Lii “ujub” välja igast olukorrast

Lii “ujub” välja igast olukorrast

VALMIS OLLA! Lii nagu üks õige saarlane ikka, kardab ju merd. Fotol on Lii valmis oma hirmu ületama ja valmistub sukeldumiseks. Ja see hakkaski talle meeldima.

Lii Muru on tuntud ja tegus naisterahvas, kes on igas ajas ja olukorras suutnud suurepäraselt ikka “vee peale” jääda. Olgugi et Lii ujumisega selle otseses mõttes eriti sina peal pole. On ta ju saarlane! Saar-lane, kel küll meri üsna ukse all, aga mere äärde minek oli kehtinud piiritsooni tõttu rangelt keelatud. Lii tunnistab ausalt, et vee peal püsima õppis ta alles keskealisena Vahemere soolases vees ning nüüd julgeb ka oma kodurannas Tuhkanal ujuma minna.

Lii sündis Metskülas Kuusiku talus pere viienda lapsena. Kõige vanem õde oli siis juba 17 täis, tema järel tulid kolm venda ja siis oodati taas tüdrukut. Vanem vend Talmat teatas kategooriliselt, et kui sünnib tüdruk, läheb tema metsa ära. 13. aprillil 1949, kui ema tõi kodus ilmale priske tüdruklapse, läkski vend suurest kurvastusest metsa. Õhtu hakul tuli poiss koju tagasi ja oli olukorraga leppinud: “No jo me selle tüdrukuga ka kuidagi hakkama saame.”

Täpselt samal päeval, kui Lii sündis, käis isa oma popsikohta kolhoosi andmas. Läksid kõik loomad ja põllud, ainult hobune jäeti alles, sest sellega pidi ema kolhoosis tööd tegema. Lii sündis reedel, esmaspäeva hommikul tuli kolhoosiesimees töökäsuga. Ema läkski hobusega kündma, lapsepamp sätiti kivivare äärde päikese kätte…

Aastaid hiljem kingiti Liile koerapoeg, kelle ta koju kasvama viis. Sellest tuli supertark kutsa ja mis eriti kummaline – mitte kordagi ei lasknud see koer Kuusiku väravast sisse sedasama endist kolhoosiesimeest.

Uhke oma vendade üle

Pesamunana oli Lii üks hellitatud laps. “Poisid hoidsid mind väga. Ja mina omakorda olin uhke oma ilusate pikkade ja sirgete vendade üle,” meenutab Lii. “Kõigist kolmest tulid meremehed ja minagi tahtsin laevakapteniks saada!”
5-aastaselt oli Liil lugemine selge ja käis juba üksi üle põllu raamatukogus. Esimene laenutatud raamat oli “Pöial-Liisi”. Lii mäletab, et istus põllul suure kivi otsas ja luges. Nii huvitav oli.

Oma arvates oli väike tüdruk juba nii tark küll, et 6-aastaselt kooli minna. Kuna Kuusikul oli korteris üks kooliõpetaja ja vennas läks 6. klassi, sättis tüdrukki end 1. septembril kooliminejate punti. Aga I klassi õpetaja arvanud siiski, et Liil on päris koolini veel pisut aega. Soovitas, et kui sa nii väga just tahad kooli minna, siis mine juba kohe kuuendasse klassi. Lii läkski, istus venna ja tema pinginaabri vahel klassipingis. Kaks päeva istus, siis nägi, et asi kipub igavaks, ning rohkem sel aastal enam kooli ei läinud.

Tallinnas pioneeride paraadil

Metskülas oli 7-klassiline kool. Väga tugev kool ja väga heade õpetajatega. Vene keelt andis venelanna Kiira, kes algul ei mõistnud mitte sõnagi eesti keelt. Hiljem hakkas juba mõnest sõnast aru saama. Kuna sel ajal lastel vene keele vastu mingit tõrget ei olnud, sai Lii vene keel sealt päris tugeva põhja alla.

Ühel ajal tuli Lii koju elama kooli uus pioneerijuht, kes oli üks väga aktiivne ja vahva noor naine. Lastele ta meeldis, sest kogu aeg oli koolis midagi põnevat teoksil. Liil on oma pioneeriajast igati positiivsed mälestused. “Kogu aeg olid mingid võistlused, koondused, põnevad maastikumängud, pioneerilaagrid. Sealt saime oskused, kuidas metsas ellu jääda, telki püstitada, lõket teha, toitu leida.”

