Saaremaa noored seadusesilmad (3)

Saaremaa noored seadusesilmad

 

Meil on majanduskriis. Meil on ka mõnes mõttes politseikriis oma viimasel ajal päevavalgele tulnud selgelt hukkamõistu väärivate juhtumitega. Miks peaks tänapäeva noor minema õppima politseinikuks, kui seadusesilmade seas valitseb kohati kaos? Aga vaat just selliste politseinike, nagu seda on vanemkonstaabel Kersti Kald (ülemisel pildil) ja konstaabel Rein Rand (alumisel pildil), eeskujul! Nad on noored, õigusetundlikud, motiveeritud ja inimlikud. Neile lausa tahaks kiiruseületamisega vahele jääda…

Miks valisite gümnaasiumi lõpetamise järel just politseikooli?
Kersti (23):
Lõpetanud Saaremaa ühisgümnaasiumi, oli minu ainsaks eesmärgiks sisekaitseakadeemia politseikol-ledž. Ei viinudki pabereid sisse ühtegi teise kõrgkooli. See idee meeldis, sest töötades saab aidata inimesi nende probleemide lahendamisel ning töö on selgepiiriline, käib seaduste, kindlate reeglite järgi.

Mäletan, et ei teadnud sisekaitseakadeemia füüsiliste katsete sisu enne, kui seal juba kohal olin. Esimest korda võtsin just katsetel kangi kätte ja sain hakkama.

Rein (23): Viisin paberid sisse mitmesse kõrgkooli ja sain sisse ka Tallinna tehnikaülikooli energeetikaalale. Politseikooli andsin avalduse sisse mõttega, et tulevikus on mul siis kindel riigiamet ja ametis olles ei saa töö kunagi otsa. Enne politseikooli minekut jõudsin ka sõjaväes ära käia.

Mis oli koolis kõige raskem? Mis meeldis ja millest jäi puudu?
Kersti: Esialgu olid füüsilised tunnid rasked. Normide täitmiseks tuli teha tükk tööd. Kui aga hoolega treenida, saab kiirelt vormi ja hommikused üllatuslikud õppejõu kästud kümnekilomeetrised jooksuringid ei olnud peagi enam probleem.
Minu parimad elamused on seotud kriminalistikaga, kus meil oli suurepärane õppejõud Erend, kes kõik “puust ette ja punaseks tegi”, selgeks õpetas.

Rein: Pädevuseksamid olid karmid. Iga tsükli lõpus tuli teha praktikajärgne pädevuseksam. Kui esimesel korral eksamil põrusid (seda juhtus), siis teist korda läbikukkumist endale enam lubada ei saanud. Muidu oli lihtne. Füüsiline vorm oli pidevalt hea, sest oli piisavalt aega käia jõusaalis, ujumas ja jooksmas. Olmelisi probleeme ei tekkinud samuti, kuna igakuiselt maksti kindlat stipendiumi elamiseks.

Nüüd juba töötades politseinikuna tunnen, et erialast vene keelt võiks veel enam ja süvendatumalt õpetada. Isegi siin Saaremaal on palju turiste, kes suhtlevad peamiselt vene keeles.

Kas teil oli juba politseikooli minnes teadmine ja soov pärast kooli lõppu Saaremaale tagasi tulla? Kuidas teid siin vastu võeti?
Kersti: See oli kindel mis kindel. Olen Saaremaal kasvanud ja elanud. Tulin tagasi just õigel ajal, siis, kui endine Pihtla ja Kaarma piirkonna konstaabel Harri Aavik oli lahkumas ja mul oli võimalus asuda tema kohale. Soojenduseks sain alguses ka patrullitööd teha, mis sobis sisseelamiseks suurepäraselt.

Kuressaarde ametisse asudes oli vastuvõtt soe, kollektiiv oli kohe mõnus. Kiidan Meelis Juhandit, kes leiab alati aega teiste jaoks, on abiks nõu ja jõuga. Alguses ja praegugi on ta inimene, kes kunagi küsija suu pihta ei löö. 

Rein: Algul mõtlesin küll, et saaks mandrile tööle. Aga pärast esimest praktikat Saaremaal mõistsin, et siin on rahulikum ja on võimalus oma töösse paremini süveneda. Siin on võimalus kõigega tegeleda, pole kindlat kitsast suunitlust nagu näiteks Tallinnas.

Kohe alguses, kui siia tööle asusin, usaldati meid ühe teise noore tööle tulnuga kahekesi patrullima. Tegime liiklusjärelevalvet ning saime kohal käia väljakutsetel, esialgu vaatlemas ja abiks, kuid nii me töö käigus praktilisi kogemusi omandasimegi, staažikamad kolleegid
toetamas.

Kus veel peale Saaremaa olete praktikal olnud või töötanud?
Kersti: Minul toimusid kõik praktikad Saaremaal. Küll aga töötasin kooli kõrvalt Tallinnas Lasnamäe piirkonnas. Võrreldes Saaremaaga, tuli palju rohkem tegeleda trepikodades magavate kodututega ja loomulikult narkomaanidega, keda meie saarel praktiliselt ei kohtagi.

Rein: Peale Saaremaa olin kolm kuud patrullipraktikal Pärnus. Suviti on Pärnus mitu korda rohkem inimesi ja väljakutseid sellevõrra enam. Probleemid on Saaremaaga võrreldes ikka samad – purjus piduliste vahelised löömingud ja tänavatel huligaanitsemised.

