See päev, kui Marje tuleb… (4)

See päev, kui Marje tuleb…

NII SEE PÄEV ALGAB: Marje Mäoma sätib autosse tellitud kaubad, Pähkla hooldekodust saab sooja suppi ja puhta pesu ning tööpäev võib alata. Nii kaks korda nädalas ja ikka 140–150 kilomeetrit päevas.

Kaarma valla sotsiaaltöötajale Marje Mäomale (47) on see teisipäev, mil Oma Saar end tema sappa sätib, üks tavaline tööpäev. Tema kutsub seda ringipäevaks, ametlike paberite järgi on see avahoolduse päev. Marje teeb kaks sellist ringipäeva nädalas – teisipäeviti ja reedeti. Hetkel on tal 11 hoolealust ning õhtuks on tema punasel Peugeot’l läbi sõidetud 140–150 kilomeetrit.

“Mul on ääretult tore töö,” kiidab punapäine särtsakas naine, kes asus sellele tööle siis, kui noorim poeg oli vaevalt pooleaastane. Mõtles, et ehk peab mõnda aega vastu ja otsib siis mingi muu töökoha. Aga kukkus nii välja, et Marje jäi, ning varsti täitub tal sotsiaaltöötaja ametis 18 aastat.

“Mul on iga päev erinev. Ja kui te mu hoolealuseid veel näete ja nendega räägite, siis saate aru, kui ääretult vahvad ja armsad inimesed nad on.” Eelinfoks räägib ta neist igaühest nii südamlikult justkui oma kõige lähemast.

Pole ime, et sel aastal tunnistati Marje Mäoma maakonna parimaks sotsiaaltöötajaks. Naine ise pole sellest tiitlist vaimustuses. Ütleb, et teda lihtsalt “tiriti pildile” ja et temataolisi sotsiaaltöötajaid on igas vallas ning ega seda tööd tuimalt teha saagi.

Saame kokku uue Säästumarketi parklas

Marje tuleb poest, käru kaupa täis. Ta on linnas asjatoimetustel veetnud juba paar tundi: käinud apteegis, pangas, pannud ühe oma kliendi jaoks perearstile aja kinni… Ja siis see kaubaring, mis võtab oma aja. Kuna igal tema hoolealusel on oma kindlad soovid, tuleb läbi käia mitu poodi.

Samas tuleb jälgida seda, kus poes mõni produkt odavam on. On ju tema hoolealused kõik kas pensionärid või invaliidid, kel rahaga pole priisata. Sõidame Pähkla hooldekodusse. Siit tahab Marje võtta termosesse mõned portsjonid suppi ning saab kätte paar kotti puhast pesu.

Aga supiga läheb pisut aega. Kuni supp veel keeb, räägib Marje oma inimestest. Üks neist, kelle poole kohe esimesena põrutame, on 90-aastane Ella Klaar. Marje on tema juures käinud kaks korda nädalas ja nüüd juba üle 17 aasta.

“Ella elab oma maailmas. Oleneb parasjagu tujust, aga vahetevahel arvab ta ennast ikka veel olevat kolhoosiajas. Ta on eluaeg rasket tööd teinud, kuid on säilitanud huumorimeele ja viskab selliseid kilde, et aina imesta. Väga mõnus memm.” Kui Marje Ella ükskord nii kaugele sai, et memm nõustus Kuressaarde arsti juurde tulema, ilmnes, et Ella polikliinikukaart koosnes ainult 2 leheküljest!

Taolised imelised inimesed lisavad Marje tööle vürtsi. “Me ei räägi tavaliselt haigustest. Me räägime maast ja ilmast, lobiseme, naerame, sest see külastusaeg on ju nii üürike.”

Samas tuleb hooldustöötajal veenduda, kas kõik on ikka korras. Kas puud on olemas ja vesi? Kui vaja, tuleb ehk pisut koristadagi, kuigi see on delikaatne värk – mitte igaüks pole sellega päri, et üks võõras inimene tema elamist sättima hakkab. Kui tundub aga, et hoolealuse tervisega on miskit viltu, tuleb sugulastega ühendust võtta.

