Põduste kuulsaim laulja Ivo Linna: seda pilti ei võta minult keegi ära (1)

Põduste kuulsaim laulja Ivo Linna: seda pilti ei võta minult keegi ära

 

Ivo Linna pole miski staar. Vähemalt mitte Kuressaare linnas Põduste kandis. See on kant, kus ta 60 aastat tagasi sündis ning oma lapsepõlve veetis. Kant, kus tema sõnul on õnneks jäänud veel palju puid püsti, mille otsas ta kunagi ronis, või õigemini on raske leida puid, mille otsas ta roninud ei ole. Linna ütleb, et vaiksest Kuressaare äärelinnast tundus maailm nii suurena, et Suuresillani oli Aia tänavalt jube pikk maa.

Ivo Linna lausub kohe jutuajamise alguses, et tema meelest on see piirkond tänagi üsna samasugune, nagu ta oli 50 aastat tagasi, kuid mitte ka päris. “Lõppude lõpuks 50 aasta jooksul peabki ju muutuma,” nendib järgmisel reedel 60-aastaseks saav Põduste kuulsaim laulja Ivo Linna.

Samas tunnistab ta, et satub lapsepõlveradadele harva. “Ega ma eriti tahagi siia tulla – mitte et mul selle kandi vastu midagi oleks, aga seda on raske selgitada. Minu vaimusilmas keerleb lihtsalt teine film, kui see, mida ma siin näen. See, milline ta oli, seda pilti ei võta mult keegi ära,” räägib Linna.

“Me seisame praegu näiteks vana solgikraavi peal (Aia ja Vahtra tänava nurgal – toim). Ma ei taha nagu rikkuda neid asju. Olen sõitnud selle golfiväljaku ka läbi ja see on minu jaoks võõras. Mul on silme ees see karjamaa. Elu oli naturell, me käisime paljajalu, ja mõnikord, kui oli külm hommik, kui lehm oli lasknud värske koogi, siis me seisime seal koogi sees ja varbad olid soojas. Mis sest, et sitased.”

Kuressaare paremaid kohti

Piirkond, kus me jalutame, jääb Aia, Suur-Põllu, Vahtra, Ravila tänavale ja nende ümbrusse. Ivo Linna kaob Aia tänavalt kohe kuhugi rohelusse.
“See on üks paremaid kohti Kuressaares,” ütleb ta, seistes kahe aia vahel kulgeval kitsal tänaval, mis viib Aia tänavalt Suur-Põllu tänavale. “See tee viis sõprade juurde.”

Tänavaks on seda raske nimetada, kuid Linna teab, et see on seal olnud juba mitusada aastat ja selle üks võimalik nimi peaks olema Könneri põik. “Väga vajalik tänav,” kinnitab Linna veel kord.

Aegumatu kant

Suur-Põllu tänaval seistes ja maju silmitsedes tõdeb mees, et aeg oleks nagu seisma jäänud. “Siin oli üks maja – Säku Mihkli maja oli siin, kõrval oli veel üks väike maja – Verbitski maja. Seda maja siin ei olnud, selle väikse asemel oli üks puumaja, seal oli maja, mis tegelikult alles viimastel aastatel on maha lammutatud,” vuristab Linna kui ajalooraamatust maha lugedes ja tõdeb, et majad, mis alles, on samas seisus kui eelmise sajandi keskpaiku. Värvi ja pintslit on need näinud, kuid väga “lakutud” pole siiamaani, nagu Linna ennast väljendab.

Sellel tänaval olid ühed põnevamad mängumaad. “Kõik need aiad olid vastu omaniku tahtmist meie poolt hõivatud, sest siin oli ikka põnev mängida,” räägib Põduste poiss Linna ja tunnistab, et eks nad saanud ikka nuhelda ka, kui võõrastes aedades käisid. Juhtus ju igasuguseid asju.

“No näiteks selle maja akna ma olen isiklikult puruks löönud kiviga,” osutab ta ühele majale. “Väga kurb saatus tabas mind, ma sain peksa ja pidin ise organiseerima uue klaasi. Aga mida see seitsmeaastane oskab organiseerida, ei oska ju eriti.”

Linna märgib siiski, et kärarikkamaks on see piirkond loomulikult muutunud. “Vanasti sõitis siit ainult vana Vessik oma haiglaautoga paar korda päevas läbi, mõni kord tuli matuserong.

See tänav (Aia tn – toim) oli täiesti vaikne. Teinekord mingite manöövrite käigus sõitsid Vene tankid siit läbi ja mõned muud autod. Ja muidugi tänu sellele korduvale asfalteerimisele on see tänav tõusnud umbes pool meetrit kõrgemale, kui mitte rohkem,” täheldab Linna, et majad, mis tänapäeval asuvad teepinnast madalamal, olid siis kõik kõrgemal.

Põduste poisid

“Meid oli kümneid,” räägib Ivo Linna toonasest seltskonnast, kellega möllamas käidi. Lapsi oli nii palju, et nad korraldasid Põduste luhal lausa spartakiaade.

