Kogu tõde ajakirjanikust endast

Kogu tõde ajakirjanikust endast

TÖÖLAUA TAGA: Merikese jaoks oli Maalehte tagasiminek nagu isakoju naasemine.

Oma Saare toimetusse jõudes tunnistab Maalehe ajakirjanik Merike Pitk, et on pisut ärevuses. Põhjuseks see, et hakkab andma oma elu esimest intervjuud! Tippajakirjanikuna – nii võib Merikese kohta öelda küll – on ta oma elu jooksul kirjutanud lugusid sadadest inimestest, teinud sadu intervjuusid, kuid pole ise veel kordagi intervjueeritava rolli sattunud. Kuid homme saab Merikesel elatud üks tähtis ja ümmargune arv aastaid ning ilmselt on nüüd käes see õige aeg uurida välja kogu tõde temast endast.

Miks kirjutada Merikesest, Maalehe ajakirjanikust, kes polegi päris öige saarlane? On ainult meremehest saarlase naine, kelle juured tegelikult Virumaal ja kes on oma elu esimesed kolmkümmend aastat elanud Viimsi poolsaarel.

“Kui ma 15 aastat tagasi Saaremaale tulin, siis mulle tundus, et tehti tohutult vahet, kas sa oled saarlane või mitte,” meenutab Merike. “Ja kui miski ei meeldinud, hõõruti ikka nina peale ka – no sa ju pole saarlane…” Aga Merike pole nii väga tahtnudki saarlane olla. “Ma pean väga tähtsaks, et mu ema ja isa olid Virumaalt pärit, seega on minus viru verd. Nagu mu onu tavatseb öelda – viru veri ei värise!”

Üks põhjus, miks Merike ja Jaan Pitk pealinnaelust ja töödest loobusid, oli Keskvere külas asuv Aida talu. Selle oli vanaisa Jaanile pärandanud ja mees oli seda juba mõnda aega suure hoole ja armastusega putitanud. Jaan Saaremaal talu pidamas, Merike lastega Tallinnas. No mis elu see sedamoodi on?

Nüüdseks on Aida üks ütlemata mõnus maakodu, kus Pitka pere kõik oma vabad hetked veedab. Ja vähe sellest, ka nende sõbrad-sugulased on avastanud, et on Saaremaal üks selline kaunis koht ja lahke pererahvas.
“See Keskvere kodu on mul väga hinges. See on minu kodu ja meie lapsed, Kersti ja Kaarel peavad seda oma koduks,” räägib Merike ning maalib idüllilise pildi ühest kaunist kevadhommikust Aidal.

“Õunapuud õitsevad, linnud laulavad… Hommikul kastega lähen paljajalu, öösärgi väel, kohvitass käes, otsemaid õue. Siin saan olla vaikselt ja omaette. Ma naudin seda. Selle nimel tasub elada.” Merike usub, et paljuski tänu Saaremaale kolimisele on nende lastestki kasvanud sellised normaalsed, tublid ja toredad inimesed. Kersti lõpetas Tartu ülikooli bioloogina ja töötab nüüd Tallinna Vees mikrobioloogina, Kaarel on IT kolledži tudeng.

Esimesed sammud Vilde köögis

Oma esimesed sammud tegi väike Merike kuulsa kirjaniku Eduard Vilde majamuuseumi köögis. Mine sa tea, ehk just sealt hakkaski talle see kirjutamispisik külge. Nimelt pidas Merikese vanatädi muuseumivalvuri ametit ning elas ise samas majas. Kui Merikese vanemad Tallinna tulid, said nad esialgu peavarju vanatädi juures. Merike mäletab, et kui vanatädi õhtul aknaluugid sulges, võis väike plikatirts segamatult mööda suure saali punast vaipa tatsata.

Keskkooli tegi Merike läbi kirjanduskallakuga klassis. Arvas, et küllap temast üks tubli emakeeleõpetaja saab. Kui aga abiturientidega tuli kohtuma toonane nimekas ajakirjanik Valve Raudnask, oskas too lehetöö nii haaravaks rääkida, et Merike otsustas minna Tartusse žurnalistikat õppima. Ning seda valikut pole ta tänaseni kahetsenud.

