Mäluviiruste vaktsiin on tõde

Mäluviiruste vaktsiin on tõde

 

Küüditamise aastapäevast on möödunud juba nädal aega. Tänavu on sellel teemal eriti palju sõna võetud, rääkinud-kirjutanud on peamiselt ajaloolased ja küüditatud.

Räägin sellest aga veidi veel ja noore inimese vaatepunktist, sest küüditamise puhul ei ole tegemist vaid meedia jaoks mugava hooajalise teemaga, millega märtsis ja juunis eetrit ja leheveerge täita. Samuti usun, et see peaks ka noortele rohkem korda minema. Võib-olla suhtun teemasse kirglikumalt, kuna meie suguvõsa on küüditamine lähedalt puudutanud, ent usun, et see ei tohiks külmaks jätta ka teisi.

Põlvkonnad vahetuvad

Põlvkondade vahetus jätab mälestused ja teadmised küüditamisest aina kaugemale. Seetõttu vaatavadki praegused põlvkonnad 40. aastate sündmuste peale külmemalt, mõnes mõttes objektiivsemalt ning andestavamalt. Arnold Meri surm noortes erilisi emotsioone ei tekita. Nad ei suuda mõista, mida võivad tunda küüditamise ohvrid, kellest mõne jaoks oli Meri surm kindlasti kergenduseks, teised võivad aga tunda ängi, et ta maisest kohtust sisuliselt pääses.

Meri on uute põlvkondade jaoks pigem vene propaganda ettur ning üks väheseid küüditamisega seotud nimesid, mida nad teavad. Osa ei tea aga sedagi ning usub, et kunagised valusad mälestused tuleks maha matta ja rõõmsatele asjadele keskenduda. Mõnes mõttes on neil õigus, “ajalooraamatu” kohal ei tohi nutta, pisarad leotavad tindi laiali.

Siiski ei tohi ka lugemata ega mäletamata jätta. Kas või Djukovi, Hietaneni ning Bäckmani avalduste pärast peaksid praegused noored küüditamise vastu huvi tundma ja selle traagikast aru saama.

Muul juhul jõuab kätte aeg, kus me ei oska lastelaste küsimuste peale neile küüditamisest midagi rääkida ja saadame nad mujalt materjali otsima. Kui aga uudishimulik laps asja uurima hakkab, Djukovi raamatu leiab ja selle põhjal oma arvamused kujundab, ei saa me süüdistada mitte vene ajaloolasi, vaid iseennast.

Eri ajastutel erinevad hädad

Nüüd, 60 aastat hiljem, kui maailmamajandus haigevoodis ägab, levib taas paanika, hirm ja kriis. Loomulikult ei saa küüditatud inimeste kannatusi otseselt võrrelda praeguste probleemidega – need on hoopis teise kaaluga.
Külma ja nälga ei ole ning elu on läinud palju turvalisemaks, kergemaks ja muretumaks. Aga läbi aja on jäänud samaks inimese olemus, mille halvad omadused tulid esile nii siis kui ilmnevad ka praegu. Kriisi- ja katastroofiajad on kui tulvaveed, mis headel aegadel peidus oleva saasta välja toovad.

Praegusel ajal kerkivad osas firmades esile inimtüübid, keda saab võrrelda Arnold Meriga. Nad on alati valmis võimu nautimise nimel tegema “musta tööd”. Kas siin saab aga “timukaid” süüdistada, kes vaid oma tööd teevad? Seda enam, et praeguses majandusseisus puhas südametunnistus ära ei toida ning eelkõige tuleb ju kuidagi töökoht või firma säilitada ja oma nahk päästa.

Samuti võib suhtuda eestlastest küüditajatesse, kes tegid seda mitte äraelamiseks, vaid ellujäämiseks. Suur vahe on aga oma naha päästmisel ja niisama karva läikima ajamisel. Kulusid kärpima peab tahes-tahtmata ka töötajate arvelt, ent seda tuleks siiski teha seaduslikult ja moraalselt, mitte seadusi väänates, eirates või lihtsalt ähvarduste saatel töötajaid tühjade taskutega jättes.

Kas peaks nii küüditajaid kui ka praeguseid firmade “timukaid” moraalselt rehabiliteerima, kuna ajad olid/on sellised ning nõudsid/nõuavad koledaid tegusid. Rohkesti leidub inimesi, kes Arnold Merisse ning tegudesse, milles teda süüdistati, mõistvalt ja andestavalt suhtuvad ning usuvad, et rasketel aegadel tuleb teha keerulisi valikuid. Vaevalt suudavad seda aga teha küüditatud ning praegused majanduslikule asumisele saadetud. Kas me peame kordama ajaloos tehtud vigu..?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)