Terve elu kultuurile pühendet

Terve elu kultuurile pühendet

UNISTUSTE REISIL: Möödunud aasta septembrikuus õnnestus Vaikel ära käia Ameerikamaal ja näha oma silmaga Niagara koske. Vasakule jääb Ameerika Pruudiloor, Vaikest paremal paistab Kanada Hobuseraud.

Vaike Kivilo on elanud ja töötanud Saaremaal 32 aastat ja usub, et nüüdseks on ta ehk saarlaseks tunnistatud. 15 aastat oli ta Kuressaare kultuurimaja direktriss ning nii kui pensioniaeg kukkus, kohe ta oma vastutusrikka ametikoha noorematele ka loovutas. Aga Vaike on nii tegus inimene, et on pildil tänase päevani, ehkki eluratas muudkui veereb ja veereb.

Vaike on sünnilt pärnakas. Käis Sindi lasteaias. Sealt pärineb tema esimene mälestus. Arvab, et küllap ta siis neljane oli: “Istusime neljakesi valge linaga kaetud laua taga. Teistele toodi söök ette, mulle ei toodud. Miks mulle ei tooda? Selgus, et minu koha peal oli linal plekk, minu tehtud.

Selline lauakommete õpetus! Ja see on mul eluks ajaks meelde jäänud.”
Lapsepõlvest on selgesti meeles see tulekuma, mis Tallinna pommitamise aegu Pärnumaale kätte paistis. Ema võttis tüdruku kaasa ja nii nad Lellest, kus pere tol ajal elas, rongiga Tallinna sõitsid. See varemetes linn on Vaikel tänase päevani silme ees. Justkui pildiseeria.

Vaike ema oli õmblejanna, isa elukutseline ja väga hea käega aednik. Ema oli vaeslapsena kasvanud baltisakslaste peres. Sealt pärines tema eriline nõudlikkus lauakommete suhtes. Vaike mäletab üht söömaaega ema valvsa pilgu all, taldrikul kapsarullid ja plikatirts püüdlikult üritamas nuga ja kahvlit õigesti käsitseda.

Tüdruk pärast pikka “Beethoveni pausi”

Vaike oli peres neljas laps. “Kolm esimest sündisid nii paariaastaste vahedega ja siis tuli üks suur-pikk “Beethoveni paus” – 11 aastat – ja sündisin mina. Üheksa aasta pärast tuli perre veel üks õde Maimu,” jutustab Vaike. Maimu Hirv-ojat tunnevad muide paljud saarlasedki, sest tema töötas mõnda aega ka Kuressaares õpetajana.

Vaike vanim õde tähistas möödunud aastal 90. juubelisünnipäeva. Üks õde põgenes sõja ajal Kanadasse, vend Rootsi. Möödunud aastal tegi väimees ämmale välja reisi Kanadasse ja Ameerikasse. See oli Vaikele unistustereis: “Olin elu aeg tahtnud näha Niagara koske ja ma nägin selle nüüd ära!”

Tagantjärele imetleb Vaike oma ema-isa, kes elasid kümme aastat täielikus teadmatuses, välismaale põgenenud lastest ei kippu ega kõppu. Aga igal jõuluõhtul kattis ema laua ja iga kord olid kaetud kohad ka õe ja venna jaoks.

Vaikest pidi saama korralik õpetaja

Vaike läks Viljandi pedagoogilisse kooli. Oli tubli õppur ja tubli sportlane. “Mul oli sihuke värk, et nii kui jooksma läksin, olin jälle esimesel kohal. Seda märkasid treenerid ja muudkui sundisid mind staadionil trenni tegema. Siis tulid muudkui võistlused ja võistlused…”

Aga hobi oli Vaikel hoopis teine – laulmine. Ta mäletab üht esinemist solistina koos keelpilliorkestriga Viljandi staadionil, rahvast murdu. Ta oli siis 18-aastane ja selle patriootilise laulu sõnad, mis täna tunduvad lollilt naiivsed, on siiani meeles.

Ja siis juhtus see, mida Vaike pole oma lastelastelegi söandanud rääkida. “Vene keele diktandiga kukkusin läbi. No nii punast tööd, kui ma sel korral tagasi sain, pole ma oma elu seeski näinud. Olin jälle võistlustelt tulnud, ilmselt õppimata ja hajevil… Kõik need susisevad tähed olid segamini.” Selle peale läks Vaike sirgelt kantseleisse ja võttis dokumendid välja.

