Helmi ja Li on jäänud ikka Laadla tüdrukuteks

Helmi Warg Nynashamnist ja tema noorem õde Li Suur-Karlsson Västra Frölundast ei saa teisiti, kui külastavad igal aastal oma sünnimaad ja käivad kindlasti ära ka oma kodutalus Laadla külas, seal, kus ettevõtja Jone Koppel on sõrulaste rõõmuks 15 aastat poodi pidanud.

“Rootsist tulevad aprilli lõpus Laadla tüdrukud, nagu nad end ise nimetavad, ja avavad minu talus turismihooaja,” andis Sõrve turismitalu peremees Jüri Mitt jürikuu keskel teada.
Kes need Laadla tüdrukud on? Mida nad oma sünnimaast teavad, mida arvavad praegusest elust-olust Sõrve poolsaarel, mida teevad Rootsis? Miks mitte nendega kohtuda? Mõeldud-tehtud.

Aprillikuu viimase päeva õhtul veeres toimetuse auto Sõrve poole. “Tule, tule! Juba informeerisin neid, et lehemees tahab lugu teha. Nemad on kenad inimesed ja pole neil selle vastu midagi. Pärast õhtusööki on paras aeg külalistega vestelda,” helistas Laadla tüdrukute võõrustaja.
Seekord on Saaremaale sõitnud kaks õde oma abikaasade ja sõpradega. Vahel võtavad kolm õde koos reisi ette.

Sõrve turismitalu söögimajas naeratasid külalised kohale jõudnud ajakirjanikule ja ütlesid: “Tere tulemast Sõrve!” Laadla tüdrukute rootslastest abikaasad ja reisikaaslased läksid pärast kosutavat õhtueinet metsa alla jalutama. Meie jutt pika laua ääres võis jätkuda eesti keeles.
Mitmendat korda siis õekesed sünnisaarele sõitsid? Esimesena võttis sõna Li, kes ütles, et pole täpset arvestust pidanud, aga oma kümme korda on nad siin juba käinud küll.

“Isegi rohkem. Me nüüd kogu aeg koos ka ei käi, ikka eraldi ka. Minu mehele meeldib väga siin käia ja olemegi tihti Saaremaale sõitnud. Kui me siit lahkusime, oli Li kõige noorem. Tema ei mäleta kodukohast midagi. Tema ikka küsib, et kas saab kaasa tulla, kui meie teekonna ette võtame. Mina olin 1944. aasta sügisel 9-aastane, kui siit ära sõitsime. Palju asju on mul veel meeles ja Li, kes oli 1,5-aastane sellel saatuslikul sügisel, tahab kodukohast kuulda ja oma silmaga kõike näha,” rääkis vanem õde Helmi.

Mõlemad õed on aastakümneid rootsikeelses keskkonnas elanud, kuid eesti keel on naistel suus ja Sõrve murrak veel peale selle.
“Rootsis pole mul kellegagi eesti keelt rääkida. Ema ja isa on surnud. Kui me lapsed olime, siis Nynashamnis teisi eesti lapsi ei olnud. Rootsi keele saime kiiresti selgeks. Kui nüüd Eestis käime, siis peame ju emakeeles rääkima. Saame hakkama. Keel tuleb meelde,” arutles Helmi Warg.

Li Suur-Karlsson on mõned aastad käinud Göteborgis eesti tantsurühmas tantsimas. “Sellest on nüüd juba 15 aastat tagasi. Meie pillimees suri ära, Eesti sai vabaks ja meiegi rühm läks laiali. Tantsijatega, rühmakaaslastega rääkisime eesti keeles. Pärast seda pole minulgi kellegagi eesti keelt rääkida,” jätkas noorem õde Li juttu.

Helmi oli väheke murelik selle pärast, et pole oma lastele eesti keelt selgeks õpetanud. “Korra oli meil seal selline tunne, et Eestimaa on kaugemal kui kuu. Seda ei mõtelnud me kunagi, et Eesti võib vabaks saada,” meenutas Helmi aastakümnetetagust tunnet.

Esimest korda kodusaarele 20 aastat tagasi

Pärast lahkumist tulid Laadla lapsed esimest korda Saaremaale kakskümmend aastat tagasi – 1989. aastal saarlaste ülemaailmsele kokkutulekule. Teadupärast oli siis veel Vene aeg. Ometi oli Rootsiski juba tunda, et raudne eesriie hakkab rebenema.
Helmi ja Li on ju tegelikult sõjaaja lapsed. Vanem õde mäletab ka sõjakoledusi.

“Olime ju Sõrves paiksed. Tol ajal palju ei reisitud. Mina olin kord nelja-aastasena ikkagi Tallinnas käinud. Ükskord võtsid minu isa ja ema mind ka Ruhnu saarele kaasa. Seda ma ise ei mäletagi, aga vanemad mulle seda hiljem rääkisid. Ma olin seal rootsi lastega mänginud. Sõda paiskas Sõrves ju kõik segi. Laadla külas oli meie pere esimene, kes külla uue maja ehitas. Meie isa oli meremees ja ema kooliõpetaja,” tegi Helmi kodukohast väikese ajaloolise ülevaate.

