Enne Pariisi minekut käi Muhus ära

Enne Pariisi minekut käi Muhus ära

 

Lugesin kusagilt artiklit, kus Orissaare marjakasvataja oli kirja pandud Mustjala hingekirja ning kommenteerija, nähtavasti kihnlase kõnepruugis “massakas”, oli imestunud, et kõik saarlased polegi omavahel tuttavad.

Tegelikult on see ikka imelik küll, et praegusel ajal, kus nii palju liigutakse ja igasugune info on kättesaadav, leidub ikka veel keegi, kes arvab, et kõik saarlased teavad ja tunnevad üksteist.

Vanad legendid

Kaugel kooliajal sattusin ühikas kokku Lõuna-Eesti rahvaga, kes imestas, et ka Muhus ruumib buss sõitma. Imelik, et suur masin sinna üldse ära mahub, ja Kuivastusse sõita, pole sõnu, miks nad jala ei lähe! Kuidas saab üldse võimalik olla, et praam Kuivastu sadama kai vastu põrgates Muhumaad ära ei tõuka ja mis saab siis, kui kõik praamilt tulijad ühekorraga maale astuvad?

Tüdisin seletamisest ja rääkisingi, et kui laev on pooles väinas, siis kapten hüüab ruuporiga üle Muhumaa ja kõik rahvas jookseb teispoole väina tammi juurde, et saar praamilt tulijate raskuse all kummuli ei keeraks. Tegelikult pole praegugi haruldane, et saarlasele, kellest mul aimugi pole, saadetakse minuga mandrilt tervisi.

Kui ma siis ütlen, et pole sellist nime kuulnudki, vangutatakse pead ja imestatakse, et kas me polegi kõik omavahel tuttavad. Saaremaa on ju nii pisike – noh, lähed õhtul ja viid tervised kohale. Kui siis öelda, et Saare maakonnas on 15 valda ja linn, teeb mõni näo, nagu iga talu jaoks oleks eraldi vald.

Ma ei tea, kus on viga tehtud, kas koolis ei panda enam rõhku geograafiale? Inimesel pole ettekujutust oma kodumaast, nii väike kui Eesti on. Olen kuulnud, et õppeprogrammi on uuesti võetud vene kirjandus ja kunst, millest vahepeal pea et mööda mindi. Seda kuuldes olin õnnelik ja rahul.

Vene kultuuri suurkujusid võiks iga haritud eestlane teada

Mul on oma kolmekümnese pojaga olnud kunagi juttu vene kultuuri suurkujudest. Tema jaoks olid tundmatud suurused Puškin ja Lermontov, rääkimata Jesseninist või Šolohhovist. Repinist ja Aivazovskist polnud ta kuulnudki. Olin jahmunud. Minu soovitusel ostis ta antikvariaadist “Ülesküntud uudismaa” ja lugeski selle läbi. Siis võtsin ta kaasa turismireisile “Puškini kuldne sügis”, kus külastasime luuletajaga seotud paiku.

Poiss oli vaimustuses nii poeedist kui neist lihtsaist vene inimestest, kellega meil kokkupuuteid oli. Lasnamäelasena oli tal tekkinud venelastest hoopis teistsugune ettekujutus kui see, mida ta nägi Pihkva kandis. Enne reisile minekut soovitasin tal tutvuda Puškini elulooga.

Tagasi jõudes luges ta selle uuesti läbi ja lisaks ühe luulekogugi. Reisil külastasime Petseri ja
Svjatogorski mungakloostrit, varsti viis ta oma pere Kuremäele, et näha ja näidata, milline on nunnaklooster ja mis vahe neil kloostritel on. Inimesel oli tekkinud huvi, kloostrit võib ju samuti võtta kui elavat ajalugu või kunstimuuseumi.

Ei usu oma silmi

Kui nägime Pihkva kremli peakirikus palvetamas noort meest, oli poeg siiralt imestunud, et on olemas nii tõsiusklikke inimesi, kes selge päeva ajal ei häbene palvetada. Nüüd on meil plaan külastada Peterburi ja ära käia Ermitaažis. Näha Repini ja Aivazovski maale ning vaadata lahtiste silmadega ringi.

Kunagi ütles minu kadunud ema, et pole vaja karta liiga targaks saamist. Ta tundis Juhan Peeglit lapsest saati ja väitis, et pole Juhanit akadeemikuna näinud kordagi vanker järel ringi käimas, tema tarkus mahtus kõik pähe ära.
Öeldakse küll, et haridus ei riku lolli, kuid mõtlen, et õigus on ikka neil inimestel, kes ütlevad, et enne Pariisi minekut võiks käia Nuustakul.
Eesti riik on küll väike, aga ka Muhusse, Kihnu ja Vormsile mahuvad autod ära ning kõik saarlased tõepoolest ei tunne üksteist!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)