Eelolev nädal möödanikus

Nelisada kakskümmend viis aastat tagasi, s.o 1584. aasta 31. mail, pühitseti Moskvas Uspenski katedraalis ametisse Vene tsaar Fjodor I Joannovitš – 862. aastal rajatud Rjurikovide dünastia viimane valitseja, Ivan IV Julma (võimul 1533–1584) vanuselt kolmas poeg.

Troonile asudes oli ta 37-aastane, kuid juba oma 51. eluaastal see otsustusvõimetu, pehme iseloomuga ja mõnedel andmetel ka vaimselt alaarenenud valitseja suri. Aasta oli siis 1598 ning Venemaal algas suur segaduste aeg, mis kestis 1613. aastani, mil võimule tuli uus, Romanovite dünastia.

Tõsi, uuemas ajalookirjanduses on asju veidi ümber hinnatud ning Fjodoris on hakatud nägema suhteliselt edukat valitsejat, kes suutis teha lõpu isa valitsusaja viimastel aastatel riigis möllanud kaosele ning Vene riigile mitmed alad tagasi võita. Ühe näitena tuuakse siinkohal 1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahu, mis lõpetas 1590. aastal alanud Vene-Rootsi sõja. Vastavalt rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnade ja linnustega (näit Jaanilinn ja Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni. Lisaks sai Venemaa oma kaupmeestele suuremad õigused Viiburis, Turus ja Tallinnas.

Kakssada aastat tagasi, 1809. aasta 31. mail, suri Viinis 77. eluaastal suur austria helilooja, keelpillikvarteti ja sümfoonia žanri rajaja, Mozarti ja Beethoveni eelkäija ja õpetaja Franz Joseph Haydn.
Tema muusikaline pärand on lausa kolossaalne. Näiteks kirjutas ta 104 sümfooniat (neist tuntuim on ehk “Lahkumissümfoonia”), ligi 70 keelpillikvartetti, 19 kontserti erinevatele instrumentidele, 15 ooperit jpm.

Võib vist öelda, et suurem osa Haydni elust möödus tema isiksuse suure austamise ja lugupidamise tähe all. Näiteks 1808. aastal Viinis toimunud kontserdil laskus Beethoven austusest tema ette põlvili ja suudles kõigi nähes õpetaja kätt.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1949. aasta 1. juunil, alustas Ameerikas tegevust Euroopa vabaduse eest võitlemisega tegelev rahvuslik komitee (ingl k National Committee for a Free Europe). Komitee üks esimesi samme oli uue raadiojaama Vaba Euroopa (Free Europe) loomine. Algselt edastas see jaam saateid poola, tšehhi, ungari, rumeenia, serbia ja bulgaaria keeles.

1953. aastal, vahetult enne Jossif Stalini surma, lisandus veel teine raadiojaam – Vabadusraadio (Radio Liberty) –, mis edastas saateid vene ja teiste Nõukogude Liitu kuulunud rahvaste keeltes (sh ka eesti keeles).
Mäletan, et koolipõlves sai neid eestikeelseid saateid läbi summutamisraginate mõnikord ka kuulatud – tuli ju sealt info, mis valgustas maailma sündmusi Nõukogude ametliku propagandaga võrreldes mõnevõrra teisest vaatenurgast.

Kuid juba tookord tekkis ka küsitavusi – nimelt tutvustas Vabadusraadio end kui sõltumatut raadiojaama, mida rahastab USA kongress. Küsimus seisnes selles, et kuidas sa ikkagi saad olla sõltumatu allikast, kes sind rahaliselt toetab. Ütleb ju ka tuntud rahvatarkus – kes maksab, tellib ka muusika.

Kaheksakümmend viis aastat tagasi, 1924. aasta 3. juunil, suri Viini lähedal Kierlingi tuberkuloosihaiglas XX sajandi üks silmapaistvamaid kirjanikke Franz Kafka (sünd 1883). Surivoodil tegi ta oma kirjanikust sõbrale Max Brodile (1884–1968) ülesandeks, et pärast tema surma hävitataks kõik tema seni ilmumata käsikirjad ja et tema teoseid kunagi enam ei kirjastataks.

Seda Kafka soovi Max Brod ei täitnud ja õigesti tegi, sest vastasel korral oleks maailm ilma jäänud lausa prohvetlikest kirjandusteostest. Eelkõige pean siin silmas Kafka romaane “Protsess” (Der Process; 1925, e.k 1966), “Loss” (Das Schloss; 1926, e.k 1987) ja “Ameerika” (1927, e.k 1987), aga ka kirjaniku eluajal ilmunud salapäraseid ja sürrealistlikke novelle “Metamorfoos” (Die Verwandlung) ja “Karistuskoloonias” (In der Strafkolonie).

Suurepärane tšehhi kirjanik Milan Kundera (sünd 1929) jutustab oma teoses “Naeru ja unustuse raamat” 1948. aasta kommunistlikust riigipöördest Prahas, kui võimu haarasid kohalikud kommunistid ja stalinistide käsilased eesotsas Klement Gottwaldiga (1896–1953).

Raamatus on kirjeldatud stseeni, kuidas uued võimumehed ilmusid Praha kesklinnas asuva maja rõdule, et sealt rahvast n-ö tervitada. Kundera kirjutas: “Need inimesed ei teadnud, et varem oli selles majas asunud gümnaasium, kus õppis Kafka; kuid tema [Kafka] ennustas nende meeste [Gottwald&Co.] tulekut ette.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)