Maailma silmis üliedukana näida püüdvas Eestis valitseb edukate kultus. Neile, kes raha teha ei oska, antakse igatpidi mõista, et nad on rumalad ja laisad ning ärgu parem tükkigu oma muredega esile, ilusat klantspilti rikkuma. Mingu ja häbenegu oma vaesust vaikselt nurga taga, sest vaesuse probleemi pole üsna pea Euroopa viie rikkama riigi sekka jõudvas Eestis kindlasti olemas.
Eesti paljukiidetud poliitiliste ja majanduslike reformide edukus on saavutatud sotsiaalse ebavõrdsuse tohutu kasvu hinnaga.
Juba 1990. aastate keskel oli elanikkonna kõige väiksema ja kõige suurema sissetulekuga kümnendiku netosissetuleku vahe ligi üheksakordne, 2000. aastaks aga oli see kasvanud peaaegu 14-kordseks. Samas elas Eestis kümmekond aastat tagasi vaesuses ja vaesuseriskis üle poole elanikkonnast. Vaeste arv sõltub muidugi sellest, kuhu tõmmata vaesuse piir.
Kõige rohkem kannatavad vaesuse all lapsed
Vaesuses ja vaesuseriskis elas 1997. aastal kokku 52,8 protsenti Eesti leibkondadest ja 53,4 protsenti rahvastikust. Seejuures kolme- ja enamalapselistest peredest elas 45% otseses ehk süvavaesuses ning 19% toimetulekut ohustavas vaesuses.
Kõige rohkem kannatavad vaesuse all lapsed. Nende vajadused jäävad rahuldamata, võimed välja arendamata ning sel kombel toodab vaesus jätkuvat vaesust. 1998. a olid Eestis süvavaesed 12,1% leibkondadest ning süvavaesuses elas pea iga viies laps – 19,7 protsenti kuni 18-aastastest.
Vaeseid (süvavaesuses ja toimetulekuriskis) peresid oli 1998. a 25%, kusjuures vaene oli iga kolmas laps (32,7% lastest). 2002. a elas allpool absoluutset vaesuspiiri (1593 krooni) 23% leibkondadest, neis elas üle kolmandiku (33,7%) kuni 16-aastastest lastest.
Kõrvalolevalt graafikult on näha, et allpool absoluutse vaesuse piiri elavate leibkondade osakaal Eestis on aastatel 1999–2004 vähenenud ligi poole võrra. 1999. a elas absoluutses vaesuses veerand leibkondadest, 2004. a aga 14 protsenti ehk iga seitsmes leibkond. Kokku elas allpool absoluutse vaesuse piiri 16% rahvastikust, sealhulgas süvavaesuses iga kümnes elanik, 8% leibkondi ja 13% lapsi.
Statistikaameti andmetel kasvas 2004. a vaesuses iga neljas Eesti laps – kokku 60 000 inimest. Aegamööda on vaesuses elavate laste osakaal vähenenud, kuid vähemalt osalt tähendab see ka vaesuse tõttu peredesse sündimata jäänud lapsi.
Absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal on Eestis aastatega vähenenud, Euroopa Liidu liikmesriikide võrdlemise aluseks olev suhtelise vaesuse määr aga püsinud samal tasemel. 2006. a elas suhtelises vaesuses 259 000 inimest ehk ligi viiendik Eesti rahvastikust, allapoole suhtelise vaesuse piiri jäi 44% lastega leibkondadest.
Suhtelises vaesuses elab peaaegu iga neljas saarlane
Rikkus ei jaotu Eesti piirkondade vahel sugugi ühtlaselt. Võitjateks on suured linnad, neist kaugemal asuvad vaesed vallad aga on otsekui teine maailm.
Ka Saare maakonnas on kasvanud nende inimeste osakaal, kelle netosissetulek jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri, see ulatub tunduvalt üle Eesti keskmise.
2004. a oli suhtelise vaesuse piir Eestis 2332 krooni kuus ning sellest madalamat neto-sissetulekut sai statistikaameti andmeil 18,3% elanikest. Saare maakonnas elas suhtelises vaesuses 20,5% elanikest ehk peaaegu iga viies saarlane. Eesti maakondade hulgas oli Saaremaa Harju-, Tartu- ja Pärnumaa järel paremuselt neljas. 2005. a oli suhtelise vaesuse määr Eestis 18,3% nagu eelmiselgi aastal, Saaremaa elanikest oli suhtelises vaesuses 22,1% ning see tähendas maakondade järjestuses kuuendat kohta.
2006. a oli suhtelise vaesuse piirist (3479 kr) madalama sissetulekuga inimeste osakaal Eesti rahvaarvus tõusnud 19,4, Saare maakonnas aga 24,1 protsendile. Suhtelises vaesuses oli juba peaaegu iga neljas saarlane ning maakondade järjestuses langes Saaremaa üheksandaks. Väikseim (11,1%) oli suhtelise vaesuse määr endiselt Harjumaal ja Tallinnas, kõrgeim (33,2%) aga Põlvamaal.
