Oskar Põldemaa viis elu (2)

Oskar Põldemaa viis elu (2)

KUURORDIS: Oskar Põldemaa 1975. aasatal Musta mere ääres Gagra rannas puhkamas.

Täna jätkame lugu, mille esimene osa ilmus nädal tagasi (vt 11. aprilli Oma Saart). See pajatab Oskar-Adolf Põldemaa (1919–2005) keerulisest eluteest. 14. aprillil möödus tema sünnist 90 aastat. Esimene osa katkes kohal, kui meie kangelane oli 1943. aasta augustis Nõukogude luurerühma koosseisus sakslaste okupeeritud Eestisse saadetud. Luurerühm tabati ning see anti üle Saksa sõjaväe vastuluuregrupile Abwehrgruppe-326 (AG-326).

Kolmas: Abwehr’i1 rühmaülema asetäitja

…1944. aasta algul loodi Abwehrgruppe-326 erilise allüksusena 30-meheline jahikomandorühm, mis koosnes ümbervärvatud Nõukogude langevarjuritest. Oskar Põldemaa määrati allohvitserina selle lahingurühma ülema asetäitjaks ning 20. aprillil 1944 andis ta Reich’ile1 sõdurivande.

Järgmisel suvel tunnistas ta Nõukogude sõjaväetribunali uurijaile, et oli osa võtnud kaheksast Nõukogude parašütistide ja partisanide vastasest lahinguoperatsioonist ning nende vastu korduvalt relva kasutanud. Suvel oli ta Vaimastvere all ka haavata saanud ja seetõttu kaks nädalat laatsaretis viibinud.

Augusti keskel jõudis rinne Tartu lähedale ja AG-326 evakueeriti Paidesse ning allutati väegrupile Nord. 19. septembril 1944 andis rindejuhatus luuregrupile käsu Eestist lahkuda ja seda hakati nimetama FAT-326-ks (Frontaufklärungsgruppe 326). Lühemad peatused tehti Lätis Frauenburgis (Saldus) ja Leedus Renavas, kust oktoobri keskpaigaks taganeti Poznani piirkonda.

Siin saadi täiendavat väljaõpet ja uus Saksa univorm. Jaanuaris 1945 paikneti ümber Zosseni sõjaväelaagrisse Berliini külje all, sealt veebruari lõpus Tšehhi rindele Brnosse, kuhu jäädi 12. aprillini. Sealt suunati lahingugrupp Lõuna-Tšehhi linna Taborisse, kuhu jõudmata kohati Piseki linnakese lähedal (mis muide asub Taborist märksa lääne pool!) USA väeüksust ja anti end 20. aprillil vangi. 17. mail andsid ameeriklased FAT-326 vangistatud võitlejad üle Nõukogude 9. kaardiväediviisi Smerš’ile.

Neljas: Kolõmal ja Magadanis

Oskar Põldemaa ülekuulamisi alustasid sõjaväe vastuluurajad 15. juunil. Mõningase üllatusega võib tema toimikust lugeda, et kõik oma tunnistused andis ta tõlgi vahendusel eesti keeles. Mõistagi tunnistas Põldemaa igati oma süüd ja väitis enda kaitseks peamiselt vaid seda, et plaanitses pidevalt Saksa luureüksusest põgenemist, kuid ühtki sobivat võimalust polevat avanenud.

31. augustil (Põldemaa andmeil Ungari territooriumil Pecsi linnas) peetud sõjatribunali istungil tunnistati Põldemaa süüdi mitmesugustes “kontrrevolutsioonilistes” kuritegudes (§ 58–1) ning teda karistati 10-aastase vangistuse ja 5-aastase sundasumisega.

Hilisemate stalinlike repressioonide karmust teades võib see otsus leebegi tunduda, kuid sõja võiduka lõpu eufooria tingimustes olid sellised otsused sellistele meestele tavaks. (Muide, täpselt samasuguse karistuse sai ka Põldemaa kauaaegne ülemus Werner Redlich, kes pääses Nõukogude vangilaagrist 1954. aastal ja elas Saksamaal kõrge vanuseni.)

See-eest oli karistuse kandmise koht suure Venemaa üks karmimaid: Põldemaa saadeti Kaug-Itta Kolõmal asunud uraanikaevandamislaagrisse. Sealsete diiselgeneraatorite eduka remontimise eest viidi ta üle Magadani oblasti Orotukani linna, kus töötas elektrijaamas mehaanikuna ja metallurgiatehases terasesulatajana.

Eesrindliku töö eest vabastati Oskar Põldemaa vangistusest ennetähtaegselt 17. juunil 1952 ning 22. oktoobril 1955 taastati tema kodanikuõigused. Kuna teda Eesti Merelaevandusse ometi tööle ei võetud, asus ta Vladivostokis allveelaevade mootoreid remontima.

1960. aastal leidis ta “puhtama töö”, asudes ehitatava Magadani soojuselektrijaama turbiine monteerima ning töötas seal meistermehaaniku ja -treialina kuni pensionile jäämiseni 1993. aastal. Põldemaa kui tööeesrindlase foto oli tihti kohalikes ajalehtedes ja ta oli kutsutud pidulikele tähtpäevaaktustele.

