Ekspert: sulgedes keldriukse, sulges verepilastajast isa ukse oma teadvusse

Ekspert: sulgedes keldriukse, sulges verepilastajast isa ukse oma teadvusse

VASTAMISI MANIAKIGA: Doktor Adelheid Kastneri tööülesandeks oli Austria ajaloo ühe julmema kurjategija psühholoogilise portree koostamine.

Hiljuti avaldas Saksa ajakiri Stern intervjuu kohtupsühhiaater Adelheid Kastneriga, naisega, kes veetis Amstettini maniakiga ühtekokku 27 tundi, et koostada aruanne tema psüühilisest seisundist. Intervjuus ajakirjale rääkis ta Fritzli võimujanust, piinadest, mida ta teadlikult oma lastele tekitas, kuid samuti omaenda hingepiinadest ja teatud määral isegi süütundest.

Doktor Kastneri arvates on Josef Fritzli lugu unikaalne: ebatavaline on selles kuriteo detailne planeerimine ja plaanitu teostamise efektiivsus, aga ka Fritzli imepärane võime eraldada üks oma elu teisest.

“Kui ta sulges ukse keldrisse, sulges ta samas ka ukse oma teadvusse,” on Austria ajaloo ühe suurema kurjategija ja maniaki psühholoogilise portree koostaja veendunud. Tervelt 24 aasta jooksul õnnestus sel mehel oma n-ö teist elu hoolikalt varjata, kusjuures mitte kordagi ei äratanud tema tegevus ümbritsevates vähimatki kahtlust.

Adelheid Kastner möönis, et suheldes Josef Fritzliga, sattus ta mitmel korral lausa paradoksaalsesse situatsiooni: ühelt poolt oli tema ülesandeks ka Fritzli igapäevaelu täpne läbitöötamine, vaadeldes Fritzlit detailselt kui tavalist kodanikku ja eeskujulikku perekonnapead.

Teiselt poolt jälle toimus äärmiselt väikekodanlikku eluviisi harrastava maniaki sotsiaalse maski taga pidev käärimine. Doktor Kastner nimetas Fritzlit vulkaaniks, kes pole võimeline kontrollima alateadvusest väljapurskuvat ja destruktiivse iseloomuga laavat.

Emale koormaks olev laps

Võtmeks Amstettini maniaki hinge tumedasse poolde peab kohtupsühhiaater tema lapsepõlve. Täpsemalt aga seda, kuidas Fritzli ema oma poega suhtus. Ajakirjale Stern antud usutluses rõhutas dr Kastner, et ema jaoks oli poeg Josef vaid suur ja tülikas koorem, kes ei väärinud tähelepanu ega austust ning veel vähem vääris laps armastust ja hoolt.

Põhjus oli selles, et Josef Fritzli ema sünnitas poja pärast seda, kui endine elukaaslane oli teda süüdistanud viljatuses. Olles täitnud oma ülesande ja suutnud tõestada kunagise abikaasa väidete paikapidamatust, muutus poeg (s.o Josef Fritzl) ema jaoks lihtsalt ebavajalikuks nähtuseks.

Lõhestunud isiksus

Eksperdi arvates lähtus Fritzl oma kuriteo planeerimisel ning maja keldris asuva punkri ettevalmistamisel kahest paralleelsest argumendist: ühelt poolt ehitas ta keldri majanduslikuks otstarbeks, kuid teiselt poolt jälle pidas ta alati silmas, et seesama kelder on väga sobilik selleks, et seal kedagi kinni hoida.

Kuni teatud hetkeni õnnestus mehel oma sisemisele käärimisele leida täiesti normaalne ja ratsionaalne selgitus, rääkis Kastner. Selle hetkeni oli ta võimeline end veel kontrollima. Murrang saabus 1984. aasta 29. augustil, kui enesekontroll nõrgenes, ja Josef Fritzl sulges oma tütre keldrisse.

Maniaki enda sõnade kohaselt oli põhjuseks üks jutuajamine narkootikumide teemal, mille käigus tütar Elisabeth olevat üleolevalt käitunud, demonstreerinud oma kangekaelsust ja isale justnagu valetanud.
Doktor Kastner märkis, et ühelt poolt püüdis Fritzl tütre sellise allumatu käitumisega õigustada oma tegevust, kuid teisalt tundis ta kohe kergendust, et nüüd on tal õigus teha seda, mida ta alati oli teha igatsenud.