Ella on jalutama läinud

Irase külas Otil on uksed lahti, toad tühjad ja Ellat mitte kuskil. “Ella, Ella!” hõikab Marje ja nõndaviisi käime terve õue läbi. “See viga tal on, et kipub “jalutama” minema… Ta ei pane ju ennast korralikult riidesse ka,” muretseb Marje. “Aga siin külas on vähemasti tugev naabrivalve.”
Ja sealt ta tulebki! Naabritüdruk on Ella autosse istutanud ja toob memme ilusti koduväravasse.

Marje loeb Ellale sõnad peale. Kui memm koduuksel märkab, et temast pilti tehakse, sõdib vastu: “Äi, äi, ma kut kaltsupundar. Aga tulge tuba ka, ma taha näidata, kui ilusad toad mul on.”
Toad on tõesti puhtad ja nägusad. Marje paneb supiportsu pliidi peale sooja ja jätab meid Ellaga juttu ajama. Ise läheb autosse tšekki kirjutama.

Ella: “Kui vana ma ole? Ma’p tohigid seda rääkida. Sain 90 täis ja sada on tulemas. Ja ma elan selle täis ka! Kes sul seda rääkis? Ah Marje, va lobasuu! Aga ta on hea ingel mul. Praegu ma või teda kiita, teda pole sii. Muidu läheb uhkeks. Ühesõnaga – tema on üks väga kena inimene. Me äi teagid, mis asi riid on.”

Ella räägib, et tema olnud umbest just 17, kui siia Otile suiliseks tuli. “Sain siia pulga otsa, vabanda väga, ja sii ma nüüd ole. Ma pole mette tahtend mehele minna. Olin ainuke laps, mind hellitati ning ema-isa juures oli kena olla. Ja nüüd võta omale üks mees, ma’p teagid, mis ta õieti on. Aga pärast tuli välja, et väga kena mees oli. Ning meite armastus läks pärast oh-kui-kangeks.

Ehitas ning muretses kõik, aga viimase otsa peal akkas jooma. Vaada koloosis oli see kord, et iga asja kohta tuli ju liigud teha ning siis enam ei teagid, kas püha või argipäev. Vahest oli mitu päeva kadund.”
Haigemajas pole Ella mitte olnud. Paar korda on tuttavaid vaatamas käinud. “Vaada, mul pole selle va koloositöö eest aega olnd haige olla. Pisised vead, need kadusid ise ära, suuremaid pole olnd.”

Ella räägib, et tal on Kuressaares väga kena vend ja sellel kaks poega, kes käivad teda umbest igal nädalavahetusel vaatamas ja abiks.
Vahepeal on Marje oma tšekindusega ühele poole saanud ja tuleb toidukorviga. Võtab külmkapi ukse lahti ja leiab, et vanad kohvikoored alles. “Ella, tarvita need vanemad nüüd enne ära. Uuemad ma panen sinna tahapoole.”

Ella: “Küll sa ise tead. Ma joo need kõik ära, panen segamini ja… Aga seda leiba ära moole too, see läheb mul vanaks.”
Marje: “Sa rääkisid, et sul kõik noad kadunud, aga sa oled need külmkappi pannud. Kõik kolm tükki siin.”

Ella: “Näe, Marje on köigega kurssis. Teist söukest inimest änam äi olegid.” Ja pöördub Marje poole: “Kui ma ära suren, siis ta sureb ka ära. Las panavad meid ühte kirstu. Ja kui sääl siis veel üks poiss ka oleks…”
Marje koristab külmkappi ja laob toodud kraami lauale. “Neid odavaid batoonisid ma äi söö, sääl ei ole sees mette midagid,” ütleb Ella.

