Eeloleval nädalal möödub 20 aastat maailma lähiajaloo ühest traagilisemast sündmusest: ööl vastu 1989. aasta 4. juunit surusid Hiina kommunistlikud valitsejad Pekingi kesklinnas Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul julmalt maha tudengite meeleavalduse. Mais 2009 ilmus mälestusteraamat, mille autor on Hiina kunagine tippliider, kommunistliku partei peasekretär aastatel 1987–1989 Zhao Ziyang. Omal ajal jätkus sel mehel julgust astuda välja protestijate kaitseks. Säärase ausa toetuse eest maksis ta aga oma karjääriga.
Memuaarid pani Zhao Ziyang kirja suure saladuskatte all. Need on dikteeritud ajal, mil ta viibis koduarestis ja tema suhtlemine muu maailmaga oli ametivõimude karmi kontrolli all.
Kõigest hoolimata õnnestus helikassettidele salvestatud tekst lastelaulude ja Pekingi ooperietenduste lindistuste nime all vangistusest välja smuugeldada.
Hiina kommunistide endise juhi memuaarid avalikustati alles neli aastat pärast autori surma.
Kõnealuses raamatus on peamiselt räägitud nende inimeste tegevusest, kes kaks aastakümmet tagasi moodustasid Hiina kommunistliku partei
n-ö siseringi.
Asjatundjate väitel on Zhao Ziyangi mälestused, mis avaldati pealkirja all “Riigi vang” (ingl k Prisoner of State: The Secret Journal of Zhao Ziyang), äärmiselt huvitavad ja olulised – neis on rohkesti juttu sellest, kuidas suure salastatuse poolest tuntud Hiina võimumehhanism tegelikult funktsioneerib.
Maailma šokeerinud tragöödia
Omal ajal oli Zhao Ziyang Hiina läbipaistmatus võimuaparaadis küllaltki mõjuvõimas isik. Kuid tema otsus toetada Tiananmeni väljakule kogunenud protestijaid maksis talle karjääri. Tagajärjeks oli 16 aastat kestnud koduarest Pekingis.
Viimast korda ilmus Zhao Ziyang kõrge parteifunktsionäärina avalikkuse ette 1989. aasta 19. mail, kui ta läks nn Keelatud linna ette kogunenud noorte protesteerijate juurde ja üritas neid veenda, et nad Tiananmeni väljakult kohe lahkuksid. Zhao hoiatas tudengeid, et kui nad tema soovitusi ei järgi, kasutab politsei meeleavalduse mahasurumiseks jõudu.
Tookord seisis ta kõrval Wen Jiabao, mees, kes 20 aastat tagasi oli partei peasekretäri asetäitja. Kuid ilmselt ei mõjutanud see peagi põlu alla sattunud poliitiku kõrval viibimine tema edasist karjääri – täna on Wen Jiabao Hiina Rahvavabariigi peaminister.
Kui aga 1989. aasta 3. juunil ilmusid Pekingi tänavatele tankid, kirjutas Zhao: “Istusin parajasti koos perega koduõuel, kui äkki kuulsin intensiivset laskmist. Tragöödiat, mis šokeeris kogu maailma, ei suudetudki ära hoida. Kõigest hoolimata sai see siiski teoks.”
Isegi tänapäeval on Hiina juhtkond seisukohal, et Tiananmeni väljaku protestimeeleavalduse mahasurumine oli eelkõige suunatud “huligaanide vandaalitsemise” vastu ja vägivalla kasutamine oli igati õigustatud – tuli tagada stabiilsus riigis, mis oli alles äsja hakanud nautima majanduskasvu.
Zhao Ziyang oli aga vastupidisel seisukohal. “Tookord püüdsin ma oma kolleegidele selgeks teha, et enamik Tiananmeni väljakule kogunenud inimestest palub meil valitsuse tehtud vigu vaid parandada ja et nende kavatsus ei ole poliitilise süsteemi kukutamine,” kirjutas ta.
Saatuslik rivaalitsemine
Ajalookirjanduses leidub värvikaid näiteid selle kohta, kuidas 1980. aastate Hiina juhtkonnas rivaalitsesid kaks meest – Zhao Ziyang ja tookordne riigi kulissidetagune liider Deng Xiaoping (1904–1997).
Sealjuures on levinud seisukoht, et just Deng oli 1970. aastate lõpus pärast Mao Zedongi (1893–1976) surma alanud reformide ja majandusliku liberaliseerimise poliitika algataja.
Oma memuaaride raamatus maalib Zhao aga mõnevõrra teistsuguse pildi: tema sõnul olevat Deng Xiaoping olnud äärmiselt pragmaatiline, kahepalgeline ja isegi salakaval poliitik.
Kuigi säärane seisukoht on vastuolus Dengi ametliku biograafiga, haakub see väga hästi tema tuntuima mõtteteraga. Nimelt olevat Deng Xiaoping kunagi lausunud: “Pole oluline, mis värvi on kass, peaasi on, et ta hiiri püüab.”
