VÕIT!

VÕIT!

VÄRAV! See oli õhtu tipphetk. Seda arvab kindlasti ka Eesti koondise väravavaht Sergei Pareiko, kes poistega sarnaselt käed taeva poole sirutas.

“Võitle, Eesti! Võitle!” pole just originaalne algus loole, mis peaks rääkima Eesti koondise jalgpallilahingu jälgimisest. Kuid samas tundub see sobivat, kui seda karjuvad loojuva kevadise päikese käes vaat et ühest kõrist ligi 200 Saaremaa poissi ja tüdrukut. Varustatuna pasunate, sinimustvalgete sallide ja mütsidega.

Alguses küll natuke tagasihoidlikumalt, kuid mida kell edasi tiksub, seda hoogsamaks muutuvad noored vutisõbrad ja nende õpetaja, kes alguses ontlikult staadionitoolil istus ning pigem õpilastele kui mängule keskendus.
A. Le Coq Arenal Tallinnas on MM valikmängus vastamisi Eesti ja Armeenia, kes põhjatribüünilt vaadates tunduvad staadionikatla põhjas sibavate sipelgatena. Siniste ja punastena.

“Eesti, suru Armeenia vastu muru!” võetakse üles uued tuurid. Seda meeldib noortel hüüda just korrus allpool mängule kaasa elavatele Armeenia koondise fännidele, ise ennast üle tribüüni ääre kallutades.

Traditsiooniliselt vastastribüünil möllavatele Eesti jalgpallifännide armeele noored saarlased alla ei jää. Jääb vaid loota, et nad suuremate fännidega kõiki laule kaasa laulma ei hakka. Nagu näiteks laul, mis kirjeldab trikke, mis tehakse väikese notsuga, või kohtunikku ergutavad hüüded, mida kooliõpilastel küll sünnis hüüda pole.

Iga Eesti koondise saavutust (olgu see siis löök väravale või tol õhtul ridamisi fantastilisi tõrjeid teinud Eesti väravavahi etteasted) saadavad meeletud huilged.

Ja siis tuleb värav! Olgugi et teises väljaku otsas, kuid ikkagi. Seda möllu, mis nüüd järgneb, kirjeldada ei ole lihtsalt võimalik. Seda peab ise kogema ja nägema. Õhtu tipphetk. Ilma selleta poleks see päev olnud see, mis ta oli.

Lapsi täis bussi uks läheb kinni ja sõit algab. Juba avatakse krabinal esimesed kartulikrõpsude pakid ja limpsipudelitel keeratakse korgid pealt. Kilkavate laste hääled segunevad bussis sibula-, peekoni-, hapukoore- ja juustulõhnaga. Nagu ühes võistlusele sõitvas õpilaste bussis ikka.

1. aprilli päeval võib Kuivastu sadamas näha lapsi välja valgumas neljast suurest reisibussist. Esimese klassi omadest kuuendikeni, sekka mõni õpetaja ka. Ei, tegemist ei ole omaalgatusliku koolivaheaja nautijatega, vaid Tuule Grupi turniirist osa võtnud jalgpalluritega, kelle preemiareis viib Tallinna, kus Eesti jalgpallikoondis seekord Armeeniat võõrustab.

Raske lubadus

“Eesti võidab viisnull,” on bussi esimesel istmel maandunud noormees kindel. Pakutud tehingu üle, et kui Eesti võidab nimetet tulemusega, siis ei võta noormees kartulikrõpse enam elu sees suu sisse, tahab ta natuke mõelda. “Nõus!” teatab siiski pärast lühikest pausi, samal ajal rõngakujulist kartulist vigurit ümber sõrme keerutades nagu närvis vanainimene.

“Peab vaatama, et lastel vaba aega ei jääks, muidu panevad kohe plehku,” märgib üks õpetaja praami peal, kui on endale kohvi ja koogikese selle kõrvale võtnud. Vähemalt siit nad loodetavasti kuhugi uitama ei pääse. Selle asemel kogunetakse Ofelia väikesesse poodi, mis sel päeval teeb raudselt kuu parima käibe.

Sarved pähe

Tallinnasse jõudnud, astub esimesena bussi FC Kuressaare esindaja, kellel käes sõna otseses mõttes kümnete tuhandete kroonide eest pileteid jalgpallimängule.

Kunstmuruväljakul, mis jääb suure areeni kõrvale, teeb trenni FC Kuressaare. Meie möödumise hetkel üritab jalgpalliringkondades Oina nime all tuntud mängumees parasjagu kaitsja vastu palli väravasse lüüa. Ja lööb ka. Ei tea, kas see on hea enne?

Loomulikult tuleb ennast enne mängu varustada vastava atribuutikaga. Nii mõnigi laps soetab endale mälestuseks fännisalli või sinimustvalge sarvedega mütsi, et armeenlasi ikka täisvarustuses hirmutama minna. Pasunaid ostetakse ka, nii mõnelgi on puhkpill kodustest varudest kaasa võetud ning kannab silti “Kuressaare spordikeskus”.

Kodutunde tekitamiseks

Suur staadion tundub isegi vist veidi hirmutav, miks muidu bussis nii agaralt ringi sebinud poisid äkitselt kohmetuks muutuvad. Ei tea, kas saarlasele koduse tunde tekitamiseks või mis ilu pärast kaigub üle staadioni “Kui on meri hülgehall”…

Ja siis läheb lahti. Mida aeg edasi, seda hoogsamad tuurid peale võetakse ja teise poolaja alul kolib osa noormehi juba istmetelt tribüünirinnatise äärsesse vahekäiku, kus rohkem ruumi hüpata ja karjuda ja kätega vehkida. Ikka eestlaste poolt ja armeenlaste vastu. Eestlased ründavad ja ründavad, kuid tabamust ei tule. Kas tõesti jääb viik? Kuid siis: värav! Möll. Lõpuvile. Võit!

Tuli ikka ära

Tagasi bussi. “Normaalne mäng oli. Eesti ju võitis,” arutavad kaks noormeest. “Poleks Eesti võitnud, oleks igav olnud.”
“Kurat, me juba mõtlesime, et kodus vaatad telekast ja jääb kakskaks. Tuled Saaremaalt Tallinna ja jääb nullnull. Aga näed, ära tuli ikka,” vahendab õpetaja kolleegidega mõeldud mõtteid.

Bussiaknast paistab veel viimane punakas toonis taevalapp ning mida pimedamaks väljas jääb, seda vaiksemaks jääb ka bussis. Varsti nohisevad noored õiglase unes. Töö on tehtud, Eesti võitis. Päev on korda läinud.


Tuule grupi turniir

Võimalus pealinna vutti vaatama minna avanes Saaremaa poistele-tüdrukutele tänu Tuule Grupi jalgpalliturniirile, kus 1.–6. klassi õpilased peavad kahes vanuserühmas terve kooliaasta vältel jalgpallilahinguid.

Tuule Grupi esindaja Kristjan Leedo sõnul on grupp koostöös FC Kuressaarega korraldatava turniiri endale südameasjaks võtnud, et anda noortele võimalus jalgpalli mängida.

“Kunagi oli noortel saarlastel selline äge turniir nagu Tipa-Tapa turniir,” meenutab Kristjan Leedo. “Kolm aastat tagasi otsustasime hakkajate meestega teha turniiri, mis mõeldud just kõige noorematele koolilastele. Kus lapsed omavahel mõõtu võtaksid ja saaksid sama positiivse emotsiooni, nagu sain mina omal ajal Tipa-Tapa turniirilt,” räägib Leedo turniiri sünniloost.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)