Marje ongi toonud popsis kollase rosina-saia ja lihapirukaid, mille kohta Ella on andnud käsu: “Mine ütle nendele, et nad rohkem liha sisse paneksid!”
Marje kiidab, et Ella olnud vanasti väga hea kokk, tema sünnipäevalauad olnud alati heast-paremast lookas. Ja üldse olevat Ella praegugi üks ülekülatüdruk.

“Näh, mis must enam, üks va vana naiserõsk. Mees virutas kõrvad pea alla ja läks issanda karjamaadele ja nüüd pean siin üksi ringi jalutama,” vaidleb Ella vastu.
Marje on arve kokku löönud ja paneb memme pühadesoovid kirja. Lubab veel enne pühi läbi tulla.

“Ole nüüd nii kena ja ära enam jalutama mine,” manitseb ta memme. “Panin sulle supi, hakka sööma ja siis mine natukeseks pikali.” Et Ella täna muudkui pajatab oma kolhoositööst ja arvab, et polegi omas kodus, teeb Marje pisut ärevaks.

“Kas ma pea siin nii kaua olema, kui sa jälle tuled?” küsib Ella. Marje lubab teda õhtul uuesti vaatama tulla ja lubab sugulastele helistada. Teel autosse ütleb Marje, et teda teeb tänane Ella pisut murelikuks.

Jalad läksid alt minema

“Oi, oi, mul suured probleemid,” ütleb mees karguga, kes Marjet juba õues ootamas. “Ega siis muidu mul toidumasin koju ep käi!”
Toivo Aus (70) oli kolhoosiajal traktorist ja autojuht. “Olin suure ja ülla Lenini all.” Mees peab silmas Lenini-nimelist kolhoosi.

“Ühel ajal läksid jalad alt minema ja elukaaslane laskis ka jalga,” räägib mees, kes nüüd elab Endla külas Kaevul puruüksi. “No ilma Marjeta ma äi saaks kuskile. Oi ta on üks kena inimene. Tema ikka soovitab üht-teist. Ma natukse ikka kargu najal liigun ka, süüa teen ise, kui asjad koju kätte tuuakse.”

Õues on värskelt laotud puuriit. Sellega on Toivo täitsa ise hakkama saanud. “5000 krooni on siin riidas ning kui on külm talv, siis ei jää sest järele mitte miskit,” seletab mees. Toivo paneb imeks, et inimestel nüüd enam tööd pole. “Vanasti oli kolhoosis nii palju tööd, et ei antud ühte vaba päeva ka linnatoimetuste jaoks. Imelik asi, et see töö nüüd nii kadund on.”

Marjel on Toivole seekord tähtis teade: “16. aprillil kell 11 läheme arsti juurde. Pane ennast kümneks ornungisse, ma tulen sulle järele. Siis täidame ära ka selle puuderaamatu.”

Marje laob lauale saiad, leiva, piima, suhkru, suitsud ja vorstikangi. “Sa raidad vähe ka!” arvab Toivo, kui Marje raha kokku loeb. Kirja pannakse soovid järgmiseks korraks. Toivo saab teada, et linnas liigub praegu ilus suur värske räim. “Jah, seda too küll. Äi mis sest kilost saab, too ikka kaks.”
Suitsust pole mees loobunud, aga napsust küll, sest rohtusid läheb palju üles, need on igavesti kallid.

“Pane nüüd tšekk sinna, kus sa ta une pealt üles leiad,” manitseb Marje ja selleks korraks jäetakse nägemiseni.

Vana mees tahtis koju

Kaisvere külas Põldel on Tõnu Karul (62) töö pooleli.
Laob puid riita. Terve õu on nagu kütteladu. Jaanis-poiss olnud äsja kodus puhkusel ja siis see puudetegu toimus. “Ma’p elagid nii palju, kut mul nüüd puid on… No kes mul neid ikka lõhub? Ikka ise. Need suured jurakad jätan poisi jaoks,” jutustab mees.

“Ah pilti teete? Minu nägu äi jää änam pildi pealegid,” rehmab mees käega ja ütleb oma nimeks olevat Metsakutsu. Igavesti muhe naljamees.
“See mo hea haldjas,” osutab mees Marjele, kui too autost pesu- ja toidukotiga tuleb.