Nemad olid siis Põduste poisid. Olid olemas ka Tori poiste kamp ja Suuresilla poisid. Igaühel oma piirkond ja ega teise kamba poistele eriti kenasti ei vaadatud. Linna mäletab, et Tori kambaga sai Vahtra tänaval omal ajal ka üks suuremat sorti madin maha peetud. “Talvel see toimus. Lumepallide ja kividega,” meenutab ta vaat et juba Pal-tänava poiste moodi sõdimist.

Põduste kandi poisid ei saanud muidugi jõest eemale hoitud. Põduste jões käidi ujumas juba varem kui meres ning vähipüüdmine oli tavaline asi. Polnud see vähk toona mingi sihuke peenike delikatess nagu tänapäeval. “See oli loomulik – sa oled laps, lähed vette, pistad käe urgu, saad neli-viis, isegi 20 vähki,” räägib mees ja tundub, et tegu oli umbes samaväärse asjaga kui põõsalt marjade noppimine.

Jõgi pakkus ka teisi võimalusi. “Siia tekkis talvel alati korralik jää, sest jõgi ajas üle ja seda vett oli palju, me sõitsime siin omatehtud jääpurjekatega,” ütleb Ivo Linna.
Eriti toredaks oli elu jõe ümbruses läinud siis, kui üle jõe 50-ndate lõpul sild ehitati. Tollal kutsuti seda Lehmasillaks.

“Lehmasild oli sellepärast Lehmasild, et kõikides majapidamistes olid lehmad olemas, kaasa arvatud meil. Ja lehmade karjamaa oli see praegune golfiväljaku rajoon. Lehmad aeti üle Lehmasilla karjamaale ja õhtul nad tulid mööda Aia tänavat, haiglast mööda, kõikide lehmad koos,” manab Linna vaimusilma ette pildi tolmusel tänaval sammuvast piimaandjate karjast.

“Ega lehm ei olegi nii loll loom, kui arvatakse, lehm tunneb väga hästi oma kodu ära. Meie oma keeras alati ise väravast sisse. Aga see oli täiesti müstiline vaatepilt: 3-4 lehma kõrvuti ja niimoodi paarsada meetrit järjest nad mööda tänavat tulid.”

Igal poisil oma puu

“Olenevalt vanusest mängiti mädamuna, rahvastepalli, värvimängu, väljalöömist, tagaajamist. See, mis mandril oli kull, oli meil kott, siis trehvaatrit, üks mäng oli veel 12 pulka,” vuristab 59-aastane mees ette mänge, nagu oleks neid alles eile mänginud.
Ivo Linna elavneb silmnähtavalt, kui jõuame Ravila tänaval asuva vana aiandi aia äärde.

“Kui aiandi tööjõud lahkusid, kusagil kella 5–6 paiku, siis oli see meie pidu. Siin oli meil igaühel omanimeline puu. Minu puu on see seal, tagumine. Siin sai ronitud, meil olid siin süsteemid, köied, mille otsas me rippusime,” viitab Ivo Linna käega rohelusse, kus kusagil on ka temale “kuulunud” puu, ja tunnistab, et eks nad said sõimata ka ikka, kui aiandis tegutsemas käisid.

Nagu poistel ikka, tuli ka Põduste kandi omadel pahanduste tegemist ette. “Meil oli põhiline pättus see, et mida rohkem oli oma aias õunu, ploome, pirne, kirsse, seda enam oli vaja minna raksu kellegi teise aeda,” nendib Linna.

Puudest veel rääkides näitab mees Aia ja Vahtra nurgal seisva STOP-märgi poole. “Vaat selle koha peal, kus on elektripost, seal oli hiiglaslik mädanenud pajupuutüvi, see tüvi oli – ma julgeks öelda – nii jäme, et umbes kolme mehega võtad ümbert kinni. See oli täiesti mäda. Naabripoisid olid õõnestanud sellise tühimiku, et redeliga said üles minna ja siis piiluda, et kus vaenlane on. See puu sai elektriliinide panemisega hukka. Seda nimetatigi kohe mädaks puuks.”

Mänguline lapsepõlv

Ivo Linna tunnistab, et mälestusi on meeletult palju. Võikski meenutama jääda. Film silme ees muudkui ketrab ja ketrab.
“See on täiesti erinev kogemus, ma ei saa öelda, et see on halvem või parem, kui oleksin sündinud Tallinnas Viru tänavas, aga millegipärast ma arvan, et see on parem,” mõtiskleb Linna. Sellises kohas kasvades saab aimu loodusest, toit tuli oma aiast ja laudast. “Selliseid päevi, kui mindi poest tooma juustu või vorsti, neid oli harva,” räägib Linna ja arvab, et sellepärast polnud tol ajal ka mingeid allergiaid ega muud jama.

“Küllap tänapäeva lastel on ka põnev elada, aga meil oli see hea asi, et meie lapsepõlv oli mänguline, meil oli seda ümbrust, salapära oli – jõgi, roostik, paadid, jaanituled. See oli kuidagi selline loomulik elu,” nendib mees kokkuvõtteks, et lapsepõlv oli tal just selline, nagu ühte huvitavat lapsepõlve ette kujutatakse.

