Kuressaare linna joogiveevarude kaitseks luuakse kaitseala

Kuressaare linna joogiveevarude kaitseks luuakse kaitseala

 

Konsultatsioonifirma AS Maves poolt koostatud töö soovitab Kuressaare linna ühisveevärgi veehaarde kaitseks moodustada veehoiuala, mis tooks kümnetele maaomanikele kaasa piiranguid ja võtaks õiguse muuta nende maa sihtotstarvet.

“Igat tamme siin kaitstakse ja kivirahnule tehakse sanitaarkaitseala, aga kõige tähtsam, mis meil on vaja – vesi, sellele ei ole praktiliselt mingeid kaitsealasid tehtud,” ütles Oma Saarele möödunud suvel Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel valminud töö autor Mati Salu.

Kuressaare ühisveevarustus kasutab Kuressaare, Tõlli-Ansi ja Unimäe veehaarete põhjavett.
Oma töös teeb Salu ettepaneku moodustada Tõlli-Ansi veehaarde põhjavee kaitseks kas 773 ha või 672 ha suurune veehoiuala ja Unimäe veehaaredel kas 119 ha või 65 ha suurune hoiuala. Mõlema veehaar-de varud on praegu reostuse eest nõrgalt kaitstud.

Lähtuvalt ekspertide hinnangutest teeb AS-i Maves töö ettepaneku veehoiualadel sisse viia mitmed piirangud, millest peamine keelustab kinnisturaamatusse kantud katastriüksuste maakasutuse sihtotstarbe muutmise. Maakatastrisse mittekantud ja sihtotstarvet veel mitte omavad maatükid tuleb aga jätta roheliseks alaks või anda neile kaitsealuse maa sihtotstarve.

Lisaks tuleb põllumajandustootjatel järgida mahepõllumajanduse põhimõtteid, mis ei koormaks maad liigselt väetiste ega mürkkemikaalidega.

Keskkonnaameti Hiiu–Lääne–Saare regiooni vee spetsialist Melika Paljak on seisukohal, et veehoiuala piirid ja majandustegevuse piirangute olemus kajastuks ka Kaarma valla üldplaneeringul. AS Kuressaare Veevärk kui veehaarde valdaja peab püüdma sõlmida kinnistuomanikega lepingud, kus on fikseeritud kinnistul oleva veehoiuala suurus ja seal kehtestatavad piirangud.

Kitsenduste seadmise puhul maale oleks Paljaku hinnangul korrektne, kui need lepingud on notariaalselt tõestatud ning kantakse koos kirjeldusega servituutidena kinnisturaamatusse, sest maaomanike vahetuse puhul lähevad lepingus fikseeritud kitsendused üle järgmisele omanikule.

Aruande koostaja seisukohast ei too Unimäe ja Tõlli-Ansi veehoiualade moodustamine kohaliku majanduse arengule olulist negatiivset mõju. Valdavalt on tegemist eramaadega, kus hetkel majandustegevust ei toimu, kuid maaomanike soovid võivad aegade jooksul muutuda ning tekitada siis probleeme. Praegu paikneb veehoiuala piirkonnas viis loomakasvatuse ja põlluharimisega tegelevat majapidamist, kus loomade arv ei ole suur.

Lepingute sõlmimine on hakanud venima

Tõlli-Ansi ja Unimäe veehaarete võimaliku reostusohu piir määrati esimest korda juba 1997. aastal veehaarete sanitaarkaitseala projektis. Uuesti tõstatati veekaitsenõuete teema 2006. aastal valminud läänesaarte alamvesikonna veemajanduskavas.

Kõigele vaatamata ei ole Kuressaare Veevärk veehoiualale jäävate kinnistuomanikega veel läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks alustanud. AS-i Maves uurimistöö autor Mati Salu hinnangul võib vee-ettevõtte passiivsuse põhjus olla selles, et kinnistuomanikele piirangute kohaldamine on väga ebamugav tegevus.

AS-i Kuressaare Veevärk juhatuse liige Ain Saaremäel ütles Oma Saarele, et ettevõte on maakondliku toruprojektiga praegu nii hõivatud, et pole lihtsalt aega veehoiuala lepingutega tegeleda. “Idee ei ole seal mingeid täiendavaid piiranguid kehtestada, vaid inimestega läbi rääkida ja nendele teada anda, et kõik see, mida ja kuidas nad teevad, mõjutab ka põhjavett,” rääkis Saaremäel.

“Kõigepealt räägime inimestega, teavitame neid ja kui see neile sobib, siis me sõlmime iga maaomanikuga koostöökokkuleppe, kus määratakse ära, millised tegevused võivad veehaaret kahjustada.”

Saaremäeli sõnul vee-ettevõte kedagi kohtuga hirmutada ei taha. “See pole nüüd see protsess, et me peaksime kohe vastuseisu hakkama otsima ja kõigiga rinnutsi kohtusse vaidlema minema,” märkis Saaremäel. Ta lisas, et ühe konsultatsioonifirma koostatud dokument ei saa olla kellelegi kohustuslik, piirangute aluseks saab olla kohaliku omavalitsuse üldplaneering või teemaplaneering.

Teataval määral eraldi teema on maaomanike teavitamine veehaarete 200 meetri sanitaarkaitseala olemasolust ja seal vajalike veeseadusest tulenevate piirangute kohaldamisest. Möödunud aasta lõpul AS Kuressaare Veevärk väljastatud vee erikasutusloas soovis keskkonnaamet, et piiranguid sisaldavad lepingud veehaarde sanitaarkaitseala maaomanikega peavad olema sõlmitud juba 2009. aasta veebruariks. Lepinguid aga sõlmitud pole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)