Majaesine on talvisest rädist kenasti puhtaks riisutud, märtsikellukesed õitsevad. “Sii ma õhtuti istun ja teen suitsu,” jutustab taat ning räägib, kuis ta korda kolm on suitsetamist maha jätnud. “Sellest pole midagid välja tulnd. Üks daame küsis, et kas sa ei saa siis maha jätta. Ütlesin talle, et enne jätan sinu maha kut suitsetamise.”

Astume majja, kus kõik on puhas ja kasitud. “Oi, puhtust ma armastan,” märgib mees. “Näe, mul sii suur elamine, ma või siia mitu naist võtta.” Näha on, et remont on pooleli. “Poiss sii natukse tegi, aga puhkus lõppes otsa ja töö jäi selleks korraks pooleli.”

Enne insulti töötas Tõnu laudas, mõnda aega oli piimavedaja ametis. “Pärast insulti on kõik see üks pool hukas. Halvatus. Ja siin peas läks ka midagid laiali,” seletab Tõnu ja tunnistab, et tema ainuke rõõm ongi Marje, kes käib teda vaatamas kaks korda nädalas. Vahel õhtuti käib naabrionuga juttu ajamas pisike 5-aastane naabritüdruk.

Tõnu kaasa surmast saab nüüd neli aastat. Marje toob Tõnule kraami, millest tal oleks kergem ise süüa teha. Kartuleid ta koorida ei saa, sest nuga ei seisa pihus. Tõnu tellib suppi ja “tuhlimoosi”. “See nii vedel, et läheb ise kõrist alla,” kiidab mees Tooma poe kartuliputru. Aga kaubakorra juurde käib ka paar pudelit õlut, sest mis sa ikka õhtul teleka ees teed.

Järgmise korra ostusoovid kirja, raharehnutid korda ja Marje soovitab: “Hakka nüüd sooja suppi sööma, muidu jahtub ära.” Tõnu tahab aga külalised ise ära saata. Räägib, et oli mõnda aega ka pojapere juures mandril, aga tema tahtnud ikka oma koju. “Sii ma tean, mis ma teen ja kus ma lähen, pole vaja kellelegi aru anda.”

12 aastat ratastoolis

Järgmine peatus on Kaisvere külas Ele-Mihklil, kus elab Mihkel Vanem (62). Omal ajal igati tegus mees, oli Lenini kolhoosis osakonnajuhataja, ametikooli õpetaja. Nüüd on mees juba 12 aastat ratastoolis.
“Ei keegi pole aru saanud, mis neil jalgadel õieti viga on. Alguses käisin ikka kepiga ringi, aga siis pikapeale jäin ratastooli,” räägib mees oma lugu. “Jalad ei valuta, ainult surisevad. Nagu veri ei käiks läbi. Käia ei saa…”

Mihklil on maja ees selline põnev jalgratas, millel ees kaks ratast ja taga üks. Soomest soetatud, igati tarbline sõiduriist. Sellega on mees isegi Kures-saarde sõitnud, 15 kilomeetrit ja 1 tund aega. Tegi niimoodi Kuressaares majanduskursusedki läbi.

Mihklil on kena uus maja, mehe oma kätetöö. Vesi sees, seinal annab sooja õhksoojenduspump. Kuigi õue peal kena saun olemas, on kavas välja ehitada ka dušinurk. Kõik vajalikud värgid selleks juba soetatud.

Aga ilma Marjeta mees läbi ei saa. “Vaata, poe juurde saan ise, aga poodi sisse ju ei saa,” räägib Mihkel. Nüüd on ta teinud Marjele volituse ka panga jaoks. “Marje teeb kõik, mis vaja. Ainult laenu võtta ei saa,” naerab Mihkel. Seekord ongi Marje pangas käinud ja vajaliku summa sularaha toonud. Elektriarve maksis ka ära.

