Neljateistkümnes kiri: vene müüjanna uus soeng

Neljateistkümnes kiri: vene müüjanna uus soeng

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere, kuidas tervis?
Möödunud nädalal olin enda omaga veidi kimpus. Kurgus kratsis keegi ja kange palaviku viskas ka üles. Asja hea külg on see, et püüdsin püsida kodus ja nüüd oli järsku aega lugemiseks! Muuhulgas sattus kätte raamat, mille kangelanna ütles: vaatasin poodides kogu aeg ringi selle pilguga, et mis saaks kodu kaunistamiseks osta – suuri kunstsõnajalgu, portselankujukesi… Et mu lastel ja mehel oleks hubane, et oleks kodutunne. 

Selle tegelaskuju suhu pandud mõttega olen nõus. Kodutunne tekib tõesti väikeste asjade abil. Võtkem kas või vene müüjanna uus soeng.
Vaata, kolisin Tartust Tallinna talvel. Korraga vajas otsustamist ja tegelemist hulk mulle seni tundmatuid küsimusi. Laen ja maaler ja mööbli transport ja lambid lakke ja… Kui hoog vahepeal vaibus ning ilm lubas, käisin oma uut naabrust uudistamas. Kolasin mööda sisehoove, lugesin silte ja piidlesin inimesi, kes vastu kõndisid – vahest elab mõni neist minu majas?

Juba esimesel taolisel retkel leidsin kõrvaltänavast pisikese toidupoe, kus olen nüüd alaline kunde. Peaaegu iga kord leian lettidelt järjekordse ohhoo-toote, sest palju kaupa tuleb ilmselt idapiiri tagant. Pelmeenid, jäätis, konservid…

Eriti meeldivad mulle aga selle kaupluse müüjannad. Nad on eranditult venelannad: särtsakad naised, kes üle poe juttu ajavad ja naerda lõkerdavad. Asjatundlikult piiksutavad nad kassasse kaupade triipkoodid ning ütlevad veidi puises eesti keeles mulle saadud hinna.

“Spassiiba, head õhtut,” ütlen mina. “Nägemist,” vastavad nemad ja sädistavad omavahel edasi. Me ei tunne üksteist – nemad on ühel- ja mina teispool letti. Aga näeme peaaegu iga päev. Nad on võõrad, aga samas tuttavad.

Nii juhtuski, et kui ma hiljuti kauplusse piima järele kõndisin, seisin kassas vastamisi Kakukesega. Kakuke on mu mõtteline hüüdnimi lüheldasele müüjannale, kes samavõrra pikk kui lai. Alati tõsine ja veidi tõredagi moega. Iial ei olnud ma suutnud temast välja suruda naeratust.

Seekord oli Kakukese juures midagi teistmoodi. Vaatasin tähelepanelikumalt ning hüüatasin pikalt mõtlemata: “Oi, te olete juuksuris käinud! Ilus värv, hästi sobib teile.” Ja siis juhtus senikuulmatu. Üle Kakukese näo virvendas hetkeks naeratus, kui ta põrutas: “Aitähh!”
Edasi läks kõik nagu ikka. Tõredal toonil teatatud summa, viisakas hüvastijätt.

Aga mul oli koju minnes kummaliselt hea meel. Näed, ma olen siinkandis elanud piisavalt kaua, et müüjanna uus soeng hakkaks silma. Näed, äkki ma polegi enam päris võõras. Näed, siin ongi mu kodu, mu kodupood, mu kodutänav ja tuttavlikud inimesed. Juba oskan öelda, kellele kuulub kaupluse ees ootav must sõbralik taksikoer või mis on mu õuel patseeriva kassivolaski nimi.

Kus käib kogukonnarahvas filme vaatamas või millises hoovis kasvavad kuused. Kõik see kokku on ka omamoodi kodutunne. Mis sest, et koduseinte piiridest väljas. Portselankujukeste ja kunstsõnajalgadeta.
Seekord lõpetan. Kass kräunub ja ootab konservi. Pean ilmselt poest läbi jalutama.
Soovin Sulle kõike head, nagu alati!
Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)