Eesti Rahva Muuseumi poole noorem veli sai poolsada aastat vanaks

Eesti Rahva Muuseumi poole noorem veli sai poolsada aastat vanaks

MIHKLI TALUMUUSEUMI ÕUE MÄNGIMA JA REGILAULE LAULMA: Mitme kooli lapsed said künnipäeval Viki külas Mihkli talumuuseumis osa rahvapärimustest.

Mihkli talumuuseum Kihelkonna lähistel Viki külas on huvilisi võõrustanud juba poolsada aastat. Vahest uskumatu, aga nii see on. Muuseumi kodulehelt saab teada, et küla ühele vanemale talule pani juba 18. sajandi teisel veerandil aluse Wicki Peter.

Praeguse nime sai see tema pojapoja Mihkli järgi 19. sajandi algul. Majapidamise õitseaeg oli 19. sajandi keskpaiku, mil valmis ka enamik praeguseni säilinud hooneist. 5. veebruaril möödus 50 aastat päevast, mil talu viimane omanik Jakob Reht andis ajaloolise hoonetekompleksi koos säilinud etnograafilise tarbevaraga tasuta üle toonasele Saaremaa koduloomuuseumile, jäädes ise vastloodud talumuuseumi esimeseks töötajaks.

Päeval, mil Eesti Rahva Muuseum Tartus tähistas oma auväärset sünnipäeva – saja-aastaseks saamist –, võõrustas Mihkli talumuuseum 51. hooaega alustades Lääne-Saaremaa koolide õpilasi traditsioonilisel regilaulupäeval. Tähelepanuväärne on seegi, et tänavune aasta on kuulutatud muuseumiaastaks.

Küllap tulevad paljud just Vikile Mihkli talumuuseumisse seda kohavaimu otsima, mille kohta on Tiit Kändler oma raamatus “Poolsaarte Eesti” tabavalt kirjutanud: “Aeg läheb ja lähevad inimesedki. Ning muutub kohavaim. Kukub maha mõni puu, laguneb mõni katus, ehitatakse metsatuka ette mõni maja. Kuid ometi need olid. Need inimesed, need puud, need metsatukad.”

Olid ka hooned, inimeste tööriistad – rehad, hangud, hobuvankrid, adrad, äkked jne, jne. Õnneks on Mihklil need asjad alles. Tullakse ja uudistatakse – ah niisugused need riistad siis olidki, millega meie esiemad ja -isad toimetasid.

Künnipäeval, lõppeva nädala teisipäeval astus muuseumi õue laste ja õpetajate ning muuseumitöötajate sekka ka Kihelkonna vallavanem Jüri Saar, kes edastas kohal olnuile rõõmusõnumi – 12. juunil avatakse pidulikult Kihelkonna uus rahvamaja. Elu läheb edasi. Kihelkonna uus kultuuritempel saab kindlasti magnetiks sadadele inimestele nii oma vallast kui kaugemaltki. Mihkli muuseum on seda olnud juba pool sajandit.

Vana ja uus. Igal sajandil ja aastakümnelgi on oma tegijad, kes piirkonna ajalookroonikasse oma jälje jätavad. Viki külas oli 18. sajandil üks selline mees Wicki Peter, kelle rajatud talu on nüüdseks teada-tuntud küllap kõigile saarlastele ja tuhandetele inimestele nii Eestist kui ka mujalt maailmast.

Nõnda siis on Jakob Reht võib-olla talle endalegi teadmata viisil täitnud esivanemate poolt põlvest põlve pärandatud kohustuse talu säilitada. Ajalukku lähevad ka valla uue rahvamaja rajajad. Kas kooliõpilased seda teavad ja mõistavad?

Teisipäeval küsisin neilt muusemi kohta üht-teist. Kihelkonna kooli lapsed said muuseumiaastast ja Mihkli muuseumi juubelist esimest korda teada lehemehelt. Küllap aga andis päev tervikuna osalejaile juurde palju teadmisi.

Muuseum tähistab juubelit 20. juunil

Mihkli talumuuseum avati külastajaile jaanikuu 21. päeval viiskümmend aastat tagasi. Tähistamaks suurt ümmargust tähtpäeva kutsub muuseumirahvas inimesi Vikile 20. juunil, et taluõuel sünnipäevapidu-simmanit pidada. Juubelipäev peaks kulmineeruma ühe vahva rahvapeoga.

Kevad-suvel on Mihkli muuseumis vaatamist ja kaasalöömistki küllaga. Muusemi juhataja Tiina Ojala nimetab mitut lasteüritust, Salme vallateatri “Batsheba Saaremaal” etendust rehetares, muuseumiööd ning tulemas on muudki põnevat.