Liil ja tema sõbrannal tuli mõte minna Tallinna pioneeride paraadile. “Isa ei tahtnud lubada, aga ema ütles, et kui te nii väga tahate minna, no eks te siis minge!” meenutab Lii. Saadeti kiri vanemale õele Tallinna, et tüdrukud tulekul. Kuna Metsküla kooli pioneerijuht oli ise üks paraadi korraldajaist, siis polnud kahel hakkajal Saaremaa punarätikandjal mingi probleem saada koht uhkes rivis mööda pealinna tänavaid marssimisel.

See oli ka esimene kord, kui Lii saarelt suurele maale sattus. Kuressaaregi oli tol ajal Metsküla lapse jaoks üks väga kauge ja suur linn. Lii mäletab, kuis nad emaga Orissaares arsti juures käisid. Orissaarde sõideti hobusega. Liil oli seljas uhke satsidega kleit. Leisis tehti vahepeatus ja lasti piltnikul laps üles võtta.

Enne töö, siis lõbu

Lii isa oli range mees. Nõudis, et kord oleks majas, et lapsed kuulaksid sõna. Paljud kodused tööd olid ka laste teha. Ema käis ju kolhoositööl, isa oli kalur. Lii üks igasuvine kohustus oli vikatite käiamine. Isa hoidis vikatit, tüdruk väntas käia. Kaunis tüütu töö. Ükskord Lii ootas ja ootas, aga isa muudkui venitas selle tööga. Aga Torni koplist kostsid juba kõvad pallimatsud. Lii otsustas, et lippab parem palli mängima.

“Kui ma õhtul üle põllu koju tulin, hüüdis isa juba koduväravalt: “Võta vitsad kaasa!” Mis mul muud üle jäi, kui murdsin sarapuu küljest vitsarao… Sellega sain siis paar kibedat sätsakat. Et julgesin ilma luba küsimata palli mängima minna.”

Metsküla koolis lõpetas Lii seitse klassi. Siis tuli Leisi keskkool, kuhu nad vennaga koos hommikuti mootorrattaga vurasid. Aga Leisi kool Liile millegipärast ei sobinud. Arvab ise, et küllap tegi pisut koerust ka. Üheksandasse klassi tuli Lii juba Viktor Kingissepa nimelisse Kingissepa keskkooli. Siit on talle jäänud tema parimad mälestused ja parimad sõbrad. Keskkooli lõpetas ta 1967. aastal.

Riiga televiisorit õppima

Kui Kuusikule ilmus väike mustvalge televiisor, oli tüdruk sellest imest lummatud. “Ma tahtsin kangesti teada, mis seal televiisori sees on,” naerab Lii. “Et mismoodi on see ikkagi võimalik, et Ants Antson uisutab olümpial ja see pilt tuleb kohe samal momendil Metskülla. Arvasin, et lähen raadiot ja televiisorit õppima.”

Pisut asja uurides selgus, et Tallinna polütehnilise instituudi kaudu saab õppima minna ka teistesse liiduvabariikidesse. Raadioside eriala sai tol ajal õppida Leningradis, Odessas ja Riias. Lii valis välja Riia, kust kojukäimine kõige lihtsam. Eksamid tegi Tallinnas ja saigi vabariikliku suunamise. Riias alustas Lii õpinguid ainsa eestlasena vene rühmas.

“Esimesel aastal oli väga raske, sest kõik loengud olid ju vene keeles. Talvel tuli teha filosoofiaeksam… Õppejõud itsitas ja lasi mul pooled asjad eesti keeles rääkida. Läbi ma sain. Siis tõotasin enesele, et mitte kunagi elus ei lähe ma sellisele kohale tööle, kus ma pean rääkima.” Paraku tahtis elu teisiti ning Lii on oma elus pidanud ainult selliseid ameteid, kus rääkimine kõige olulisem.

Riias oli supertudengielu. Kodust läks Lii alati raske kohvriga. Ikka seapekki, moosi ja muud söödavat tavaari. Raha kodust kaasa anda ei olnud, kuid tudengid said stippi, millest andis isegi ära elada. Pealegi olid Liil õed-vennad, kes kõik olid seda meelt, et las väike õeraas õpib. Nalja sai ka. Ükskord oli vanem vend Lii niigi rampraskesse kohvrisse sokutanud ühe igavese juraka raudkivi. Seda andis Lätimaale tarida!

