Lapsevankriga lambavargil (20)

Lapsevankriga lambavargil

 

Elan Lümanda valla Koki külas Pendil ja mul on üsnagi suur lambakari. Mu villakerasid on käinud murdmas küll rebased ja koerad, on püüdnud külamehed karjamaal põõsaste vahel magavaid loomi kaigastega pekstes või neile silmuseid seades.

Muidugi on lambalihal oma spetsiifiline maitse ja loomaga kokku puutudes jääb eriline lõhn külge, kuid see kõik ei häiri vargaid, sest vähemalt 20 kg puhast ja väga tervislikku lambaliha tasub kõik need vaevad ning ebameeldivused.

Päise päeva ajal vargile

Kuid see juhtum, mis toimus mu talus jürikuu keskel, laseb arvata, et meie majandus on madalseisust veel allapoole langenud ning tullakse kohe päise päeva ajal su koduõue vargile. Paraku on meie piirkonnas palju töötuid ja hea, kui vahel mõni juhuslik tööots kätte juhtub.

Enamasti käiakse vallast toetust nurumas, osa elab vanemate pensionist, kuid üheks peamiseks elatusallikaks on kujunenud salaküttimine ja vargused. Üks lihtsamaid mooduseid ongi Pendilt lambavargus, kuna koht asub teistest eemal metsa sees ja peremees, kes elab üksinda, käib linnas tööl. Nõnda pole sageli ühtegi inimhinge läheduses liikumas ja pole muud muret, kui paraja suurusega loom välja valida ja kinni püüda.

No eks need kepsutajad on surmahirmus üsna kiired eest ära jooksma ja vahel võib juhtuda, et ei saagi ühtki kätte. Ega siis alati ühe lihtlabase lamba peale püssikuuli ka raisata taha. Vaja pisut nuputada, pea tööle panna ja siis võib suurepäraseid ideid pähe tulla. Igatahes see operatsioon, mis meie õues toime pandi, oli väga kavalalt ja targalt ette valmistatud ning läbi viidud. Ainult paar eksisammu ja komistust jätsid jäljed, mille kaudu kogu asi avalikuks tuli.

Lihahimu on suur

Kaua sa hing ikka ainult kartuleid sööd, vahel tahaks nagu midagi toekamat ka kõrvale. Aga kui ise loomi ei pea ja ka näpud põhjas, et saaks midagi poest osta, siis ei jäägi muud üle, kui võtta naabriperest. Et see mõte aga teoks teha, selleks pidi enne pisut eelluuret tegema.

Seda võiks nimetada ka naabrivalveks meite kandi moodi. Vaja oli kindlaks teha, mis ajal peremees tööle läheb ja kaua ta tavaliselt kodust ära on. Hästi sobis selleks lapsevankriga külateel jalutamine. Selle üle võib ju ainult rõõmustada, et külas järelkasvu on, ja on ju loomulik, et ilusa ilmaga antakse lapsele õhuvanne, ning midagi imelikku pole ka selles, kui koos ema ja lapsega jalutab ka vanaema. Mis mõtted neil aga tegelikult peas mõlkusid, seda juba autoaknast ei näe.

Siis jõudiski kätte see päev, kui oli õige aeg tegutseda. Hommikupoolikul sõitis Pendi peremees linna tööle ja seega oli õhk puhas. Tõenäoliselt pidi ootama, kuni pere kõige noorem liige lõunauinakut tegema jääb, sest vaevalt olnuks mõistlik teda nii tähtsale ja riskantsele ettevõtmisele kaasa võtta. Selge oli ka see, et päris uude lapsevankrisse lammast panna ei saa. Aga milles küsimus – kodus on ju ka üks vanem, veel nõukogudeaegne lapsevanker, mis kannatab lambaveo veel välja küll.

Kuigi lammastel pidi olema silmanägemine üsna kehvapoolne, põgenesid nad võõraste saabudes ometi karjaaiast välja põllule. Pika piiramise peale õnnestus mõned siiski aedikusse tagasi saada ja lõpuks üks aianurka suruda, kus tal sai kratist kinni haarata. Nüüd oli mehel küll lammas käes, kuid see kurivaim tahtis vägisi lahti rabeleda – eks loomal ikka looma jõud. Naine unustas hetkeks ettevaatuse ja lükkas käru ehk lapsevankri, mida oli seni kahevahel tassitud, mehele, kes lambaga maadles, ligemale.

Jäljed leitud

Aga veel pehmele maale jäid lapsevankri kitsa ratta sügavad jäljed, mida ka kohalekutsutud konstaabel mõõtis ja pildistas. Maapinnal oli selgelt näha ka looma lohistamiskoht ning suuremad võõrad saapajäljed, mis samuti fikseeriti.

Kuid oma mälus fikseerisin eemal kraavikaldal hallis luitunud saterkuues kiirustava naisterahva, kes tõttas tol õhtul mu saabudes otse sohu, kus mitme kilomeetri ulatuses pole ühtegi maja. Küllap tema oli teeristil valves, pidi lambapüüdjatele märku andma, kui peremees ootamatult koju tuleb. Mingil põhjusel oli asi aga veninud ja valvur ei jõudnud õigeaegselt silmapiirilt kaduda.

Jah, kedagi ju otseselt teolt ei tabatud ja kas nendest asitõenditest piisab, et lambavargad ka tegelikult süüdi mõista? Siin tuleb muidugi mängu ka nn onupojapoliitika, sest üks kahtlusalune ja üks politseinik juhtuvad omavahel suured sugulased olema. Siiski peab lootma, et elame õigusriigis, kus seaduse ees on kõik võrdsed.

Tõnu Anger
lambakasvataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)