Künnipäeval aga jagas Tiina Ojala lastele rahvatarkusi: “Kui 14. aprillil juhtus põllul veel lund olema, siis aeti vaatamata sellele ikkagi vähemalt üks vagu sisse. Sellega järgiti põllumeeste vana traditsiooni. Nüüd on 14. aprillil veel teinegi tähendus. See on õues õppimise päev. Meiegi õpime siin regilaule laulma, ringmänge mängima, kuuleme legende Saaremaa vägilasest, kelle nimi oli Suur Tõll, tutvume muuseumieksponaatidega ja saame maitsta suurepärast koduleiba.”

Õpilasi juhendades aitasid muusemi hooaega avada Mustjala põhikooli õpetaja Helje Raaper ning Kärla muusikakooli direktor Imbi Kolk ja õpetaja Ülle Vallaste.

Üheks magnetiks laste jaoks oli suur külakiik, millel lasti hoogsalt üles-alla liikuda. Helje Raaper lausa kutsus lapsi kiigele, öeldes, et vanarahva tarkuse kohaselt pidi lihavõttepühade ajal ja künnipäeval kiikumine andma tervist ja õnne.

“Need lapsed ja noored, kes neil päevil kiikunud, pidid edaspidi terved, virgad ja krapsid olema,” teavitas Mustjala folkloorirühma Sõluk juhendaja Helje Raaper.

Lapsed lasid kõlada pillidel ja lauludel

Talu ratastemaja ees astusid Kärla muusikakooli ja Mustjala põhikooli õpilased üles laulude ja pillimänguga. Publik istus õuemurul ja elas kaasa. Vaikselt kuulati vaid paari lugu. Tantsu- ja laulumängudeks kamandati seltskond püsti ja õpetaja juhendamisel kepsutati murul nagu muiste.

Helje Raaper on ka ise Mihkli muuseumi talukompleksist võlutud, öeldes lühidalt, et suurepärane paik. Tõepoolest. Ümberringi muistsed rookatustega hooned, lattaiad, tara ääres eelmise sajandi algusest pärit hobulooreha, rohetama hakkav õuemuru. Just sellises paigas helisevad ehk muistsed regilauludki paremini. Igatahes teisipäevane päev andis sellele kinnitust.

“Me teeme lahti laululoo ja peame kinni pooled suud. Ma laulan mere metsamaaks, ma laulan mere metsamaaks ja mere ääre ätsemaaks ja mere ääre ätsemaaks ja mere põhja põllumaaks ja mere põhja põllumaaks, mereliiva linamaaks, mereliiva linamaaks, merekivid killinguks, merekivid killinguks…” laulis eestlaulja Indra ja teised koorina järel.

“Mere ääre ätsemaaks – mis on ätsed? Muidugi, need on karikakrad. Mis asi on aga lina? Taim. See on õige vastus. Aga mida linast tehakse? Linast riiet. Vanasti kasvatati Saaremaalgi lina. Merekivid tehti killinguteks. See tähendab seda, et tehti peenikesteks kivideks,” “tõlkis” Helje Raaper regilaulu teksti.

Tõllutütred pajatasid vägimehest ja pakkusid leiba

Sõrulase ja MTÜ Tõllu Tütred liikme Elle Timmi pajatatud Suure Tõllu lugusid kuulasid lapsed ammulisui. Tõllutütar puistas legende nagu käisest. Muist olid nagu rohkem tuntud, osa jälle vähem.

Ent regilaulupäeval ei saanud lapsed üksnes vaimutoitu, vaid lasid maaleivalgi hea maitsta. Sel ajal, kui lapsed kiikusid, laulsid või jutte kuulasid, sättisid naiste virgad käed elutoas taldrikutele võiga määritud maaleivaviilud ja koogid ning keetsid teed.

Kihelkondlase Elle Mäe küpsetised viisid lausa keele alla. Oma Saare tiim sai ka “püha pärastlõuna söömaajast” osa. Koduleiva meeliülendav lõhn ja maitse ei lähe niipea meelest.

Leivateost Mihklil on naistel uus idee idanema hakanud. “Meie mõte on hakata siin suures ahjus leiba küpsetama. Tiinaga me selle pisikese plaani tegime. Tuletõrjemehed vaatasid ahju üle ja tegelikult ei tohiks siin mingeid takistusi tulla. Ükskord me selle teoks teeme,” lubas Elle Mäe.

Üleeilne Postimees kirjutas: “Kui öeldakse “muuseum”, siis meenub üldiselt midagi vana ja tolmust. Ent ERM-i erilisus seisneb selles, et ta paneb iga inimese tundma end osakesena rahva ajaloost, mida (või tegelikult keda) ta talletab.”

Täpselt samamoodi võib iseloomustada Saaremaa Muuseumi tervikuna ja selle filiaali Mihkli talumuuseumi. Tegusat juubeliaastat, mihklilased!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)