Pädaste soovib Peeter Piheli abiga jõuda maailma tippu (6)

Pädaste soovib Peeter Piheli abiga jõuda maailma tippu

EESMÄRGID TÄIENDAVAD ÜKSTEIST: Peeter Piheli üks eesmärke on pääseda võistlema Bocus d’Or’i nimelisele võistlusele, mida peetakse kokkade olümpiaks. Pihel kinnitas, et Pädastesse tööleasumine ja uute eesmärkide seadmine ei ole sellele takistuseks, vaid need pigem täiendavad üksteist.

Ligi neli aastat tagasi oma karjäärile Pädastes tuule tiibadesse saanud ja eelmisel aastal Eesti parimaks kokaks tunnistatud Peeter Pihel naasis Muhumaale, üritades nüüd Pädaste mõisa restorani viia maailmas üheselt mõistetava tipptasemeni.

Pädaste mõisa omanikud ja Peeter Pihel koos peamiselt saarlastest koosneva meeskonnaga tahavad ühe eesmärgina jõuda mõne aja pärast Michelini teatmikku, mida peetakse toidumaailmas hindamissüsteemide kuningaks ja mille tunnuseks on restoranile jagatavad tärnid. Nendeni ei ole siiani jõudnud veel ükski Eesti restoran.

Nii mõisa omanik Imre Sooäär kui ka peakokk Peeter Pihel kinnitavad, et selline eesmärk on võetud. “Kuhugi peab oma tegevuses lati seadma,” märkis Sooäär, et siht on võetud nii kõrgele kui võimalik ning selle saavutamiseks tuleb kõvasti tööd teha.

Täielik pühendumine

Selleks, et viia Pädaste köök uuele tasemele, kutsuti appi saarlasest tippkokk Peeter Pihel, kes pärast paariaastast maailmas kogemuste omandamist nüüd Muhusse tagasi pöördus. Pihel ütles, et Pädaste valimine oli tema jaoks asjaolude kokkulangemine.

Planeeritud restoranide avamised Tallinnas ei saanud majanduse nukra olukorra tõttu tõeks ning kuigi talle tehti pakkumisi ka piiri tagant, näiteks Kopenhaagenist, otsustas Kuressaare ametikooli lõpetanud kokk Muhumaale pidama jääda.

“Tundsin, et saan siin rakendada välismaal õpitut,” märkis Pihel. Pühendumaks täielikult uutele väljakutsetele lõpetab Pihel juunikuust ka telekoka töö. “Peetri köögi” saate formaat on Piheli arvates ennast nelja aastaga ka ammendanud.

Saartest saarlastega

Peeter Piheli sõnul püütakse keskenduda Läänemere saarte, nagu näiteks Ahvenamaa, Gotland, maitsetele, kuid samas ikka truuks jäädes muhu-, saare- ja eestimaisele. Sooäär lisas, et kavas on kindlasti kogemuste vahetamine ja uute hankimine teiste saarte tipprestoranidelt.

Pihel rääkis, et töötatakse ka selle nimel, et hajutada siinsete restoranide tööle iseloomulikku hooajalisust ning püüelda edukama toimimise poole ka väljaspool suveperioodi, mis tagab restorani igapäevatöös ühtlase taseme.
Pihel moodustas Pädastes endale ka meeskonna, mis kujunes välja vägagi saaremaalikuks.

Peakoka sõnul on kümnest meeskonnaliikmest vaid üks mandriinimene, ülejäänud aga juba kogemustega saaremaised kokad. Näiteks hakkab Pädastes tööle Kristo Malm, kes on töötanud nii välismaal kui ka mitmes Eesti tipprestoranis.

Imre Sooäär toonitas, et Saaremaa suunitlusega meeskonna loomine ei olnud Pädastes eesmärk omaette, vaid see näitab pigem kohaliku kokanduse head taset.

“See on üheselt mõistetav hinnang,” tõi Imre Sooäär välja üheks eesmärgiks seatud Michelini teatmiku ja tärnide plusspoole. Tema sõnul võib hinnanguid ja hindajaid olla igasuguseid, kuid Michelini puhul on kindel, et igal pool hinnatakse ühtemoodi ning hinnatuid saab seada ühisesse võrdlusse.

Millal võiks Pädaste mõisa restoran seatud eesmärgini jõuda, ei osanud Sooäär ega ka Pihel öelda. See ei sõltu enam ainult neist, kuna Eestit ei ole Michelini teatmiku raames varem hinnatud. Siiski arvasid Sooäär ja Pihel, et paari aasta jooksul võib unistus ka tõeks saada.


Saladuslikud hindajad

The Michelin Guide (Le Guide Michelin) on terve seeria teatmikke, mida Mi-chelini firma annab välja igal aastal tosinas riigis. Alguse sai see André Michelini soovist anda teada autoomanikele, kus on lähim garaaž, toidukoht või hotell. 1926. aastal võeti kasutusele tärn, et tähistada head söögikohta. Teine ja kolmas tärn tekkisid eelmise sajandi varastel 30-ndatel.

Michelini inspektorid reserveerivad laua või toa väljamõeldud nime all, maksavad ise arved ning peavad kirjutama raporti oma kogemusest ja tähelepanekutest veel samal päeval. Selle raporti põhja on Michelini kontsern ise välja töötanud ning põhineb ta sama tüüpi asutuste võrdlusel.

Inspektorid reisivad mööda maid ringi ning keskmiselt einestab igaüks neist aasta jooksul 240-s erinevas toitlustuskohas ning ööbib 130-s erinevas hotellis. Samuti teevad nad ka etteteatamisega külastusi ning neid võib koguneda kuni 800 aastas.

Teatmik annab üks kuni kolm tärni vaid väga väikesele osale toitlustusasutustest ning määravaks on alati toidu kvaliteet. Ühe tärni saab koht, mis on “omas valdkonnas väga hea”. Kaks tärni antakse kohale, “mis on väärt väikest kõrvalepõiget teelt, sest seal pakutakse võrratut toitu”. Kolm tärni ehk kõrgeima võimaliku reitingu saab toitlustuskoht, milles pakutakse “võrratult erilist toitu, mis on väärt eraldi kohale sõitmist”.

Michelin toob ära vaid ettevõtte aadressi ja kontaktid ning vahel harva ka peakoka nime. Mingeid kirjalikke kommentaare (peale tärnide) ei lisata. Mi-chelini teatmik lähtub ideest, et Michelini inspektor kogeb täpselt seda, mida iga tänavalt sisseastunu.

Tärne võetakse toitlustusäris väga tõsiselt, sest tärni kaotus võib kohe kajastuda ka käivete miljonilistes kukkumistes. Samas saavad 3 tärni omanikud küsida pakutava roa eest sadadesse eurodesse ulatuvat hinda.

Imre Sooääre sõnul on Eesti turg nii väike, et siin ei ole mõistlik oma teatmikku välja anda ja seetõttu ei ole siinseid restorane seni ka hinnatud. Arvatavasti lisatakse Eesti lähitulevikus kas Baltimaade või mõnda muud siinset piirkonda tutvustavasse teatmikku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)