Põline põllumees Kuuse Juhan (5)

Põline põllumees Kuuse Juhan

VANA ARMASTUS: Hobustega lubab Juhan jännata veel nii kaua, kuni talle jaksu antud on.

Juhan Kuusk sündis esimese Eesti Vabariigi hiilgeajal, aastal 1937. Sellest ajast ta ise suurt midagi ei mäleta, liiga tita oli veel. Mäletamise aeg tuli suure sõja hakul. Juba 1939. aastal olid Nõmpa külas Nõukogude sõjaväelased sees.

“Meie majas olid vene ohvitserid korteris. Emaga koos vaatasime saunanurga tagant, kui nad 41. suvel, auto autos kinni, minema läksid. Kõike oma kola ei jõudnud nad kaasa viia. Siis tuli külarahvas ja hakkas neist mahajäänud varandust korjama. Minu isa oli tagasihoidlik mees, jäi ilma, sest teised jõudsid ette,” meenutab Juhan.

Saksa aega mäletab Juhan selle järgi, et ilmast-ilma lendasid ringi lennukid. Muud mäletada polnudki. Tehti põllutööd ja nii see suur sõda külast mööda läks. Lapse mällu on talletunud, kuidas kord tulid mingid vene sõdurid metsast, küsisid leiba ja neile anti süüa. Siis mingil ajal tulid saksa sõdurid, nendele anti ka süüa ja pandi midagi kaasagi. Need olid noored mehed, kes pigem olid sõja ohvrid ja neist oli lihtsalt kahju. Juhani arvates vanemate poolt väga inimlik käitumine.

Kui Juhan sündis, oli peres juba kaks poissi ees, üks seitse, teine viis aastat vana. Juhanit peeti kodus ikka pisikeseks.
“Mäletan, kuis vennad tahtsid Nõmme Reedu juurde õunaraksu minna. Tal olid nii ilusad õunad, et selliseid polnud kellelgi. Mulle öeldi, Juku, nüüd valvad, kui Reet sealt kartulipõllult tuleb, ja annad märku!” meenutab Juhan.

“Mina siis vaatasin ainult sinna kartulipõllu poole. Aga selgus, et poisid olid veel lollemad kui mina, sest Reet tuli hoopis teiselt poolt ja vennad olid alles õunapuu otsas, kui ta kohale jõudis. Pärast sain muidugi kolki, et miks ma pole hoiatanud.”

Paljajalu kooli

45. aasta sügisel algas koolitee tolleaegses Kandla koolis. Juhan: “Ma mäletan kooliminekust seda, et olime paljajalu. See oli tol ajal nii loomulik, paljud lapsed olid sooja ilmaga paljajalu, pori käis varvaste vahelt välja. Kõik olid ühtemoodi, ju see vaesus ikka nii suur oli. Aga seda, et kõht oleks tühi olnud, ei mäleta. Olime maalapsed, piim, munad, kodune leib, see kõik oli olemas. Seda mäletan aga hästi, et mitte kopikat raha pole olnud. Aga ära elati, ema tegi kodus riided valmis, ise kudus kangast, kudus kampsunid, kindad ja sokid. Jõulukingiks oli ikka uus kampsun.”

Aeti kolhoosi

1946. aastal põles Juhani kodu masinarehe ajal maani maha. Rahvas oli koos, masinad töötasid ja kui keegi märkas, oli tuli juba räästas. Tuul oli vali, mitte midagi ei saanud päästa. Kõik peale loomade hävis. Perel jäi vaid pigine maasaun. Vanemad magasid laudi peal, lapsed laudi all. Kaks nädalat elati niimoodi. Siis saadeti vennad linna kooli, kuigi mitte kopikatki polnud neile kaasa anda. Vanemate tahtmine oli nii suur, et lapsed peavad haridust saama.

Hiljem ostsid Juhani ema-isa Kandlast ühe tühjaks jäänud maja. Kõik põllumaad jäid nüüd oma poolteise kilomeetri taha.
“Isa oli visa töömees ja mõne aja pärast sai elu taas järje peale. Ja just siis tuli see kolhooside tegemine,” meenutab Juhan. “Isa ei tahtnud kolhoosi minna. Kaks aastat pidas vastu, aga siis läks asi väga kurjaks, pidevalt hirmutati. Ja nii läks ka viimane kolhoosivastane mees kolhoosi.”