Oskar Põldemaa ei olnud ainult kõva sõja- ja töömees, vaid ka kange sportlane. Ilmselt luurekoolides omandatud oskusi üles soojendades tuli atleetliku kehaehitusega 191 cm pikkune harrastussportlane 1960. aastate alguses kogu Kaug-Ida ja paaril korral Magadani oblasti raskekaalu poksitšempioniks. Ta oli ka kauaaegne poksikohtunik ja rahvamalevlane, kodumaale naasnuna avaldas aga omakirjastatud raamatukese “Relvata enesekaitse” (Kuressaare, 1994).

Viies: vanaduspõlve fantaasiad

Pärast umbes poolesajandilist vaheaega külastas Oskar Põldemaa esmakordselt kodusaart 1991. aastal. Eesti Vabariigi seaduste alusel loeti ta “kui alusetult süüdimõistetu” ametlikult rehabiliteerituks 19.02.1992 (sellekohase teatise sai ta 2000. aasta alguses). 1993. aastaks oli Eesti Põldemaa sõnul piisavalt vaba, et siia naasta. Kodumaale jõudis ta 29. juulil ja asus peatselt elama Kuressaarde.

Vanahärra lemmikharrastuseks sai nüüd tegevus, mida ta nimetas eestlaste muinaskirja uurimiseks. Saarlased olevat tegelikult rääkinud muinasladina keelt. Nagu paljud taolised “uurijad”, leidis ta eesti keele mitmesuguseid fantastilisi seoseid igasuguste raidkirjade ja
-märkide ning muistsete keelte ja kirjadega.

Oma kirjutisi pakkus ta ka mitmele Eesti ja Vene teadusasutusele, kuid need ei võtnud vedu. Hea fantaasiaga kirja pandud pikaajalised mõtisklused võttis Oskar Põldemaa kokku 1995. aastal Kuressaares avaldatud brošüüris “Muinaskiirkiri kõneleb eesti keeles”.

Põldemaa suurepärase fantaasia teine avaldumisvorm oli oma eluloo “dekonstrueerimine”. (Siinkohal võis oma osa olla ka biograafilise legendi koostamise oskusel, mida õpetatakse ju igas korralikus luurekoolis.)

Loo esimeses osas nimetatud Oma Saare numbris (1998) jutustab Põldemaa, et hüppas Nõukogude luurajana Jugoslaavia dessantväelaste grupi koosseisus langevarjuga alla hoopis Aadria mere rannikul asuvale Velebiti kõrgustikule 17. augustil 1944 (seega täpselt aasta hiljem, kui ta tegelikult Eestis Laura lähedal maandus!).

Edasi läks lugu päris pööraseks: meie kangelane ujus 16. oktoobril üle Una jõe ja muretses Saksa feldmarssalilt Maximilian [von] Weichsilt Jugoslaavia rahvusväeosadele 300 155-mm haubitsat, et Josip Broz Tito2 suudaks marssal Tolbuhhini3 väed Jugoslaaviast eemal hoida! Just selle eest mõistnudki tribunal Põldemaa uraanikaevandusse, Tito aga nimetanud ta (ühe teise kirjutise andmeil) Jugoslaavia koloneliks ja Belgradi aukodanikuks! (Meenutame, et tegelikult oli Põldemaa 17.08.1944 Paides ja 16.10. Poznani kandis…)

Nagu suurte kogemustega sõjaväeluurajale kohane, säilitas Põldemaa ka auväärses eas oma reaktsioonikiiruse: tema Kuressaare korterisse segastel asjaoludel heidetud granaadi püüdis ta lihtsalt kinni ja viskas enne lõhkemist kõrvalruumi…

Erakorralise saatusega visa võitleja Oskar Adolf Põldemaa suri Kuressaares 30. novembril 2005.
(Autor tänab Oskar Põldemaa päritolu selgitamise eest tema vanatädi tütrepoega Bruno Paod, AG-326 tausta selgitamise eest ajaloolast Jaak Pihlaud (vt tema artikkel ajakirjas Tuna nr 4/2008), huvitava fotomaterjali loovutamise eest O. Põldemaa vennanaist Asta Põldemaad.)

1 Õigemini Das Dritte Reich (sks k Kolmas riik) – enne natside võimuletulekut kasutasid saksa parempoolsed seda terminit, et tähistada tulevikus tekkivat režiimi; hiljem nimetati nii Natsi-Saksamaad (1933–1945).
2 Josip Broz Tito (1982–1980) – II maailmasõja ajal Jugoslaavia vastupanuliikumise juht; aastail 1945–1980 kommunistliku Jugoslaavia valitseja.
3 Fjodor Tolbuhhin (1894–1949) – Nõukogude sõjaväe üks juhtidest; 1944. aastal sai marssali auaste.


Põldemaa raamat

“Muinaskiirkiri kõneleb eesti keeles” pöörab Eesti muinasajaloo lausa peapeale! Mõned mõtted sellest: “See raamat kõneleb teile eestlaste vanast kirjast, mille Itaalia arheoloogid leidsid Saavimaa pealinna Maariba (Ma’rib – toim) veehoidla lähedalt ja mille vanuseks on pakutud viis tuhat aastat.

Ent rahvas, kes rääkis eestlastele mõistetavat keelt, kadus Saavimaalt seitsesada aastat enne Kristuse sündi.” (Autori arvates rändasid nad ilmselt Araabia poolsaare lõunatipust Eestisse… toim) “Uustulnukad, sissetungijad olid kultuuriliselt väga madalal järjel ja nii algas Saavimaal tume ja pime aeg!”

Olavi Pesti

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 191 korda, sh täna 1)