Tallinna kultuurikooli

Tallinnas oli avatud kultuurikool ja sinna Vaike oma paberid sisse viiski. Sai kohe teisele kursusele. Peres tekitas tütre isepäine koolivahetus hämmingut, kuid ema leppis sellega, öeldes: “Sa oledki nii kärsitu, ega sinust head õpetajat polekski saanud.”

Vaike oma valikut ei kahetsenud. Ei kahetse tänase päevani. Pealegi tutvus ta pealinnas ühe kena Saaremaa poisi Sassiga. 7. mail 1955 läksid noored registreerima. “Seal tuli järsku välja, et ma pean hakkama kandma oma mehe nime. Ajasin sõrad vastu – ei iialgi! Selline nimi!” (Nime tahab Vaike jätta saladuseks tänagi – A. K.) Mees jäi nõusse ja nii sai noorte ühiseks perekonnanimeks Kivilo.

Peaasi, et paberil õigesti

Pärast kultuurikooli suunati Vaike Kivilo Mustveesse kultuuri tegema. “See oli üks omapärane koht, omaette vabariik, kus vähemasti seitse kirikut. Sealsetel vanausulistel olid täitsa oma elulaad ja kombed.”

Kultuurimajaks oli üks vana hoone, pisike pugerik. Kui Kivilodel sündis esimene laps, vabanes kohaliku lasteaia juhataja koht. Vaiket kutsuti ja tema võttis koha vastu. “Hirmsasti olin hädas selle toidu kalorsuse määramisega. Siis mind õpetati: pane kirja nii palju, kuidas peab olema, ja kontrollidele näita paberit. Kui paberil kõik klapib, siis on kõik korras. Ja nii oligi. Sest polnud lugu, mis toidu sees tegelikult oli, peaasi, et paberil kõik klappis.”

Vaike mäletab, et lasteaia kokad olid kõik vanausulised, kes paastuajal paastusid. Kui aga paastuaeg möödas, algas suur priiskamine. Kirikus õnnistati sisse suured kakud, kuhu oli sisse pandud kõikvõimalikke häid asju. Ja joomine käis kohe ikka mitu päeva järjest.

Vaike Sasski oli korra ära proovinud selle kohaliku joogi, mida õukaks kutsuti. See olnud hullult kange, mees püüdnud pärast hulk aega kuradit… Aleksander oli ehitusel töödejuhataja. Kui olid pühad, ei tulnud tööle mitte ükski kohalik. Kõik pidutsesid.

Kümme aastat Avinurmes

Mustvees oli Kivilodel väike ühisköögiga korter, aga siis sündis perre juba kolmas laps. Sass oli juba Avinurmes töödejuhataja ja oli seal korraliku kolmetoalise mugavustega korteri pere jaoks valmis ehitanud.

Seda kümmet aastat, mis ta Avinurmes kultuurimaja juhatas, peab Vaike üheks kõige kihvtimaks ajaks oma elus. “Sinna jäi mul maha nii palju häid sõpru, sealt on nii palju ilusaid mälestusi ja naljakaid seiku. Mul olid seal väga head ringijuhid,” meenutab ta nüüd. “Üldlaulupeol ööbisime ühes suures võimlas.

Üks mees norskas nii, et mitte keegi magada ei saanud. Võtsin tal siis suurest varbast kinni ja keerasin mehe teise külje peale. Aitas küll. Nad räägivad seal siiani, kuidas Vaike mehi varbast keeras.”

Sass tahtis koju

1976. aastal tulid Kivilod Saaremaale suguvõsa kokkutulekule ja siin räägiti Sassi pärnakast kaasa pehmeks. “Andsin järele, sest mu mees tahtis ju koju.”

Vaikel oli soolas rajooni kultuurimaja metoodiku koht. Just täpselt see amet, mis teda kogu aeg oli ahvatlenud – mitte midagi ise tegema ei pea, muudkui käsuta aga teisi! Kuna tollane Kingissepa kultuurimaja oli aga olnud juba 7 kuud juhita ning vägesid juhatas kassapidaja, siis pani see naise mõtlema.

Mida ma teen metoodikuna, kui majas juhti pole, arutles Vaike ja lõpptulemus oli see, et ta võttis vastu direktori koha. Tol ajal kinnitati inimene niisugusesse ametisse parteikomitee büroo poolt. Vaike mäletab, kuis kõik kõrged bossid laua taga reas istusid ja muudkui küsisid. Keegi päris: “Miks te Avinurmest ära tulite?” “No mina olen kui deka-bristi naine, kes järgneb oma mehele,” tuli kiire vastus. Pärast kuulis Vaike, et see seltskond saanud tema vastuse üle päris palju naerda.

