Vana maailma poliitikute dolce vita

Vana maailma poliitikute dolce vita

 

Homme on europarlamendi valimiste päev. Sellega seoses avaldas Briti majanduspoliitiline ajakiri The Economist, mis on muide tuntud euroskeptilise hoiaku poolest, hiljuti loo europoliitikute magusast elust. Selgub, et Eesti, kus võimutüüri juures viibivad persoonid on reeglina tuntud oma üleoleva ja upsaka käitumise poolest, pole mingi erand – sama nähtus on levinud kõikjal Euroopas. Erinevus seisneb vaid ehk selles, et meie kodukootud poliitikutel õnnestub vastutusest (isegi juriidilisest, moraalsest rääkimata) üsna sageli ohutult pääseda.

The Economist esitab küsimuse: miks on mõnedes maades poliitikud avalikkuse tulise raevu ja viha objektid, teisal aga naudivad rahulikult magusat elu.

Patustanud rahvaesindajad

Mõni aeg tagasi oli üsna huvitav lugeda, kuidas Suurbritannia ajakirjandus paljastas sealsete parlamendisaadikute patte. Nimelt tuli päevavalgele, et osa rahvasaadikuid oli neile määratud kuluhüvitisi otseselt enda ja oma lähikondlaste huvides lihtsalt maha laristanud. Selgus, et kogu selles rahvasaadikutele kuluhüvitiste maksmise süsteemis on midagi mäda.

Veidi varem sel aastal ilmusid aga Hispaania suuremate lehtede esikülgedel üsna kurjad lood sellest, kuidas Galicia lääneosas asuva provintsi kõrgem ametnik oli maksumaksja rahaga endale 480 000 euro (s.o u 7,5 milj krooni) eest soomustatud Audi muretsenud ja seda vaatamata asjaolule, et mehel juba oli kolm väga luksuslikku ametiautot.

Ühesõnaga, kui parafraseerida üht meie tuntud kirjanikku, on tegemist ehtsa autopedega! Selgituseks olgu lisatud, et säärast väljendit kasutas see kirjanik väga tabavalt ja õigustatult Eesti omaaegsete politseijuhtide kohta.
Kuid naaskem Euroopa nn vanade demokraatiate juurde, kus poliitikute korruptsioonihõngulise käitumise kohta leidub rohkesti illustreerivaid näiteid.

Aprillis puhkes paraja suurusega skandaal Belgia prantsuskeelses Valloonia provintsis. Nimelt pahandas seal avalikkust luksuslik lõbureis, mille kohalikud poliitikud olid maksumaksja kulul endile USA-sse korraldanud. Ametlike kirjade järgi olnuks nagu tegu “töise lähetusega”.

Kui ajakirjandus asja aga lähemalt uuris, selgus, et selle “ametireisi” kõrghetked koosnesid Grand Canyoni, California Napa piirkonna viinamarjaistanduste ja veinitehaste ning ka Alcatrazi (samuti Californias) saarel asuva vangla külastamisest. 11 päeva kestnud reisi ajal oli toimunud vaid paar mõni tund kestnud ametialast kohtumist.

Sealjuures kohtuti ka ekspertidega (nii vähemalt kirjutas Belgia ajakirjandus), kes olid suured asjatundjad põllumajanduse edendamises kõrbealadel!!! Huumor seisneb selles, et sääraste ekstravagantsete põllumajandusvõtetega tutvusid poliitikud Vallooniast, kus on nuhtluseks suured vihmasajud ja üleujutused.

Aga veel üks huvitav näide. Seekord Itaaliast, kus korruptiivne käitumine on üpriski levinud. Kaks aastat tagasi avaldasid Itaalia ajalehe Corriere della Sera ajakirjanikud huvitava raamatu pealkirjaga La casta. Così i politici italiani sono diventati intoccabili (tõlkes: [Suletud] kast: kuidas itaalia poliitikud on muutunud puutumatuks).

Muuhulgas on selles raamatus välja arvutatud summad, mis Itaalia riik kulutab parlamendisaadikute armee ülalpidamiseks. Rikkalike hüvitiste hulgas on isegi rahvaesindajatele mõeldud individuaalsed tennisetunnid!