Koos lehmaga linna ja kooli

Kandla koolis oli viis klassi, kuuendasse klassi pandi poiss Kärla kooli. Aga ainult üheks veerandiks, sest isa pidi vendade pärast nagunii linnas käima. Nii pandigi ka Juhan linna kooli ja vendade juurde elama. Suured vennad käsutasid Juhani süüa tegema ja tuba koristama. Isa tõi poiste jaoks ka lehma linna. Kuidas sa muidu kolme noort meest toidad, kui piima pole omast käest võtta?

Nii jäi ka lehmapidamine kuuenda klassi poisi Juhani kaela. “Praegusel ajal ei oskaks keegi seda üldse ette kujutada, aga siis oli see nii loomulik. Saime ise piima ja müüsime teistelegi. Sealt tuli väike rahakopikas. Mäletan, et jäin lõpuklassi pildi pealt välja, sest käisin lehma karjamaale ajamas ja hilinesin.” Juhan mäletab, et selle n-ö koolipoiste lehma pealt tuli meiereisse ka riiginorm anda.

Koju käidi linnast jalgsi

Seda maad oli umbest 22 km. Vahel hääletasid poisid auto peale. Õnn oli, kui venelaste autoga Kärlale sai. “Vahel otsis isa ohkides mulle rahakotist bussiraha ja käskis bussiga linna sõita. Mäletan, et Sauverest linna maksis üheksa rubla. Vanem vend tuli ükskord suuskadega koju leiva järele. Ema oli just leivad ahjust välja võtnud. Poiss võttis leiva kaasa ja pani jälle linna tagasi.”

Pärast keskkooli tuli hakata vaatama, mis edasi saab. Juhanile oli lapsest saadik meeldinud loomadega toimetada. Poisikesena oli tal ka oma väike (2×2) põllulapp, kuhu ta külvas igasuguseid vilju, heintaimi ja muud, mis kätte sai. Jälgis, kuidas need kasvasid. Keskkooli lõpus ei tahtnud klassijuhataja kuuldagi, et Juhan tahab põllumeheks õppima minna.

“Sa nii andekas poiss, mine õpi midagi muud,” manitsenud õpetaja. “Justkui põllumehed ei võiks andekad olla!” muheleb Juhan, lisades, et vaidles tookord pedagoogile kõvasti vastu, sest oli põllumeheks hakkamist kogu aeg plaaninud. Nii astuski Juhan Kuusk Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse.

Raha tuli ise teenida

Kuna rahapuudus kollitas jätkuvalt, käis Juhan kaks suve Kasahstanis uudismaal raha teenimas. Vedas autodega vilja raudteevagunisse. Tolle aja kohta oli teenistus üsna korralik. Juhan mäletab, et preemiaks anti veel 700 kilo nisu, mille isa siit teraviljasalvest kätte sai.

Ka ema käsitööga sai seal äri aetud. Ikka selleks, et kooliraha saada. “Ema kudus salle ja me müüsime neid turul althõlma. Muidugi oli see keelatud. Kord jäin vahele ja miilits kutsus mind kaasa. Rahvast oli palju ja ma sain oma sallinutsu põuest ühe tuttava poisi kätte sokutada. Miilits ei märganud midagi. Äkki küsis minult, kuhu need jäid. Küsisin vastu: mis asjad? Siis ta kirus ja vandus roppude sõnadega, lubas mu kinni panna,” pajatab Juhan oma toonasest ärimehepõlvest.

Elu läks paremaks siis, kui stippi maksma hakati. “Sellega võis ära elada, kui EPA söökla toidul olid. Sai ostetud taldrikutäis suppi, klaas piima, leib oli laua peal, seda sai juurde söödud nii palju, kui kõhtu mahtus.”

Tudengipingist peaagronoomiks

Esimeseks töökohaks sai Juhanil Tuleviku kolhoosi peaagronoomi ametipost. Palk oli normaalne, kuid kõige suure rõõm oli mootorrattast, mis ametisõitudeks anti. Aga Juhanile meeldis põldude vahel ka hobusel ratsutada. Vahel kappas hommikust õhtuni põldude vahel ringi, käis silo- või heinatööd vaatamas.

“Ükskord sidusin hobuse puu külge ja lonkisin jala, käisin töömeestega juttu ajamas. Unustasin, et olin hobusega tulnud ja läksin kontorisse tagasi siloautoga. Õhtul meenus, et mu hobune on kuskil põlluserval kinni seotud. Hirmuga mõtlesin, et ju ta on kuumal päeval janusse surnud või end ohjadesse poonud. Aga hobune oli end lahti saanud ja ise ilusasti talli tulnud.”

