle löödi tort näkku. Ja see olevat teiste sõnul päris naljakas olnud.

Kui sain 38, olime Anne Veski ansambliga Mongoolias Ulan-Batoris ja tema mehel Bennol oli samal päeval 40. juubel. Pidasime neid sünnipäevi siis Eestist kaasa võetud musta leiva ja vürtsikiluga, napsi saime kohapealt. Meiega koos oli ka Mait Agu, kes hakkas hotellis keset pidu kõigile Eesti rahvatantse õpetama. Seal toas käis siis “Kivikasuka” ja “Oige ja vasemba” tantsimine. See oli nii pöörane, et oleks väärinud filmimist.

Edasi on muidugi tähistatud viie ja nulliga lõppevaid tähtpäevi. Neil kordadel on muidugi suurem seltskond koos olnud. Aga suurim pidu oli kümme aastat tagasi, kui sain viiskümmend. Anti Kammiste andis eelnevalt idee, et võiks teha Kuressaares ühe kontserdi. Välja tuli väga armas üritus. Seal oli palju mu häid sõpru koos. Küllap tulevad nüüdki. See soojus, sõprus ja naljategemine on minu jaoks väga tähtsad.

Need viimased kümme aastat on läinud kuidagi väga kiirelt. Nüüd mõtlesime Antiga, kas teha ka nüüd kontsert, ja leidsime, et kuna veel jõudu ja vormi on, siis miks mitte. Lihtsam võimalus oleks olnud juubel maha vaikida ja kusagile ära sõita. Aga minu mänedžer Reet Krieger pakkus, et teeks seekord juba sünnipäevatuuri ka. Ega me väga pikalt mõelnudki, andsime Antiga ka tuuriks oma nõusoleku.

Aga täna õhtul ootan kõiki oma kontserdile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 224 korda, sh täna 1)