Enne Rootsi põgenemist müüs meremehest talunik oma maja ja maa ära. “Nõnda siis ei olnudki meil enam siin oma maja. Küll võimaldati meil see tagasi osta, kuid me loobusime,” rääkis Helmi kujunenud olukorrast.
Mõlemad õed tunnevad nüüd suurt heameelt, et nende kodukoha praegune omanik Jone Koppel sõrulaste jaoks tarvilikku Laadla poodi peab ja suvel nii kohalikule rahvale kui ka kaugemalt tulijaile vahvaid Leivapäevi korraldab, kus ka muusikud, tantsijad ja lauljad üles astuvad.

Õed kiitsid Jone ettevõtlikkust ja lahket meelt. “Me saame nüüd sinna iga kord minna. Jone võtab meid kenasti vastu, näitab, mis ta sinna ehitanud on, ja räägib Sõrve elust.”
Helmi meenutas, et nende isa oli ikka soovinud enne surma veel kord kodukohas ära käia. Kahjuks see soov ei täitunud. Vahest tunnevad õed sellest rahuldustki, kuna Sõrve on aastakümnetega nii palju muutunud.

“Isa ja ema rääkisid, kui palju inimesi siin enne sõda elas. Nüüd on ju õitsevate sirelite järgi näha, kus on majad olnud. Kahju küll, et Sõrve on tühjaks jäänud. Aga Rootsis on ka piirkondi, kus inimesed on linnadesse läinud,” püüdis Helmi Sõrvet Rootsi kaugemate küladega võrrelda.
Kuigi Li on oma teadliku elu Rootsis elanud, tunneb ta oma sünnimaal end nii nagu saarlane.

“Nii nagu sörulane,” täpsustas vanem õde kõrvalt.
Helmi on kaks aastat kooliharidust Sõrves saanud. Edasise hariduse omandas ta Rootsis. Li alustas kohe rootsikeelses koolis.
Helmi ja Li kodus, kus isal-emal oli viis tütart, meenutati Eestis elamist peaaegu iga päev. Tütred teadsid sedagi rääkida, et pärast laulatust oli nende isa kirikuõpetajale öelnud, et perre sünnib viis poega ja kõik oma pojad saadab ta kirikukoori laulma. Läks aga teisiti. Viis last sündis, aga kõik tüdrukud. Ühte neist ei ole kahjuks enam elavate hulgas.

Pärast üldharidusliku kooli lõpetamist läksid Helmi ja Li meditsiinikooli. Nad mõlemad on haiglaõed. Töö on mõlemale meeldinud ja kumbki ei kahetse, et sattus meditsiinierialale. Mõnigi kord on haiglatesse, kus nad töötavad, juhtunud ka eestlasi. Nendega on olnud toredaid kohtumisi. Varasematel aastatel ei osanudki mõni vanem eestlasest patsient rootsi keelt. Eks siis tulnud nii Helmil kui ka Li’l tõlgi rollis olla.

ESTO on võõrsil elavates eestlastes eestlust hoidnud

Just ülemaailmsed eestlaste päevad olid need, mis äratasid Laadla tüdrukutes suurema huvi kodumaa vastu. Nii Li kui Helmi on osalenud Stockholmi ESTO-l ja hiljem käisid nad Kanadas Toronto ESTO-l.
“Mehega koos läksime ka Melbourni ESTO-le. Seal laulis Tallinna poistekoor ja see tekitas küll sellise tunde, et ihukarvad tõusid püsti.

Seisin seal Sõrve rahvariietes kuuma päikese käes. Austraalias olid väga palavad ilmad ja paksude rahvariietega andis seal olla. Siis tulid kaks daami meie juurde ja küsisid, kes te olete Jämaja riietes. Ütlesin oma nime. Selle peale üks küsis, kas tunnen Marie Suurt. Vastasin, et see on minu ema. Tuli välja, et kohtusime Mõntu kooli endiste õpilastega, kes kiitsid minu ema kui kooli kõige paremat õpetajat. Need sõrulased elasid Kanadas. Jämaja riietest oli mul kaugel Melbournis kasu,” võttis sellise toreda kohtumise meenutamine Helmil silma märjaks.

Õdede mehedki tunnevad Eesti asjade vastu huvi. Li sõnul on tema mees mõnikord rohkemgi Eestist huvitatud kui ta ise.
Seegi kord käisid õed Jämaja surnuaial esivanemate haudasid korrastamas. Ühe huvitava fakti tõid õed veel päevavalgele. Nad imestavad siiani, et nende vanaema, emaema, sai pärast Stalini surma tütre juurde Rootsi. “Ta oli 75-aastane, kui Rootsi tuli, ja elas 91 aasta vanuseni,” märkis Helmi.

Li meenutas ka seda, kuidas ta vanaema oli rahvariietes tantsinud. Need riided oli vanaema ise endale valmistanud ja nende riiete eeskujul on tüdrukud endale ise rahvariided õmmelnud.
Kevadpäevad Eestis möödusid Laadla tüdrukutel koos abikaasade ja sõpradega seegi kord kiiresti. “Sügisel tuleme jälle Saaremaale. Me oleme nii palju inimesi siia toonud. Sõrve turismitalu on nii kena koht ja siin saab nii hästi süüa!” lubasid õed tulla peatselt uuele seltskonnale oma sünnimaad näitama.