Kas on tõsi, et politseinikusse suhtutakse pigem ebameeldivalt või saab politseinik ka ise midagi teha, et korrarikkujaga sujuvamalt läbi saada?
Rein: Ise tuleb rahulikuks ja viisakaks jääda. Ülbitsetakse ja nurisetakse vahel küll, aga sellest ei tohi politseinik tuld võtta. Tuleb rahulolematule paar minutit kannatlikult aega anda ja kõik laabub tavaliselt lõppkokkuvõttes sujuvalt.

Kersti: Pole kindlasti tõsi see, et naispolitseinikuga käituvad just meeskorrarikkujad üleolevalt. Pigem kuulatakse õrnema soo esindaja käsklusi väga tagasitõmbunult. Eks lõuapoolikuid ole alati, kes üritavad komplimentidega oma karistust vähendada. Minule see ei mõju!

Mis on teie praktika kogemuste kohaselt Saaremaal põhilised probleemid?
Kersti:
Minule kui piirkonnakonstaablile tuleb enim kõnesid teemal ”naabri kass käib minu kanamune söömas” või ”naabri koerad on lahti pääsenud”. Tegelikult ongi kõige suurem probleem, et inimesed ise ei suhtle omavahel ega üritagi tekkinud situatsioone kõigepealt isekeskis lahendada. Pigem võetakse taskust mobiil ja valitakse 110. Loomulikult on kõik väljakutsed olulised, kuid võib juhtuda, et samal ajal on kuskil juhtunud liiklusõnnetus ning abiootaja kõne võib kinnise liini tõttu hilineda ja selle hinnaks võib olla inimese elu.

Arvatavasti praeguse majanduskriisi tõttu on sagenenud bensiinivargused. Ei saa mainimata jätta ka alaealiste huligaansusi.

Rein: Linnainimesed on varmad kaebama oma naabrite peale. Enamasti on need kaebused põhjendatud, kuid on juhtunud, et naaber helistab juba kell 23.00 kaebamaks kõrvalkorterist kostva valju muusika üle. Soovitan inimestel kõigepealt ise viisakalt rääkima minna ja alles seejärel politseilt abi otsida, kui vaja. Huvitav on see, et tüüpilised helistajad ei luba oma nime naabrile avalikustada. See näitab selgesti üksteise lähedal elavate inimeste omavahelisi suhteid.

Oskate te välja tuua suuremad kordaminekud oma senises töös?
Rein: Kordaminek on see, et selle vähese aja jooksul, mis olen siin töötanud, ei ole olnud suuri ebaõnnestumisi ja prohmakaid.

Kersti: Isegi kui pead kinni roolijoodiku või purjus jalgratturi, on hea tunne, et said eluohtliku liikleja teelt kõrvaldatud.
Värskeim heategu oli koduloomade päästmine ühe siinse välismaalase talust, kes oli jätnud oma loomad hoolitsuseta. Kuna omanik sisse ei lasknud, pidi päästeamet lauda ukse avama.

Laudast leiti kolm surnud kana ja kondised hobused. Nende latrid olid kõik puhastamata. Koostöös veterinaarametiga saime hobused päästetud. Uskumatu on see, et vald oli asjast teadlik juba pikka aega ja omanikule ka oma abi pakkunud, kuid omanik on keeldunud suhtlemast, ja nii siiamaani.

Millised on noore politseiniku eelised vanema politseiniku ees?
Kersti: Noored julgevad rohkem välja öelda ja arvamust avaldada ning meid võetakse kuulda. Meie arvamusega arvestatakse. Just koolist tulnud toovad ju endaga kaasa uusi vaatenurki ja värskeid ideid. Ning tore on tunda, et meid võetakse kui võrdväärseid pereliikmeid.

Rein: Kindlasti on nooremad kohanemisvõimelisemad ja muutustega kergemini kaasaminevad. See on ideaalne, kui saab integreerida staažikama töötaja kogemused ja teadmised noorte vastõpituga.

Millised on teie eesmärgid karjääriredelil?
Kersti:
Konkreetset eesmärki silme ees veel terendamas pole. Praegu tundub, et mida kaugemale üles sa jõuad, seda vähem puutud kokku inimeste ja nende reaalsete probleemidega. Teed küll tähtsat paberitööd, kuid inimlik pool on kadunud.

Politseinikul on kaks võimalust: saada kõrgem spetsialisti auaste või püüelda talituse- või jaoskonnajuhi ametikoha poole. Ja kõrgemat auastet tahan tulevikus kindlasti, soovin selle välja teenida.

Rein: Tulevikus on plaanis kooli veel tagasi minna. Kuna olen Paikusel lõpetanud konstaabliõppe, siis järgmise sammuna sihin kriminaalsuunaga õpet. Minu seisukoht on, et kindlasti ei tasu õppida kaugõppes, vaid ikka päevaõppes.

Milline peaks olema ideaalne politseinik?
Kersti, Rein: Terve ellusuhtumisega, avatud, inimlik, leidlik. Seadustes hästi orienteeruv.

Sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikooli astumise kohta leiad infot kooli kodulehelt www.sisekaitse.ee .


Komissar Meelis Juhandi:

Konstaabel Reinus on mingi salapära. Tihti ei saagi aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Rein on igal ajal valmis vastu tulema, kui on tema abi vaja.

Vanemkonstaabel Kersti on väga põhjalik ja tundmatus kohas vette ei hüppa. Ütleksin, et ta on selline rõõmsameelne optimist. Operatiivne piirkonnakonstaabel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)