Vaike oli siis 41 aastat vana. Ta oli tulnud väiksest kohast, kus kõik teda tundsid, kus autod mööda sõites signaali andsid ning vajadusel peale võtsid. Siin jalutas värske kultuurimaja direktor linnatänaval ja mõtles: peaks mulle üks inimene vastu tulema, keda ma ka tunnen!

Saaremaa Rahvateatri direktor Rein Rooväli lohutanud teda toona: ära muretse, küll sind varsti tundma hakatakse! Ja tal oli õigus. Nüüd saab Vaike vaevalt nõnda tänaval kõndida, ilma et keegi teda ei tervitaks või kõnetaks.

Kuressaare kultuurimaja direktriss oli Vaike 15 aastat ja kohe, kui kell kukkus, läks päevapealt pensionile.

Oli põnev aeg

Oli see aeg, kus rajooni kultuurimaja juhtis metoodikakabineti kaudu kogu maakonna kultuuri. Vaike räägib, et tal oli tol ajal kaks eelarvet – üks riiklik ja teine erivahendite oma. Erivahenditest, mis moodustusid põhiliselt maja oma sissetulekutest, sai palka tervelt 16 inimest. Kultuurimaja kasutuses oli kaks korralikku autot ja vana GAZ, millega veeti rekvisiite.

Iga nädala lõpus toimusid kultuurimajas diskoõhtud. Need lõppesid suvel kell 23, talvel kell 22. Nüüd lähevad Vaike lapselapsed diskole kell 24 ja tulevad hommikul. Nii palju on aeg muutunud.

Vaike meenutab suuri diskofestivale, mida korraldati koos tolleaegse komsomolikomiteega, suured kontserdid staadionil, mis rahvast äärest ääreni täis. Piletitulust said makstud esinejad ja palka töötajad. Staadioni eest renti ei küsitud. Aga kõik kontserdikavad pidid “punasest majast” läbi käima ja sealt dobro peale saama. Peaasi, et paberil piisavalt nõukogude autorite teoseid kirjas oli.

Vaike räägib ühest kontserdist, kus pidi esinema Hardi Volmer. Laulja oli aga vahetult enne seda saanud järjekordse esinemiskeelu. Vaikele teatas sellest kultuuriosakonna juhataja. No mis teha? Maja oli välja müüdud. Vaike otsustas majast minema hiilida. Vaikselt, tagumisest uksest. “Ja mis ma näen! Volmer tuleb mulle vastu, parukas peas, vuntsid ees… Täiesti ennast ära maskeerinud! Esines muidugi ja pärast ei mingeid pretensioone.”

Näitleja ja kunstihuviline

Noore pensionärina ei mallanud Vaike loomulikult koduseinte vahele sukka kuduma jääda. Kuigi see nooruslik naine on juba kuuekordne vanaema ja isegi vaarvanaema. Selle üle on Vaike ise muide ääretult uhke.
Vaike Kivilo on ka üks Saaremaa Kunstiklubi liikmeist. Tema oli see, kes 1977. aastal viis läbi kunstiklubi asutamiskoosoleku. Praegu kuulub sellesse kunstnike ühendusse ligi paarkümmend Saaremaa huvikunstnikku.

Pensionieas avastas Vaike endas ka näitlejaande. Pensionäride ühenduse Kolmanda Nooruse näiteringis mängis end lausa laureaadiks. See oli 2000. aastal Ardi Liivese näidendis “Kallimast kallim”, kus tema mängitud Aki tunnistati Provintsiteatrite päeval parimaks naisosaks. Armas kolleeg Tõnis Kipper sättis aga hiljaku nii, et Vaike tegi väikese sutsaka ufohuvilisena telesarjas “Kelgukoerad”.

Igapäevaselt töötab Vaike Kivilo praegu Anne Tootmaa kunstistuudios. Arvab, et see on just see töö, mis talle täpselt meeltmööda. Ja ta tahab seda teha seni, kuni Annel teda vaja on.


KES ON PILDIL?

Vaike Kivilo tundis tema noorpõlvepildilt ära ainult üks inimene – Valve Rauna. Küll aga oli mitu korda ekslikult pakutud Liivi Välit, siis veel Lea Kuldseppa ja Ellen Teemust. Valve Raunale kuulub CD-plaat “Kõige kallimale”, mille saab kätte Oma Saare toimetusest.

Kes on aga see kena noormees tänasel pildil? Vihjeks nii palju, et nüüd on see mees tunduvalt kogukam ja tegutseb juba aastaid edukalt teeninduse vallas.

Kes ära arvab, saab Allan Jakobi CD-plaadi “Vene meloodiad akordioni ja orkestriga”. Vastuseid ootame ikka toimetusse või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 154 korda, sh täna 1)