Muhus telefonisidet arendamas

Pärast ülikooli suunati noor kõrgelt haritud spetsialist Lii Muru tööle Muhu telefonikeskjaama. Esimeseks tööks oli käsitelefonijaama häälestamine automaatsidele. Lii vastse ülikoolilõpetajana uskus end olevat piisavalt targa. Tema juhendajaks Muhus oli aga vaevalt põhiharidusega isand, kelle mootorrattaga sõideti külast külla ja perest peresse. “Siin tuli teha montööritööd, millest mul loomulikult aimugi polnud,” meenutab Lii. “Ja see minu juhendaja andis mulle täiega mõista, kui loll ma tegelikult olen.”

Komsomoli- ja parteitööl

1973. aastal kutsuti Lii komsomolitööle. Temast sai komsomoli rajoonikomitee esimene sekretär. Tolle aja kohta tähtis ja prestiižne ametikoht. Ega toona osanud keegi arvata, et riigikord siin Eestis võib kunagi taas muutuda. “Kuni 80-ndate aastate keskpaigani ei olnud mul küll sellist tunnet, et vene võim võib siinmail otsa saada,” avameelitseb Lii.

Kuid ta ei kahetse mitte midagi, sest elas omal ajal väga põnevat ja seiklusrikast elu. Kord sai Lii ka parteilise karistuse. Kui isake Brežnev oli maha saanud oma “tähtteostega” “Uudismaa” ja “Väike maa”, tuli käsk viia neil teemadel läbi komsomolikoosolekuid. Lii räägib, et nn koosolekud küll toimusid, kuid seal tehti kõike muud, kui arutati neid brošüürikesi.
Koosolekute protokollid said aga koostatud igati nõuetekohased. Selle peale keegi kaebas. Pahandus oli suur ja noomituse sai loomulikult esimene sekretär Lii Muru.

Siiski oli Liid kui aktiivset noort inimest juba märgatud. Mõne aja pärast sai temast NLKP Kingissepa rajoonikomitee sekretär, kelle kureerida oli rajooni majanduselu. Lii räägib, kuidas nad koos rajooni täitevkomitee plaaniosakonna juhataja Laine Tarvisega tellisid Mainori teaduritelt uurimuse Saaremaa jaoks perspektiivsetest majandusharudest. Selgus, et perspektiivne on turism. See oli vastupidine seni levinud arvamusele, et saarlane peab ainult loomi kasvatama ja põldu harima. Lii sai säärase uurimuse toetamise eest kõvasti võtta.

Üks hulljulge ettevõtmine oli nn kaadrireservi koolitus. Osalejad nimetasid end omakeskis nõukogude võimu aluspõhja õõnestajate rühmaks. Lii loetleb terve rea tuntud saarlasi, kes sellel koolitusel osalesid ja on kõik ka praegu tublid tegijad.

Turismi arendamas

1988. aastal lahkus Lii Muru parteitöölt ja osales rekreatsioonifirma Thule asutamises. Selle firma nime all aitas Lii kaasa esimese ülemaailmse saarlaste kokkutuleku õnnestumisele 1990. aastal. Enne seda oli Saaremaa välismaalaste jaoks suletud tsoon. Lii muretses, kasutades oma tutvusi endistest aegadest, viisad, jagas need Viru hotelli fuajees laiali ja oli ise tunnistajaks, kuidas eakad välissaarlased Kuivastus põlvitasid ja maapinnale suud andsid. Seda pilti Lii ei unusta.

Tegus naine on asutanud turismifirmad Mardi ja Mere. Tegutses turismi alal Saaremaal seni, kuni tuli ahvatlev ettepanek hakata tööle reisijuhina. Nii on Lii kümme aastat oma elust paljudes riikides eesti inimesi vastu võtnud, tutvustanud neile uusi ja põnevaid maid. Ta on töötanud reisifirma esindajana Marokos, Türgis, Küprosel, Egiptuses, Kanaari saartel, Tais, Vietnamis.

Praegu õpetab Lii Muru Tallinna tehnikaülikooli Kuressaare kolledžis turismimajandust ja väikeettevõtlust. On oma üliõpilastest ja õpetajatööst taas vaimustuses. Aga Lii ongi just selline inimene, kes teeb palju, jõuab palju ja kui juba teeb, siis ikka kõigest südamest.


KES ON PILDIL?

Lii Muru tundis eelmise nädala pildil ära rekordarv lehelugejaid – 40. Loosiõnn naeratas seekord Maia Pihelile. Teda ootab toimetuses CD-plaat “CLUB96 Eesti 90-ndad uuel ringil”.

Kes on aga see noormees pildil, kellest tuleb juttu järgmisel korral?
Õigesti vastanute vahel loosime välja CD-plaadi “CLUB 96 ehk Eesti 90-ndad uuel ringil”. Vastuseid ootame lehetoimetusse (Tallinna 9) või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)