Eesti kuulub Euroopa vaesemate seltskonda
Ameerikalikku liberaalset arengumudelit järginud Eestis on vaesus Euroopa, eriti Põhjamaade mõistes liiga kõrge. Suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on Eestis paari protsendi võrra suurem kui Euroopa Liidus tervikuna.
See aga asetab meid 27-liikmelise ühenduse suurima suhtelise vaesusemääraga riikide kolmandikku. Elanike rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute 5,5-kordne erinevus aga jätab Eesti koguni liidu kuue ebavõrdseima riigi sekka.
Kuigi enamiku inimeste elujärg on Euroopa Liidu riikides heal tasemel, elab 16% ühenduse elanikkonnast ja 19% lastest allpool vaesuse piiri. Samas on vaeste leibkondade elujärg väga erinev, mitmes riigis on suhtelise vaesuse piir koguni kõrgem kui Eesti keskmine palk.
Euroopas ei ole niivõrd oluline see, kui rikas on riik, vaid see, mil määral üheskoos loodud rikkust ühiskonna liikmete vahel ümber jaotatakse.
Loading ...
Minu arust on see tulemus, et alla kahe aastakümne iseseisvusaja jooksul on siis 75% inimestest vaesusest välja kasvanud ikka ülikõva edu märk. Ei maksa unustada, et iseseisvumisel täitsid vähesed vaesuse “normid” ja ülejäänud olid veel allpool seda “kasti”.
Paluks “lihtsamas” eesti keeles,mul seda va kooliharidust napib.
tuleb ju kooli minna.
et enne iseseisvumist 100 protsenti inimesi vaesed olid, aga võrdsemad küll. Aga see oleks pikk vaidlus, pole tahtmist seda alustada. Eks need, kes siis elasid, teavad ise, kui rikkad või vaesed nad olid. Minu ema näiteks töötas müüjana ja hakkas pensioni saama umbes 80 protsenti senisest palgast, praegu kehtib selline privileeg Eestis väga vähestele – riigikogulased ja veel mõned kõrgemad ametnikud.
Numbrid said otsa ja sellega ka artikkel. Kas seda oli vaja lehe täiteks või oli kirjutatud kellegi lohutuseks.
Kui Eestit võrrelda, siis võiks võrrelda mingi Venemaa oblastiga, aga oh häda, siis anname silmad ette!
Kaheksakümnendate alguses sain mina Tallinnas palka 350 rubla kuus ja minu vanaema sai pensioni 37 rubla ja kakskümmend kopikat. Saaremaale tulles langes palk kordades, keegi ei uskunud minu kõrget palka enne, kui sai ametühingu raamatut näidatud, kus maksed kirjas olid. Kas see ei olnud siis ebavõrdsus!
on edukus, kui inimesed suplevad kaelani võlgades, et jätta hea mulje oma olematust edukusest?
Jutt Eesti riigi edukusest ajab ausalt õeldes oksele!
Pole kahtlustki, et eelkõige tunneb Hr. Prei puudust viljastavast nõukogude korrast ja stalinlikust kõikevalgustavast päikesest. Ega niru ajakirjanikupajuk anna tõepoolest võrrelda priske okupatsiooniarmee ohvitsegi ninaesisega. Mis puutub ebaõiglusesse Eesti Vabariigis, siis kahjuks on see olemas ja piisavalt suur. Kui nüüd aga vaadata, kes on tänapäeval need suuremad ärimehed, siis peame tõdema, et endised kommarid. Suures osas on ärimehed need, kes olid Nõukogude Liidu lagunemise ajal pumbajuures ja võimul. Kui algas erastamine, kasutasid nemad oma positsiooni ja tutvusi ning moodustasid omasugustest ringkaitse ja nii sai erastamisest üks suur ärastamine. Peaaegu kõik need tegelased on oma esimese miljoni teeninud ebaausal teel, ehk siis on selle sõna otseses mõttes varastanud. Hr. Prei, suuresti on ebaõigluse ja ebavõrdsuse taga teie aatekaaslased, inimesed kes on nagu kameelionid. Kui on vajalik ja neile kasulik, siis muudetakse värvi. Kui peaksid olud muutuma, siis muututakse taas. Ja enese käitumise õigustamiseks õeldakse, et nemad on innovatiivsed ja käivad ajaga kaasas. Tegelikult on sellised inimesed kõikidest halbadest kõige ohtlikumad.
aga milleks võrrelda Venemaa oblastitega, me ei kuulu ju enam sinna, vaid Euroopasse?
Kas sa arvad, et Euroopa riigid sündisid sellistena? Igaühel on oma taagad. Millegipärast tundub, et ka täiskasvanud inimesed usuvad, et mujal on rohi rohelisem. Kas ikka on? Aga noh, statistikat tehes võib valimiks valida mida iganes ..
Kas pole hea riik,kes tahab panna vara maksu.Kogu vara tuleb kõrist alla lasta ja hakata riigi abile lootma.