Pärast ülikooli lõpetamist kutsuti Merike tööle ajakirja, millel nimeks Sotsialistlik Põllumajandus. See oli väga erialane ajakiri, toimetuse töötajad kõik oma ala väga hästi tundvad spetsialistid. Noore ajakirjaniku kirjutada olid elulisemad ja lihtsamad teemad, näit pruudiprobleem maal. Oli ju aeg, kus noored naised pürgisid linna ja õppima, noormehed jäid aga maale traktoristideks ja autojuhtideks. Kust nad endale naise pidid saama?

Merikese kirjatükid tekitasid toona furoori. 1987. aastal asutas Ülo Russak uue maarahva ajalehe – Maalehe. Merike oli nende seas, keda uude lehte tööle kutsuti. Seega on ta üks selle lehe loojatest. See esimene periood Maalehes kestis viis aastat ja oli vahetult enne Saaremaale kolimist.

Suurest lehest kobrulehte tööle

Seda, et üks endale juba nime teinud ajakirjanik võtab kätte ja läheb linnast saarde ja asub tööle mingisse maakonnalehte, oli tol ajal ennekuulmatu. Kolleegid imestasid ja ennustasid, et sellega on Pitka Merike n-ö suure ajakirjanduse jaoks kadunud hing.

“Aga mu mees on ju saarlane… Ta oli ilma pereta juba paar aastat siin üksi toimetanud. Mina ja lapsed pidime lõpuks ju otsuse tegema,” arutleb Merike. Samal ajal kuulutas tolleaegne kohalik saare leht Oma Saar, et vajab ajakirjanikku ja peatoimetajat.

Paraku jäi Merikese aeg selles lehes õige napiks, sest lehe omaniku ja varem üleriigilises suures lehes töötanud noore ja hakkaja peatoimetaja nägemused maakonnalehest ei passinud kokku. Samal ajal oli Saaremaal taasilmuma hakanud ajaleht Meie Maa. Nagu saarlastel ikka kombeks, et kaks lehte korraga. Merikesel polnud muud kui võtta oma seitse asja ja istuda paar maja edasi teise toimetuse laua taha. Ja töö läks edasi.

“Töötasin küll Meie Maas, aga kõik need aastad oli Maaleht mul ikka hinges olnud,” tunnistab Merike takkajärele. “Tundsin, et see on minu leht, kuna ma olin ise olnud selle loomise juures. See oli niivõrd mõnus leht, niivõrd tore oli kirjutada maainimestele. See teemade ring meeldis mulle väga. Minu jaoks oli Maalehte tagasiminek nagu isakoju naasmine.”

Hinnatud ja pärjatud ajakirjanik

Merike töötas Maalehe piirkondliku korrespondendina üle kaheksa aasta. Need olid loominguliselt töised ja viljakad aastad. Tema töölaud oli kodus, oma Aia tänava korteris. “Alguses oli see kodus töötamine huvitav, ent lõpuks hakkas ära tüütama,” arutleb Merike nüüd.

“Tundus, et ma oleks kui üksi jäetud. Töökollektiiv oli mul küll olemas, aga töökaaslased Tallinnas ja ma suhtlesin nendega põhiliselt telefonitsi. Tagasisidet minu töödele nagu ei olnudki, alles takkajärele kuulsin pooljuhuslikult, mis mu ühe või teise loo kohta räägitud oli.” Tööst oli saanud tema elu ja tema hobi, mis täitis kõik päevad. Hommikust õhtuni ja öötundidest lisagi võttes.

Kohalik korrespondent ei saa teemasid valida, ta peab olema ühtviisi kodus kalanduses, hobusekasvatuses, ehituses jne. Ühesõnaga – spetsialist seinast seina.

Oma lugusid tehes on Merike äärmiselt põhjalik. Nii põhjalik, et kolleegina imestasin siiralt tema täpsust, tema ääretult suurt pühendumist teemale. Merike ise naerab, et ju ta on siis nii rumal. “Kui teised haaravad asju õhust, siis mina pean endale probleemi üksipulgi selgeks tegema. Ja alles siis saan kirjutada, mismoodi need asjad tegelikult käivad.”

