Kirjad koju: Üheteistkümnes kiri: tema meri ja minu meri… (3)

Kirjad koju: Üheteistkümnes kiri: tema meri ja minu meri...

 

Tere! Kuidas Sul läheb? Ja kas nädalavahetuse plaanid näevad ette ka väljas uitamist, nina soojuse poole? Praegu, kui ma Sulle kirjutan, naerab akna taga päike. Veidi pilkavaltki, sest rohkem kui tund on jäänud seda va ametlikku tööaega, mis hoiab väga paljusid kinni siseruumides. Ei pääse need kahvatu palgega väsinud inimesed veel õue, värsket õhku ahmima.

Linnas on õhuga muidugi üldse nirud lood. Eriti nädalavahetustel uitavad linlased seda otsides ringi. Ihates rohelust ja võimalust veidi liikuda. “Tule, lähme mere äärde,” pakkus üks Tallinna-sõber paar pühapäeva tagasi.
Sõna “meri” kasutas ta kui trumpkaarti – milline saarlane suudaks sellele vastu panna? Ja kuigi ma teadsin, et minu meri ja tema, põlise linnalapse meri, on kaks üsna erinevat asja, soostusin.

Sest juba varahommikul, kui väljas hakkas kontserti andma tihaste-varblaste segakoor ning aknalauale asetatud tulbid sirutasid end aeglaselt valguse suunas, liigutas sees see ärevus, mis kevaditi ikka tekib. Soov olla kusagil mujal – aga kus? Soov teha midagi – aga mida? Soov öelda kellelegi midagi, mis siiani ütlemata.

Mõni aeg hiljem paistiski silmapiir sinine: taevasinine ja meresinine. Dekoratsioonideks sajad karjuvad kajakad, mõnikümmend luike ja hunnik linnarahvast.

Kõndisin päris veepiirini ning sellest sammu ülegi, püüdes pöörata selga sellele saginale rannajoonel. Panin silmad kinni ja hingasin sügavalt. Päris tugevalt keskendudes, kuulates vaid naerukajakate häälekat vestlust ning lainete laksumist, tekkis korraks tõesti tunne, et… Kodu? Kas tõesti, minu Saaremaa? Siin?

Reaalsuskontroll! Silmad lahti ning ümberpöörd. Jalge all kiviklibu, millest turritamas välja klaasikillud, valendamas eterniitplaatide tükid, plastikpudelid. (Tuletas meelde möödunud aasta maipäeva, mil Teeme Ära käigus sai Eestimaa veidigi puhtamaks roogitud: rohkem kui 50 000 vabatahtlikku, enam kui 10 000 tonni rämpsu… Pärast seda pingutust torkab sisimas senisest veelgi enam, kui keegi loobib laias kaares oma prahi ilma peale laiali.)

Ukerdades kõnniteele lasin end päikesel pimestada. Ja kui silmade pilgutamine oli nägemise tagasi toonud, jälgisin neid linlasi, kes kümnete kaupa seisid luigepaari juures, visates saia ja leiba. Paljud olid muidugi koos pisipudinatega. “Oled sa mõelnud, et paljude nende laste jaoks ei olegi teistsugust loodust olemas?” küsis äkki kõrvalt sõber, kelle olin korraks jõudnud juba unustada.

Noogutasin ja arutlesin endamisi, milline olnuks mu elu, kui ma poleks saanud kasvada saarel. Kohas, kus meri on päris. Kus luiged on tavapärane nähtus, nagu ka lõokesed, kuldnokad, kiivitajad… Kus õhtul tuleb olla autoga sõites ettevaatlik, sest teele võib joosta metskits või rebane.

Tahtmatult jäin sõpra kaastundlikult silmitsema. Sest tema meri ja minu meri… Sest tema loodus ja minu loodus… Linnast peab saama välja. Suvel võtan selle sõbra endaga koos matkama. Aga kas kivimüüride vahelt pääsevad välja ka need väikesed tegelased, kes emade-isade kõrval inimeste toidust paksu luike uudistavad? Pöidlad pihku! Et ka neil oleks sarnaseid lapsepõlvemälestusi, mis meil, õnnelikel saarlastel. Tõeline privileeg.

Ilusat nädalavahetust! Ning et oleks ilma väljas käimiseks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)