Lugeja kiri: Suviseks päevaks kevadine pilt

Neil piltidel on Paldiski. 28. märtsil, mil saarlased ja hiidlased käisid raudteejaamas küüditatute mälestustahvlit avamas. Paldiski oli meile kinni aastakümneid. Inimestel oli nüüd võimalus näha kohta, kust pandi rongile lapsi, keda 1949. aastal Eesti koolidesse enam ei lubatud. Paldiskis ühte vagunisse sattunud ja Siberis naabriteks saanud lapsed jäid sõpradeks elu lõpuni. Praegusel ajal, kui kohtume, vaatame üksteist muigega ja mõtleme Uustulndi laulule, kus on öeldud: “On vooruseks saanud su vead.”

Meenub mullegi meie esimene talv sealses sovhoosis. Peavari koosnes toast, kus elas kolm peret, neist seitse lapsed. Magamiseks lavatsid, laud söögikausside tarvis, pingid ja suur Vene ahi, mis oli elupaigaks poistele. Kaks peret oli pärit Sõrvest, seda murret kuulsime pidevalt. Nemad hüüdsid meid mustadeks maameesteks, sest olime Pärsamalt.

Endine madrus Peeter pragas tembutavate poistega ja nimetas neid Brasiilia tolmuahvideks. Poisid pagesid ahjule ja hüüdsid: “Joosep Toots, sa ei saa meid kätte!” Kolmanda klassi poistele oli suureks avastuseks Oskar Lutsu raamat “Kevade”, sest nemad oskasid veel eesti keeles lugeda.

Veel praegu imestame, kuidas kogu aeg käis lapselik trallitamine ja iga päevaga suurenes uudishimu ümbritseva vastu. Ometi olid kõhud nii tühjad! Mäletan, kui ema õhtul surmväsinult laudast tuli, olid poisid varmad igasugu asju küsima. Ema vastas vaid, et kuhu sa siin selle aruga ikka lähed.

Minu mälestus Paldiskist on selline, et puud, mis praegu pildil suured paistavad, olid siis võsakõrgused. Istusin elektriposti all, ülevalt paistis valgus. Sealt olid näha istuva rahva read, mis kadusid rõskesse hämarusse. Istuti oma varanatukese peal ja oodati. Seljataga seisid hallid vagunid. Mul olid oma 5. klassi õpikud kaasas, ma õppisin. Praegu, kui ma neid päevi meenutan, tuleb nutt peale.

Olin juba nii ära vaevatud, et ei mäletagi, kuidas ma vagunisse ronisin ja seal esimese öö ära magasin. Uurali mägesid mäletan, mäeveerud olid punast mulda täis. Et see oli rauamaagiga muld, õppisin aastaid hiljem.
Hea oli, et meil oli selliseid toredaid inimesi, kes vagunielu korraldasid ja meeleolu üleval hoidsid. Nemad on kõik juba ammu meie hulgast läinud. Neid meenutan leinapäeval, 14. juunil.

Maire Metsaäär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)