Värvisime Eesti sinimustvalgeks, värvime eestlase ka!

Värvisime Eesti sinimustvalgeks, värvime eestlase ka!

 

Kui Otepää linnamäe oruvallilt hakkasid ükshaaval, paarikaupa ja siis juba suurte ridade ja kolonnidena paistma ühtekokku 1000 sinimustvalget lippu, tuli tugevasti huulde hammustada, sest see värvikombinatsioon on oma elu jooksul juba liialt pisaraid näinud, minu omi ta enam ei vaja.

“Meie lipp on meie triipkood, meie muusika, mis hoiab meid.” 
Tõnis Mägi

Meie riigi- ja rahvuslipule pühendet üritused tõid endaga kaasa erilise meeleolu ja meelsuse. Europarlamendi valimistega kaasnenud musta pori loopimise kõrvale tekkis taas ka puhas valge ja taevane rukkilillesinine toon – Eesti värvus sinimustvalgeks.

Sinimustvalge kasvatus

Näib, et eestlane on natukene kapipatrioot. Armastus oma riigi, rahvuse ja selle sümbolite vastu on väga suur, kuid seda ei osata või ei taheta pidevalt välja näidata. Seepärast on üritused nagu “Eesti lipp 125” või Märkamisaeg ülimalt olulised. Need lasevad inimestel taas tunda totakal kombel patriootlikku vaimu ja vaadata oma lipu poole pisarmärgade silmadega.

Taasiseseisvunud Eesti on veel noor riik ja selle noored kodanikud ei oska kahekümne aasta taguseid sündmusi ette kujutada, rääkimata esimese iseseisvusaja aastatest. Seetõttu on meie riigile äärmiselt oluline kasvatada oma kodanikest eestlasi. Tulihingelisi patrioote ja oma lipu alla kogunejaid. Oma riigi tunne ei või kaduma minna. Oma lippu ei tohi unustada.

Kas ma kardan, et see võib juhtuda? Kindlasti mitte. Olen veendunud, et see tunne ei kao. Sama tõdes ka lipu sünnipäevahommikul kõne pidanud Ene Ergma, üteldes: “Iga põlvkond soovib, et talle kallid ideaalid kestaksid ja väärtused peaksid ajaproovile vastu. On rõõm, et tänased noored peavad meie riiki ja meie lippu kalliks.”

Väikesed lipud väikestes kätes

Nähes, kui palju noori oli tulnud lipu sünnipäeva tähistama ja üritustest osa võtma, pean ma Ene Ergmaga nõustuma. Üks kaunemaid hetki kogu üritusest oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esinduslipu Tartust hoburongkäiguga Otepääle toomine. Ühe väikese asula serva olid meid hommikul tervitama tulnud lasteaialapsed. Kollaste helkurvestidega, pisikeste sinimustvalgete lippudega, ise üleni vihmamärjad, seisid nad teepervel ja lehvitasid mööduvale vankrile.

Ma ei tea, kas see pisike seik, põgus kohtumine neile ka nii meelde jäi kui mulle, aga loota ju võib. Igatahes tuleb südamest tänada neid kasvatajaid, kes olid lapsed rongkäiku vaatama toonud. Lapsi võiks kasvatada ja harjutada elama ja sirguma koos sinimustvalge lipuga. Nad peavad nende värvidega kokku kasvama.

Inimesed peaksid lipuvärve võtma loomulikumalt, neid ei tohiks karta, vaid tuleks kasutada igal võimalikul juhul. Meie lipp ei tohiks saada kommertssümboliks nagu Ühendriikide tähtede ja triipude kombinatsioon, teda ei peaks lörtsima, õmblema rahvusvärvides trussikuid, katma sünnipäevalauda trikolooriga, kasutama lippu valimispropagandana.

Küll aga võiks ta saada kuidagi omamaks. Kallis rahvas, me ei peaks neid värve kartma ja vaid kaks korda aastas vardasse tõmbama, sest nii on kusagil kirjas ja padurahvuslasest naaber kutsub muidu Võsareporteri. Sinimustvalget kombinatsiooni võiks kasutada julgelt, erinevates olukordades ja mitte ainult lipu kujul. Pealegi – ega esimene sinimustvalgegi liiga ühekülgset kasutamist leidnud.

Eesti reliikvia elas lõbusat elu

Esimene sinimustvalge ei olnud riigi- ega ka rahvuslipp. Selle tähenduse omandas ta alles hiljem. Ta oli ja on eesti soost tudengeid ühendav värvikombinatsioon ja nagu tudengiüritustele kohane, nägi ta oma nooruspõlves kirevat elu – osales mitmesugustel olengutel ja pidudel. Tema siidist palet on kaunistanud erinevad joogiplekid ja ka huulepulgajälg.
Praeguseks on sellest tulist tudengielu elanud lipust saanud aga Eesti riigi vägevaim reliikvia. Pole palju riike maailmas, kus oleks säilinud kõige esimene riigilipp, liiatigi veel üle 100 aasta vana.

Kahjuks ei saanud meie esimene lipp seekord pidustustest osa võtta, kuna tema olukord on muret tekitav. Nii pidi sünnipäevalaps ise viibima ERM-i katakombides, kui Otepääl tema auks pidu peeti. Usun aga, et tal on siiralt hea meel selle peo üle ja et lippu ikka veel meeles peetakse ja nii kõrgelt austatakse – et tudengid ikka veel nende värvide alla koonduvad ja neid kaitsevad.

Samamoodi peaks talitama kogu riik, et mitte ainult suurürituste ajal ei mõeldaks sinimustvalgele, Eestile, eestlusele. Et mitte ainult kübarates vanadaamid ei poetaks sinimustvalgeid lippe lehvimas nähes heldimuspisaraid. Iga päev võiks olla lipupäev, pea iga sündmus võiks olla piisav, et neid värve kasutada, iga eestlane peaks sinist, musta ja valget kalliks pidama.

Sinimustvalge võiks olla loomulik värvikombinatsioon meie elus. Midagi sellist, mis juba lasteaiarühmas ühest vihmasest hommikust meelde on jäänud. Midagi, mille kaudu end defineerida. Osa meie sõrmejäljest – identiteedi kandja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)