Kuressaare inimesed ei saa olla õnnetud

Ükskord saab lapsepõlv aga otsa ja meelitama hakkavad suurlinna tuled. Nii ka Ivo Linnat.
“Tartu polnud mingi linn, ma tahtsin ikka Tallinna. Suur, tuled põlevad, kihvt, mulle meeldis Tallinn väga,” räägib Tartusse ülikooli minnes Põduste selja taha jätnud Linna.
“Kui saad sellest puberteedieast üle, siis ei paku see armas sumbunud Põduste kant enam nii palju kui lapsepõlves. Siis tahadki minna avastama – lavad ja naised ja pillimängud ja peod ja muu töö ja elu. See kutsub sind teatud aja,” arutleb Linna.

“Ja siis saad ühel ilusal hetkel aru, et see kõik on olnud suuremalt jaolt üks tühikargamine, ja tahadki tagasi tulla.”
Linna arvab, et kui tal Muhu kodu ei oleks, siis ta täitsa võiks elada siin Põduste kandis kusagil. Kuressaare on tema arvates ikka üks ütlemata armas linn ja need inimesed, kes on siin kogu elu elanud, ei tohiks mingil juhul õnnetud olla. Pigem on nad pääsenud suure linna müdinast ja kärast.

“Mul on lapsepõlvesõber Mati, kes käib ainult Tallinnas laulupeol, ja pärast kolme päeva ütleb, et ta ei saa aru, kuidas mina seal üldse elada saan. Mul on palju klassiõdesid, -vendi, kes on elanud teatud aja mandril ja on siis Saaremaale tagasi tulnud. See on ka seletamatu asi – ma usun, et mõni kirjanduslike annetega inimene oskab rääkida, miks see veri siia saarele tagasi kisub. Aga kisub.”


Pärni, Lemps ja naine autost

Ivo Linnaga tema lapsepõlveradadel kõndides tuleb ikka vahel paus teha, sest üks või teine vana tuttav astub ligi ja tahab törts juttu puhuda. Ja ega Iff siis uhke mees pole.

“Sa oled nii priskeks läinud,” ütleb Ravila tänaval elav Kuuse Pärni laialt naeratades sama laialt naeratavale Iffile, kui nad on taaskohtumise patsutamised ära patsutanud. Juttu jätkub, nii vanadest aiandi aegadest kui ka sellest, kuidas Pärnil tema väikeses plekitöökojas läheb. Lõpuks tuletab Iff meelde, et Pärni ikka kontserdile ka tuleks. Selle eest saab hoolt kantud.

“See oli Kuuse Pärni. Üle 80 aasta mees juba. Ta oli omal ajal selline noor täiskasvanud inimene. Me saime sõimata küll, kui me siin aiandis möllasime. Kes see ikka hea meelega näeb, et poiste kamp üle hekkide paneb. Aga Pärni oli meie vastu väga hea, ta sai asjast aru, et on vaja poiss ka olla,” räägib Ivo Linna mehest, kellega just sai natuke juttu aetud.

“Näe, kas Iff on lapsepõlveradadele käima tulnud,” hõikab naine allakeeratud aknaga autost, mis hetk tagasi teeservas seisma jäi. Loomulikult on see Iffi tuttav, sama kandi inimene. Teretamised teretatud, tunnistab naine, et pidi tegelikult enne ära pöörama, et isa juurde sõita, aga Iffi nähes sõitis teeotsast mööda.

Järjekordne auto peatub viimase viie minuti jooksul, sedakorda teisel pool teed ja Iff läheb kohe üle tee, et järgmisele sõbrale käsi pihku suruda ja natuke juttu vesta. “Paju Lemps, lapsepõlvesõber,” selgitab ta.
Ivo Linna tunnistab, et vanu sõpru on Põduste kandis alles küll. Kümmekond saab ikka kokku. Paljud on läinud, ka kõige kaugematele maadele.

Põduste kandi lapsed on nii kokkuhoidvad, et isegi oma kokkutulekuid on tehtud. Viimane oli olnud 2001. aastal. “Need kokkusaamised on väga toredad, igal inimesel on asjad erimoodi meeles ja igaühel on veendumus, et tema mälestus on õige. Aga kui oled kambas koos, siis kooruvad heietustes välja need kõige õigemad mälestused. Millised oli majad või milline oli üks või teine koht. Sellest on ka eri visioonid inimestel. Mõnda ma näen vahel praamil, juhuslikult, räägid juttu, süda soe,” ütleb Ivo Linna.

Olgugi et mees satub Kuressaarde harva, kinnitab ta, et linnas käies fikseerib silm ikka tuttavaid nägusid ka – ahaa, see elas seal, aga see hoopis seal, seda vanameest ma mäletan ka, see töötas seal. Rääkimata kooliõdedest ja -vendadest. Sama on ka Kuressaares kontserte andes. Lava peal olles tabab silm publikus nii mõnegi tuttava näo. Ivo Linna loodab, et nii on ka järgmisel reedel, kui ta annab kontserdi oma 60. juubelil. Ja kus siis mujal, kui ikka kodulinnas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 75 korda, sh täna 1)