Võimuiha seotus seksuaalsusega

Asjaolu, et Fritzli vajadus võimu ja üleolekut demonstreerida oli lahutamatult seotud tema seksuaalse agressiivsusega, seondab Adelheid Kastner samuti kurjategija üleelamistega lapsepõlves. Nimelt taipas murdeeas poisike Josef Fritzl teatud hetkel, et ta on võimeline oma türannist emale vastu hakkama.

Teiste sõnadega, omaenda jõu ja võimu teadvustamine langes aega, mil kujunes välja ka tema kui mehe seksuaalne küpsus. Samal ajal tekkiski Fritzlil tungiv soov ja vajadus omada kedagi, kes oleks vaid tema valduses ja kontrolli all.

Võime distantseeruda ebameeldivast

Psühhiaater on veendunud, et teatud määral on Fritzlile omane ka süütunne. Kuid samas on tal erakordne võime distantseeruda asjadest, mis on tema jaoks ebameeldivad. Doktor Kastneri sõnul on säärane võime olemas vaid vähestel, tugeva psüühikaga inimestel.

Psühhiaater meenutas, et ükskord esitas Fritzl talle küsimuse: “Kas te tõepoolest arvate, et mina, grillides näiteks koos sõprade ja tuttavatega koduaias liha ja vorstikesi, mõtlesin samal ajal nende inimeste peale, kes olid seal pimedas keldris. Kujutage ette, nemad ei tulnud mulle kordagi mõttesse, sel hetkel ma lihtsalt nautisin mõnusat grilliseltskonda.”

Veel enam, Fritzl oli isegi suuteline koos oma abikaasa Rosemariega nutma, kui nende tütar 1984. aasta teisel poolel kadunuks jäi ja isa väitel mingi ususektiga ühines.

Tundis ka hirmu

Doktor Kastneri väitel on Josef Fritzlile omane emotsionaalne ühekülgsus ja kitsarinnalisus. Selline tunne nagu armastus on talle praktiliselt võõras. “Lähemad on talle võidurõõm, soov teiste üle domineerida,” ütles kohtuekspert. “Või siis hirmutunne, näiteks kartus, et teda tabatakse teolt.”

Josef Fritzl pelgas, et ühel heal päeval võivad keldriasukad teda rünnata: lõppude lõpuks oli punkris kolm täiskasvanud inimest ja tema sisenes sinna üksinda. Samas, jätkas ekspert, tuletas ta oma vangidele pidevalt meelde, et kui temaga midagi juhtub, ei aita neid keegi.

Murrang kohtusaalis

Fritzlil oli välja töötatud ka plaan, kuidas oma kaks perekonda – keldris olev ja ülal korteris asuv – ühendada. Kuid siin tekkisid teatud tõrked, sest maniaki vananemisel muutus tema mõistus vähem paindlikuks ja ta polnud enam võimeline kõiki detaile täpselt läbi mõtlema.

Tõsi, Fritzl ise uskus, et ka seekord saadab teda edu ja kõik lõpeb tema tahtmiste kohaselt. Ta lootis, et Elisabeth naaseb koos lastega tavaellu ja sellest kujuneb stseen “kadunud tütre kojutulek”.

Sealjuures oli Fritzl absoluutselt veendunud, et Elisabeth ja keldris sigitatud lapsed mängivad just sellist mängu, nagu tema dirigeerib. Säärase mõtteviisi juurde jäi maniakk kuni viimase hetkeni, olles veendunud, et tal on täielik õigus niimoodi talitada.

Kuid verepilastajast isa kindel veendumus purunes, kui ta nägi kohtusaalis videolindistust, kus tütar Elisabeth tema vastu tunnistusi andis – tõenäoliselt oli see tema täiskasvanu elus esimene kord, mil ta oli sunnitud teise inimese seisukohad lõpuni ära kuulama.

“See stseen kohtusaalis oli tema jaoks tõeline šokk,” kinnitas doktor Kastner. Kuni selle hetkeni ei uskunud Josef Fritzl, et süüdistus tema vastu tuleb niivõrd tõsine ja argumenteeritud. Siit ka põhjus, miks ta just pärast tütre tunnistusi võttis omaks kõik süüdistused.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)