Kõik tema lood ei ole pruukinud asjaosalistele meeldida. Aga selline see leheneegri töö ju ongi ja Merike on püüdnud oma tööd lihtsalt väga hästi teha. Merikese sõnul ei meeldigi talle kirjutada asjust, mis niigi selged. “Ma kohe tahan otsida mingisuguseid probleeme, neid lahata. Just see ongi ajakirjanikutöös minu jaoks huvitav.”

Oma lugude eest Maalehes on Merike saanud korduvalt auhindu. Pole vist möödunud aastatki, mil mõnd ta artiklit poleks esile tõstetud ja tema selle eest järjekordset pree-
miareisi saanud. 2008. aastal tunnistasid kolleegid ta Maalehe aasta parimaks ajakirjanikuks.

Puhvriks autorite ja lugejate vahel

Hetkel töötab Merike Maalehes vanemtoimetajana. See on nii vastutusrikas ja töömahukas amet, et oma lugude kirjutamiseks aega suurt üle ei jäägi. Nüüd on ta otsekui puhver ajakirjanikest kolleegide ja lugejate vahel. “Olen see, kes vaatab n-ö kõrvalpilguga üle, mis kirja on pandud.

Loo autoril võib ju endal asi selge olla, aga kas lugeja ka sellest aru saab, see on minu kohus selgeks teha.” Merikese tööpäevad nädala algul on otsast lõpuni täis suhtlemist, arupidamisi, nõupidamisi. Maaleht ilmub teatavasti neljapäeviti. Aga kõik nädala lõpud veedab Merike Pitk, kui vähegi võimalik, Saaremaal.

Siin on tal palju sõpru, siin on ta parimad sõbrad. “Maalehes on mul kolleegid, aga siin on mul kallid sõbrad,” rõhutab Merike, kes kuulub ka siinsesse nn vana kooli ajakirjanike kampa. “Ma ei tea, mis asi see on, mis mind nendega seob, aga ma tunnen, et vajan neid, et nad on mulle ääretult tähtsad. Nendega koos on ütlemata hea olla.”

Praegu töötab Merike veel täistuuridel pealinnas, kuid on 100% kindel, et väga kauaks ta sinna ei jää. “Ma tulen koju tagasi, aga ma ei tea veel, millal.”


Üks haruldane “nähtus”

1993. aasta sügisel Maalehest Oma Saare peatoimetajaks meelitatud Merike tõi Komandadi tänava toimetusemajja suurlinna hõngu. Vähemalt nii see siis tundus. Ikkagi Tallinnast, ikkagi suurest lehest.

Toona jäi meie kahe koostöö üürikeseks: algaja ajakirjanikuna olin just pürgimas sinna, kust Merike tuli, ikka mandrile, ikka suurde lehte. Uuesti kohtusime 15 aastat hiljem – Maalehe koridoris, jälle kolleegidena. Merike oli ammu tiiruga tagasi lehes, mille missiooni maainimest aidata ja austada ta harvaesineva siirusega ikka ja jälle rõhutab.

Merike on praeguste ajakirjanike seas ülepea üks haruldane “nähtus”. Ei tea ma pealiskaudsuse ja hoolimatuse pealetungi ajastul teisi nii põhjalikke ja pühendunuid. Olgu siis oma lugude tarvis materjali kogudes ja neid kirja pannes või teiste omi toimetades.

Merike on ainulaadne ajakirjanik veel ühes mõttes: ta suudab seda üsna jõhkrat ja mehelikkugi ametit pidades jääda alati daamiks. Kusjuures see ei tähenda, et ta siidkindaid käest ei võta, kui tarvis õiglust jalule seada.

Saaremaa-ajast on miskipärast mällu sööbinud üks Merikese ütlemine: “40-aastaselt ma alles hakkan elama.” Hoog peaks siis nüüd üleval olema…

Tiina Reinart
kolleeg

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)