Tühi kott ei seisa püsti (5)

Tühi kott ei seisa püsti

 

Eurovalimised on seljataga ja tulemused on inimesi üsna kenasti šokeerinud…Või siis ka mitte? Oli tulemus äkki ootuspärane? Ootuspäraselt šokeeriv?

Nii ja naa. Paljud ennustasid ebatraditsioonilisi tulemusi ja tulemisi, ja see sai teoks. Tuli võimsalt Indrek Tarand, ootamatult. Ja tuli jõuga Keskerakond, oodatult. Miks nii?

Põhjused on erinevad

Indrek Tarandi ja Keskerakonna tulemustel ja tulemistel on erinevad põhjused. Keskerakonda valiti lojaalsusest ja protestist valitseva koalitsiooni vastu. Indrek Tarandit valiti sisu järgi ja samuti alternatiiviks valitsuskoalitsioonile. Tarand on nagu eesti poliitika punkar – jõuline, silmatorkav, aus, käreda sõnaga, selge ja sisuka ütlemisega.

Ja kindlasti oma perekonna heast aurast saadetud ning seeläbi inimestele ka ajaloolises mõttes sümpaatne. Ilma silmatorkavalt vastikute luukeredeta kapis, siiani. Mõni tema kordasaadetud tembuke ju on meediast läbi lipsanud, kuid need on olnud pigem sellised süütud vembud, mille pärast rahvas pahandama ei hakka.

Selles olukorras võib öelda, et eesti poliitikutel on, mille üle järele mõelda, on, mida analüüsida – nii poliitikateadlastel kui ka sotsioloogidel.

Samuti kerkib siin suhtekorralduse valdkonnas esile üks tõsine küsimus: miks on suhted meie riigis parteilaste ja tavaliste inimeste vahel sellised nagu nad on? Mõtlen siin eelkõige valitseva koalitsiooni suhteid valitsetavatega. Miks on aastate tagune toetus taandunud?

Igaüks vaatab oma mätta otsast

Miks eurovalimised ei kinnitanud istuva valitsuse mandaati (mitte küll otseselt, aga kaudselt oli see ju nn prooviusaldushääletus, olgem ausad)?
Väga lihtsalt leiame me vastuseid meediast, lugedes mida üks või teine praeguse valitsuskoalitsiooni poliitik meedias kõneleb. No näiteks Kristiina Ojuland kilkab Päevalehes, et valitsuskoalitsioon sai ikkagi kõige rohkem hääli.

“Kui vaatame valimistulemuse järgi, siis ütleksin, et 109 000 häält kahele koalitsioonierakonnale on kokku rohkem kui Keskerakonna või Tarandi hääled. Pigem on see tunnustus ja tugi valitsuskoalitsioonile,” rääkis Ojuland Päevalehele. Mida arvavad sellisest avaldusest tavalised kodanikud?

Tegin katse oma tutvusringkonnas, valisin “ohvriteks” 50 inimest, kesk- ja keskeriharidusega, mittepoliitikud. Andsin neile ülesande lugeda Ojulandi mõtteavaldust ja selle kohta arvamust avaldada.

Kõik seda artiklit lugenud hakkasid valju häälega naerma. Ja kokkuvõtvad domineerivad arvamused olid: ajab mulli, nagu vene ajal seda tehti; lohutavad iseennast; üritavad oma viletsat tulemust manipuleerimisega ilustada. Mitte üks vastajatest ei arvanud samamoodi kui Ojuland. Mida siit võib järeldada?

Valijad on tähelepanelikud

Teooriad seletavad asja ütlemata lihtsalt: kommunikatsioonivoog tekitab alati suhteid. See, mida me ütleme, disainib selle, mida meist arvatakse. Ja paraku on sedasi, et inimesed on väga tähelepanelikud märkamaks üht või teist nüanssi ja ka teksti ridade vahel.

Eesti häda ongi selles, et paljud poliitikud praeguses koalitsioonis ei tunneta hästi reaalsust ja arvavad, et sõnade ja lobeda jutuga on võimalik inimesi lollitada. Aga tegelikult ei ole. Eestlased on aegade hämarusest saati pidanud lugu neist, kes analüüsivad iseennast ja oma tegemisi piisavalt kriitiliselt ja ausalt. Nõukogude aegsed propagandistid on terve mõistusega eestlast alati naerma või siis sarkastiliselt muigama ajanud.

Teoreetiline paradoks on aga ka see, et kui sa pidevalt ja kogu aeg väga positiivseid ja enesekiitusest tiineid tekste välja saadad, siis tegelikult teeb see su imagole hoopiski halba. Elik positiivne tekitab negatiivsust ja negatiivne positiivsust. Aus ja kriitiline analüüs on imagot tugevdav ja tekitab sümpaatiat.

Tühjade sõnadega suhteid ei looda

Enesekiituslik, võlts ja manipuleerimissoovist kantud sõnum tekitab aga tülgastust. Nii lihtne see ongi, ka see eurovalimiste võitmise ja kaotamise saladus. Savisaare pundil on oma kindla valijate seltskonna toetus, sest nad on tajunud ja tunnetanud seda reaalsust, milles nende huvigrupp elab ja toimetab.

Tarand võlus aga oma vahetu ja ausa olemise ja ütlemisega, milles oli inimeste jaoks sisu ja tähendust. Mõlemad seltskonnad on oma olemises siirad. Sisuliselt siirad.

Ülejäänud olid kindlasti omamoodi tublid, kui võidujooksus siiski kesisevõitu. Ja Ojulandi väide koalitsiooniparteide edust mõjub samamoodi, nagu võiks välja paista luige, haugi ja vähi võidujooks Krõlovi tuntud valmis.

Veel liiga värskelt mäletatakse tõsiseid kaklusi koalitsioonipartnerite vahel säästuprogrammi küsimustes, ning seetõttu on üsna halenaljakas rääkida siinses kontekstis koalitsioonist kui tervikust. Inimesed vaatavad maailmale sisuliselt, kena oleks, kui poliitikud sama kunsti selgeks õpiksid.

Tühjade sõnadega häid suhteid ei looda. Sisu on vaja. Ja kriitilist reaalsuse tunnetamist. Selleks jõudu! Oskus kultuurselt kaotada oleks esimene samm selles õpiprogrammis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)