Eitavad alati

Igal säärasel juhul on poliitikud tavaliselt keeldunud tunnistamast, et nad on midagi valesti teinud. Enamasti on nende mõttekäik järgmine: me elame esindusdemokraatia tingimustes, see aga tähendab, et lõppkokkuvõttes on süüdi [rumalad] valijad, kes endile sellised patustavad ja maksumaksja raha laristavad poliitikud valisid.

Kuid ei maksaks unustada, et tavaliselt on korralik valija ka korralik ajakirjanduse tarbija. Ja just ajakirjanduses ilmunud paljastused tekitasid Lääne-Euroopa valijate suure pahameeletormi, mis paljude patustanud poliitikute karjääri kas ohustas või selle koguni lõpetas. (Tundub, et Eesti poliitikud on bolševistlikult paksunahalised ja nende avalikuks tulnud patud pole reeglina veel nende poliitilist karjääri lõpetanud.)

Ent näiteks Suurbritannias astus seal puhkenud skandaali tõttu tagasi mitu parlamendisaadikut, nende seas isegi alamkoja spiiker. Eelpool mainitud Galicia provintsi kõrge ametnik kaotas aga märtsikuu valimistel, jäädes seetõttu ilma nii võimust kui ka luksuslikest ametiautodest. Ka võib eeldada, et Valloonias praegu võimutüüri juures olev valitsus kaotab peagi toimuvatel kohalikel valimistel.

Europarlamendi hüved

Homme on aga europarlamendi valimiste päev. Seepärast olekski ehk paslik lõpetuseks valijaid veidi valgustada ja rääkida sellest, millised hüved
ootavad ees poliitikut, kes europarlamenti valituks osutub. Ehk aitab see mõista ka mõne kandideerija käitumismotiive.

Alustuseks üks meenutus isiklikust kogemusest. Kui mul täpselt aasta tagasi õnnestus Brüsselis viibida ja seal ka Eesti eurosaadikutega kohtuda, siis üks neist (muide, sama persoon kandideerib ka praegu) lausa kurtis: miks küll need ajakirjanikud sisuliste ja eluliste küsimustega ei tegele ning miks nad alati vaid tema töötasu vastu huvi tunnevad…

Tundub, et säärane solvumine ajakirjanduse peale on Euroopa Liidu võimukoridorides teatud määral üsnagi levinud: vaid paar kuud tagasi hääletas pea 70% europarlamendi saadikutest selle poolt, et nende kulutused ei kuuluks avalikustamisele. Tõeline La casta!

Sellele vaatamata kirjutas The Economist aga maikuu lõpus, et Euroopa Parlamendi saadikutele mõeldud uus palgasüsteem tagab neile u 92 000 eurot (u 1,45 milj krooni) aastatasu ja lausa luksusliku pensioni, mille maksab täielikult kinni maksumaksja. Lisaks saavat eurosaadik 50 424 euro (u 789 000 kr) suurust iga-aastast lisaraha (allowance), et katta oma büroo ülalpidamise kulusid (kuigi on neid saadikuid, kellel sellist bürood polegi).

Veel olevat saadikutele tagatud 298 euro (u 4663 kr) suurune päevaraha istungitel osalemise eest ja helde reisikulude hüvitis, mis ulatuvat mõnesaja euroni nädalas. Ilmselt on see viimane hüvitis mõeldud selleks, et saadikud saaksid aeg-ajalt kodumaal käia, aga ka selleks, et igas kuus kahe linna – Brüsseli ja Strasbourg’i – vahet mõttetult pendeldada. Samas pole saadikutel aga kviitungeid tehtud kulutuste kohta vaja esitada.

Kokkuvõtteks võibki nüüd öelda, et kes homme europarlamendi valimistele läheb, peaks oma valiku hästi läbi kaaluma ja mõtlema, keda ikkagi tasub selle magusa elu (it k la dolce vita) peale saata. Mingit reaalset võimu (vähemalt praegustes oludes) sel institutsioonil ju pole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)