Täna räägime üleriigiliste talgute mõttest
Olen neid reklaame näinud, mis kutsuvad üles mõtlema. Kui need mõttetalgud toimuvad, siis aetakse seal kindlasti väga palju juttu ja ma loodan, et see ei ole ainult jutt, mis selle päeva tulemus on. Kui ükskõik, milline ümarlaud kokku tuleb, olgu need kas teles või raadios, aetakse ju ka palju juttu, inimestele meeldib rääkida. Eks on ju üksjagu neid, kellele meeldib esineda ja ka iseennast kuulata.
Siiski ma väga loodan, et mõttetalgud toovad mõnesse asja ka selgust. Kui on rasked ajad, tuleb mõelda, kuidas sellest välja tulla, mida teisiti või paremini teha.
Kui tulla möödunudaastase ürituse juurde (prügikorjamine – toim), siis arvan, et ega nende talgute korraldajad ei uskunud üleskutsele sellist vastukaja. Loomulikult tekkis korjatud sodi vedamise ja ladustamisega probleeme, aga selge oli see, et rahvas vajab vaid natukene torkimist ja tehakse ära tohutu töö.
Sõidan palju ringi ja arvan, et pilt ikka muutus tohutult. Loomulikult ei saanud kõik korda, seda sodi ja rägu on veel kõikjal, vanu ehitusmaterjalide hunnikuid, lagunenud tehnikat ja autovrakke on veel palju laiali.
Sellepärast loodan, et mõttetalgud toovad tulemuse. Au neile, kes viitsivad selliseid talguid välja mõelda, sest on ühiskonna tervise pärast mures. Nad tõmbavad teisigi kaasa oma nabast veidi kaugemale vaatama.
Kindlasti on kodanikel ühiskonna asjades võimalik rohkem kaasa rääkida kui seda tehtud on. Meile, vanemale põlvkonnale, avaldab veel mõju ühiskond, kust me tulnud oleme.
Me ei oska ikka veel olla kodanikud, ei oska riigi käest nõuda. Valjemalt esinevad vaid loomakaitsjad, kes võitlevad karusnahkade kasutamise vastu. Nemad lähevad tänavale ja nendega käitutakse karmilt, nagu oleks nad mingisugused paharetid. See näitab seda, et meie ühiskond ei ole veel kodanikukeskne.
Kuula inimene ära, ja siis saab edasi vaadata. Aga protestijaid veetakse politseisse, see tuletab mulle vana aega meelde. Sellise käitumisega riik kodanikuteemat ju väldib.
Kas mõttetalgud just maailmamajanduse või riigi kriisist välja toovad, seda ma ei usu. Tähtis on, et hea idee ei soikuks koridoridesse, siis paari kuu möödudes räägimegi, et oli täiesti mõttetu aktsioon. Seda küll ei tahaks. Ka seda ei tahaks, et seltskonnad, kes kokku tulevad, ei hakka kedagi süüdistama, lahmima ja sõimama, seda on igapäev niigi.
Ka liiga suuri utoopiaid pole vaja, me ei pea mängima Ilfi ja Petrovi, kes kavandasid planeetidevahelist maleklubi. Meie, lapsed, uskusime ka kommunismi tulemisse, aga elu tegi hoopis midagi muud.
See Ansipi lause viie rikkama riigi hulka jõudmisest on täielik utoopia. Selleks, et selle utoopilisusest aru saada, tuleb lihtsalt natuke Euroopas ringi sõita. Meil on Eestis veel sadu talusid, kus pole elektritki!
Ma loodan, et mõttetalgutelt tuleb ideid, mida on võimalik praktikas kohe ka ellu viia ega pea pugema rahapuuduse taha.
Loading ...
Üldiselt ju õige, aga seda algatust ei saa nimetada kodanikualgatuseks. Vähemasti meile, saarlastele, pole see mitte kodanikualgatus, mis alguse saanud meie oma küladest või valdadest, vaid see on ühe mandrimehe algatus, Tallinnast saarele toodud kampaania. Olen tähele pannud, et kaasa lähevad selle liikumisega kas alailma rahulolematud või siis lihtsalt karjainimesed, kes alati hurraaga kõike kaasa teevad. Neile küladele ja valdadele, kes ise alati hakkajad on ja kes on ise suutnud oma mõttetalguid korraldada ja aastaringi oma kodukoha heaks midagi ära teevad, vaadatakse viltu kui nad kampaaniaga kaasa ei lähe. Ja see on väga vale. Meil on palju külasid ja valdu, kes ei vaja mingit väljastpoolt tulevat ja ettekirjutatud teemadega mõtlemaärgitamist. Me olemegi juba mõtlevad inimesed! Ideedepuudust pole, on rahapuudus kõigi ideede teostamiseks. Sellegipoolest on osatud erinevate projektide kaudu saartele rahastusi saada ja palju häid asju ära tehtud. Inimestesse ei tohi süstida tunnet, nagu kõik oleks nii halb, et nüüd võtame kätte ja teeme ise ära. See on väga riskantne ettevõtmine, sest inimestele sisendatakse aguses suurt optimismi, aga pärast nad näevad, et ei tule ükski Nõlvak nende külla rahakott selgas ja olukord ikkagi suuremat ei muutu. Nii ongi Minu Eesti lihtsalt üks auru väljalaskmise koht, mis mõjub hetkeks positiivselt, et siis hiljem topeltmasenduse ja pettumusena inimestele kaela langeda.
Muidugi ei pea me kuulama Ilfi ja Petrovi, me peame kuulama Iffi. Eelkõige aga Iffi laulu. Las igaüks teeb seda mida ta kõige paremeni oskab ja Iff oskab laulda.Las siis Iff laulab. Aga ärge toppige teda siis igasugu köökidesse rokka kokku mõkerdama ega kotkapilguga prille reklaamina ega kõhnumiskuuri tegema. Kõige parem Iff on laulev ja paks Iff.
Sina oled toristaja ehk ühekülgne inimene. Iff saab ka siis leiva lauale kui hääl ära kaob. Targa inimese mõtted on väärt, torin jätab aga alati külmaks.
Mis sa viriseja nüüd kärgid, keegi ei ole Iffpoisi annetes kahelnud. Jutt hoopis selles, et suht mõttetu tegevus on kokandust mängida või prillipoe reklaami teha. See on hea mehe raiskamine. Seda tahan õelda. Seega ära sina hoopis virise. Aga raadiost tuleb praegu Iffi lugu, kus loll saab peksa kirikus. Tšauki!