Rajooni peaagronoom

Tolleaegne rajooni põllumajandusvalitsuse juhataja oli agarat noormeest tähele pannud ja kutsus teda rajooni peaagronoomiks. See oli tolle aja kohta väga kõva pakkumine. Oli ju mees sel ajal vaid 24-aastane.
Juhan ütleb, et siis algas tore elu. Ta sai käia üle Eesti küll künnivõistlustel, küll seminaridel ja igasugu kohtumistel. Nii läks ligi seitse aastat. Oma paberid ja aruandluse hoidis noor mees alati korras.

“See oli minu elu ametiredeli tipp,” arvab Juhan. “Olen isegi mõelnud, et missugune “isa” pidi Vene ajal ikka olema, et sellist ametit saada. Aga ju minu puhul tehti erand, sest Tulevikus jälgiti ikka kõvasti, et mu asjad korras oleksid. Küllap selles ametis mind tähele pandigi. Parteis pidi ju muidugi ka olema, sellest polnud pääsu.”

Kärlal suurmajandit juhtimas

Kärlale 1970. aasta alguseks kolmest kolhoosist kokku liidetud majandisse esimeheks tulles oli Juhan Kuusk vaid 32-aastane. Algul oli väga raske. Paadla, Kärla ja Sauvere – kõik hoidsid omaette. Juhani sõnul oli veel Stalini vaimu tunda, mis, tõsi küll, oli kusagil kapis peidus.

“Kõigiga pidid sa läbi saama, aga kõik sind kirusid tagaselja. Muutma ju pidi, sest vastasel korral poleks see suurmajand ühte sammu astuma hakanudki,” arutleb Juhan nüüd. “Hea oli see, et keegi ei saanud ju öelda, et Kuuse Juhan “kaebas” end poliitiliselt edasi, sest ega see esimehe koht polnud sugugi kõrgem kui senine. Seda ei saanud mulle keegi kaela hõõruda. Üks juhatuse liige ükskord käratas mulle, et vana Stalin suri ära, aga sa, kurat, oled nii noor, et ei sure ära ka.”

Juhan lausub, et ega see kolhoosiesimehe amet mingi meelakkumine ka polnud. “Said igalt poolt, nii ülevalt kui alt. Eestlasele on kord juba antud omadus õiendada isegi siis, kui midagi õiendada pole. See oodatud suur populaarsus jäi minu puhul tulemata, küllap ka teiste puhul,” arvab Juhan Kuusk.

Elutöö Kärlal

Juhan Kuusk oskas ülemustega läbi saada. Ega muidu oleks Kärlale tulnud uut sigalat, lüpsifarme, lasteaeda, kortermaju, töökoda… Kolhoosi lõpus pandi Kärla spordihalli ehituselegi alus. Nii mitmedki maaparandusobjektid võeti tol ajal ette Kärla kolhoosis. Selline lobitöö Juhanile istus.

Talle teeb rõõmu see, et kõik tootmishooned on tänagi kasutuses, ka parandatud rohu- ja põllumaad. Juhan arvab, et kolhoos jäigi tema elutööks. Veidi aega juhtis ta veel kolhoosist tekkinud ühistut ja siis tuli pensionipõlv.
Juhani peres on üles kasvanud kaks poega ja kaks tütart. Hetkel rõõmustavad Juhanit 9 lapselast, vanim neist juba 23-aastane.

“Mina oma elukäigust midagi ei kahetse. Mis on tulnud, see on olnud, elu on minu jaoks päris huvitav olnud,” võtab Juhan kokku oma elutee. Veel praegugi tegeleb ta oma vana armastuse – hobusekasvatusega. Aastad teevad küll oma töö, aga hobustega lubab Juhan jännata veel nii kaua, kuni talle jaksu antud on.


KES ON PILDIL?

Neid, kes eelmisel pildil Juhan Kuuse ära tundsid, oli seekord rekordarv – 33. Loosiõnn soosis Urve Loiti. Temale läheb Erich Kriegeri CD-plaat. Auhinna saab kätte Oma Saare toimetusest.

Kes on aga see kaunis noor neiu, kellest teeme juttu järgmisel korral? Vihjeks nii palju, et tegemist on tuntud kultuuritegelasega Kuressaare linnast.

Auhinnaks CD-plaat “Kõige kallimale”. See on kogumik armastuslauludest, mille esitajateks tuntud noored lauljad.
Õigeid vastuseid ootame Oma Saare toimetusse või meiliaadressile aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 183 korda, sh täna 1)