Eelolev nädal möödanikus

Kaheksasada kümme aastat tagasi, 1199. aasta 7. aprillil, hukkus ühes prantslaste vastu peetud lahingus Inglise kuningas Richard I, ajaloos tuntud kui Richard Lõvisüda (Richard the Lion Heart, ka Richard Cœur de Lion).

Tiitleid oli sel auahnel valitsejal rohkesti: Normandia, Akvitaania, Gaskoonia ja Poitiers’ hertsog, Iirimaa ja Küprose lord, Anjou ja Nantes’i krahv, Inglismaa ülemlääniisand (ingl k overlord) jpt. Kõigi tiitlite üleslugemine kujuneks pikaks.

Suure osa oma nelikümmend kaks aastat kestnud elust veetis Richard rännakutel ja sõjaretkedel. Sõjamehena olevat ta olnud vägagi julm – nii pajatavad vähemalt mitmed ajaloo-õpikud. Kuid samas oli ta küllaltki andekas poeet… ühesõnaga väga vastuoluline inimene.

Richard Lõvisüda osales kolmandas ristisõjas (1189–1192), mille käigus ta vallutas Küprose saare ning jõudis isegi Pühale maale – Palestiinasse. Tõsi, Jeruusalemma tal tookord vallutada ei õnnestunud. Inglismaa kuningas oli Richard kümme aastat: 1189–1199. Huvitav on veel fakt, et ta krooniti kaks korda: esimest korda 1189. aastal, kui ta valitsejaks sai, ja teist korda 1194. aastal, kui naasis Austriast, seal kaks aastat kestnud vangipõlvest. Vangi sattus Richard tagasiteel Palestiinast.

Pärast kodumaale naasmist ja teistkordset kroonimist sõitis Richard I juba kuu aja pärast Normandiasse, kus oli möödunud tema lapsepõlv (tõsi, sündis ta Oxfordis), ega naasnud enam kunagi Inglismaale. Prantsusmaal Limoges’i linna lähistel sai ta surmavalt haavata.

Sada aastat tagasi, 1909. aasta 6. aprillil, olevat ameerika mereväeohvitser polaaruurija Robert Edwin Peary (1856–1920) koos abilise Matthew Hensoniga (1866–1955) ja nelja eskimost saatjaga jõudnud esimest korda põhjapoolusele. Miks olevat? Põhjus on selles, et juba Peary eluajal panid paljud asjatundjad tema ekspeditsiooni tulemused kahtluse alla. Väidetud on, et polaaruurija eksis koordinaatide määramisel, kuna ei võtnud arvesse jää triivimisest tekkinud kõrvalekallet.

Tegelikult olevat ta jõudnud geograafilisest põhjapoolusest vaid 8 miili kaugusele. Sellest hoolimata peavad paljud ajalooallikad just Edwin Pearyt esimeseks inimeseks, kes rändas maakera põhjatippu. Tema saavutused Arktika uurimisel ja tundma õppimisel on aga vaieldamatud.

Tänasel päeval kuuskümmend aastat tagasi, 1949. aasta 4. aprillil, toimus Washingtonis pidulik sündmus – 12 riigi esindajad allkirjastasid dokumendid, mille alusel moodustati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO).

XX sajandi teisel poolel on NATO maailma ajaloos tähtsat rolli etendanud. Selle kaitseorganisatsiooni loomise peamiseks tõukejõuks oli Nõukogude Liidu tookordse liidri Jossif Stalini üha kasvav agressiivsus: 1948. aasta veebruaris korraldas Moskva riigipöörde Tšehhoslovakkias ning juba sama aasta suvel alustati Berliini läänesektorite blokeerimist. Demokraatlikud lääneriigid said Kremli diktaatori kavatsusest aru ning reageerisid üksmeelselt.

Nagu eelpool öeldud oli NATO asutajariike 12: USA, Kanada, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland ja Luksemburg. Praegu on organisatsioonil juba 28 liiget. Muide, märtsi lõpus möödus viis aastat päevast, mil NATO täieõiguslikuks liikmeks sai ka Eesti, ja alles mõne päeva eest – 1. aprillil – said liikmeteks Albaania ja Horvaatia. 

Nelikümmend aastat tagasi, 1969. aasta 8. aprillil, ilmus nn samizdatis (nii nimetati Nõukogude Liidus ilmunud keelatud raamatuid) vene ajaloolase, publitsisti ja dissidendi Andrei Amalriki (1938–1980) vägagi prohvetliku pealkirjaga raamat “Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?”.

Üldjoontes läks kirjaniku ennustus täide – Amalrik eksis vaid seitsme aastaga. Kuid ega ta nii väga täpsuse poole püüelnudki. Daatum 1984 on laenatud inglise kirjaniku George Orwelli tuntud teosest, mis kirjeldab elu-olu ühes totalitaarses tulevikuriigis.

Samas võib aga kergendustundega nentida, et kirjaniku mõned vägagi sünged ennustused, mis kõnealuses raamatus toodud (näiteks Nõukogude-Hiina sõja puhkemine), ei täitunud.
Andrei Amalrik hukkus autoavariis 12. novembril 1980. aastal Hispaanias, kuhu ta oli neli aastat varem emigreerunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)