Et Mihklil endal laual arvuti, mis tal kenasti käpas, pole Marjel muret, et miski saaks rahaasjus viltu minna. Saab Mihkel ju internetipangas kõiki tehinguid ise jälgida.

Taas kaubakorv tühjaks, tellitud supiports potti, rahaasjad korda ning Mihkel tuleb õue meile oma ime-jalgratast demonstreerima. Marje räägib, et Invarus on säärased jalgrattad, kus taga kaks ratast ja ees üks. “Ma pean sulle ühe sellise tooma, et saaksid katsetada.”

Käed muudkui käivad

Laadjala külas Kaldal elab keerulise perekonnanimega Ainu (68). Memm loeb oma liignime meile täht haaval ette: E i c h f u s s. Selle kuulsa nime pärandas oma järeltulijatele vanaisa, kes tõepoolest olnudki sellest kuulsast parunite suguvõsast pärit. Ainu räägib, et praegu uurib suguvõsa lugu tema pojapoeg. Üht-teist on päevavalgele tulnud ka. Näiteks see, et ühel vana-vana-vanaisal olnud kokku 14 last!

Ainu ise elab Kaldal üksi, sest abikaasa mattis ta veidi rohkem kui aasta eest. Rohkem me sellest ei räägi, haavad on veel liiga värsked. Ainu poeg töötab Pärnus ehitajana, minia linna raamatukogus. “Minu ainus rõõm on mu kaks pojapoega – Reho ja Allar. Kenad pikad poisid mõlemad,” kiidab memm. “Igal nädalavahetusel käivad siin ja toimetavad. Nädala sees käib Marje.”

Ainul on üks “paha” komme – tema niisama jõude istuda ei oska. Tema näpud peavad kogu aeg käima ja midagi meisterdama. Elutoas on Ainul oma kindel tugitool, kus kõik käsitöövärgid kenasti ligi sätitud. Ja kaks keppi käepärast. Süles lõngakerad ja heiderullid, sest töö ju pooleli. Üks lõbus kübaraga mehike, mida meister ise nimetab kärbseseenekeseks, on äsja valmis saanud. Tehtud nõelviltimise tehnikas.

Ainu räägib, et Laadjala külaseltsi majas käidud seda tehnikat õpetamas. Tema tubli naabrinaine võtnud memme auto peale ja kahe korraga olnud temal asi käpas.

Ainu näitab veel ülimalt mõnusaid ja pehmeid sokke, tervet pesakonda käpikuid-kindaid. Mis ta nendega teeb? “Kingin ära,” vastab Ainu. “Need ilma sõrmedeta sõrmikud on pojale, kes ehitusel töötab. Selle töö juurde passivad need hästi. Ei, kus ma tohi neid turustada! Mine veel vanuigi kinni ka!” Ühed säärased imearmsad ja pehmed sokid saanud Marjegi jõulukingiks. Sellised, nagu ainult Ainu teha oskab.

Memm toob lagedale ühe ristpistes pildi ja räägib, et taolise vaibakese peab iga Laadjala talu valmis tikkima. “Talusid on kokku 24. Need õmmeldakse kokku ja siis saab külaseltsi majja üks kena suur vaip.”

Lõpuks tunnistab Ainu, et tema saab hakkama küll. Kütab ahju, teeb süüa. “Ma teen kõik asjad ise. Mul ju neli jalga all, kuidas ma’p siis jõua mette.”

Marje jääb Ainule toidukraami jagama ja rahaasju klaarima. Teisipäeva hommikust on saanud hiline pärastlõuna. Oleme käinud viies peres ja Oma Saare neljarattaline keerab nina linna poole. Marjel on veel vaja käia neljas peres. Seal, kus ajakirjanikud seekord oodatud ei ole. Aga asi seegi, sest saime väga hea ülevaate ühe sotsiaaltöötaja avahoolduse päevast. Meie päev läks asja ette. Tänud Marjele ja tänud neile toredatele inimestele, kes meiega oma rõõme ja muresid sel päeval jagasid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)