Mälestusteraamatus kirjutas Zhao Ziyang, kes aastail 1987–1989 oli Hiina kommunistliku partei peasekretär, et teda võimult kõrvaldades eirasid Deng ja teised nende endi kehtestatud reeglit mitte kunagi naasta isikukultuse juurde, mis, nagu teada, iseloomustas Hiinat, kui seda valitses “suur juht” Mao Zedong.
“Minu ametist tagandamise otsus võeti vastu kitsas ringis ilma hääletamiseta partei poliitbüroos,” meenutas Zhao. Samas on tema memuaarides haaravalt kirjeldatud, kuidas Deng Xiaoping kutsus oma kodus kokku Hiina kõrgema juhtkonna, et Zhao võimult kõrvaldada.
Hiina majandusime tegelik autor?
Ameerikas asuva Harvardi ülikooli Hiina ajaloo professor Roderick MacFarquhar ütles Briti ajalehele The Independent: “Lugedes Zhao valitsemise ilustamata ja mittepraalivat aruannet, tuleb ilmsiks, et pigem oli Hiina majandusreformide tegelik autor tema, mitte aga Deng.”
Zhao Ziyang oli rikka maaomaniku poeg, kes 1960. aastatel, nn Kultuurirevolutsiooni ajal represseeriti (tookord süüdistati teda kapitalismile kaasatundmises). Kuid juba 1970. aastatel Zhao rehabiliteeriti.
Zhao Ziyang oli alati veendunud, et Hiina kõigi probleemide kõige olulisem ravim on ühiskonna järkjärguline ja katkematu liikumine Lääne-tüüpi demokraatia suunas. Hiina tänane juhtkoht aga eitab seda seisukohta.
Hiina poliitika ja ajaloo hea tundja Perry Link kirjutas memuaaride raamatu retsensioonis, et pikk koduarest andis Zhao Ziyangile piisavalt aega, et mõtiskleda oma kodumaa koha üle inimkonna ajaloos.
“Lõpuks me näeme, kuidas Zhao jõuab seisukohale, mis on palju radikaalsem kui ükski neist, mida ta varem pooldas – seisukohale, mida Hiina ametivõimud on juba kaua aega nimetanud ketserlikuks… Et kommunistlik partei peaks võimumonopolist loobuma ja lõppkokkuvõttes vajab Hiina parlamentaarset demokraatiat,” kirjutas Link.
Mr Zhao suri 2005. aastal kõrges vanuses ja üksinduses oma Pekingi majas.
Tema memuaarides on öeldud: “Sissepääs minu majja on kõle ja mahajäetud.”
Kuid tema mälestusteraamatust võib siiski välja lugeda, et just koduarestis viibides omandas selle mehe elu paljuski uue tähenduse.
Hiina 20 aastat tagasi
Tudengid versus partei
1989. aasta 4. juuni Tiananmeni väljaku veresauna kirjeldas Zhao Ziyang kui “tragöödiat, mis šokeeris tervet maailma”. Hiina võimude ametlik seisukoht on aga, et tegu oli vaid “huligaanide” tekitatud rahutustega, mille suhtes oli vägivalla kasutamine igati mõistlik.
Meeleavaldused algasid Pekingis 1989. a aprillis, pärast seda, kui suri reformimeelne ja ühiskonna demokratiseerimist pooldanud hiina poliitik Hu Yaobang (ametis 1980–1987). Tudengite pahameele konkreetseks põhjuseks oli asjaolu, et võimud keelustasid avalikud leinamiitingud.
Peagi muutus protest aga palju üldisemaks vihaks valitsuse autoritaarse tegevuse vastu. Pooleteise kuu jooksul kasvas meelt avaldav rahvamass ja maikuu lõpunädalatel oli Pekingi kesklinna Tiananmeni väljakule kogunenud juba mitukümmend tuhat inimest, kes alustasid näljastreiki.
Kuigi eelnevalt olid Hiina võimud korduvalt lubanud, et streikijate vastu vägivalda ei kasutata, sai see lubadus murtud. Ööl vastu 4. juunit aeti Tiananmeni väljakule kogunenud rahvamass tankidega laiali. Rahvusvahelise Punase Risti töötajate andmetel ulatus hukkunute arv 2000 kuni 3000 inimeseni.
Muide, vaid paar nädalat enne seda traagilist sündmust oli Pekingit külastanud Nõukogude Liidu tookordne liider ja perestroika autor Mihhail Gorbatšov. Kuna aga tudengid olid Pekingi kesklinnas Dongnanhai kvartalis asuva valitsushoone peasissekäigu blokeerinud, pidid Hiina võimud rikkuma diplomaatilist etiketti ja Gorbatšov toimetati majja mingeid salateid pidi. Nii vähemalt kirjutas tollane ajakirjandus.
Loading ...
Lisa kommentaar