Kõne Iffile 10

Kõne Iffile 10

 

Seoses naljakuu saabumisega räägime täna naljakatest asjadest

Naljaga olen oma ameti tõttu seotud väga tugevasti. Olen palju esinenud koos selliste eesti naljakorüfeedega nagu Abel, Nõmmik, Viisimaa, Aimla, Baskin, Aas, Laats, Kalkun, Aav ja tandem Kibuspuu-Krjukov. See aeg oli üks kõige helgemaid aegu laval tehtava nalja poolest.

Kord aastakümneid tagasi esinesime ühes kultuurimajas koos Olav Ehala ansambliga, ta ise mängis elektriorelit. Eks need pillid olid isepäised ja viskasid vempe. Keset lugu tegi pill äkki nii kummalist häält, et kõik hakkasid naerma.

Alustasime seda lugu siis uuesti, Olav susis enne veel nuppude kallal, ja kui me jõudsime samasse kohta, hakkas pill jälle seda häält tegema. Jälle naerdi. Lõpuks tegime loo nii, et orelit ei kasutanud, ja kui see koht kätte jõudis, hakkasid kõik jälle naerma. Ma ei saanudki seda laulu lõpuni laulda.

Naerdakse ka siis, kui keegi kukub. Ka mina olen publiku ees kukkunud. Laval oli Rock Hotel, mina pidin pimedas tulema. Valgustaja oli aga oma luugi lahti jätnud, ma kukkusin sealt alla. Aga läks hästi, sain käed vastu panna, päris alla ei sadanud. Kui tuled põlema pandi, olin ma poolest kerest saadik lavast väljas ja rahval oli lõbu laialt. Ka püksiauk on lahti ununenud, ükskord märkasin, et rahvas ei vaata mulle otsa, vaid kuhugi allapoole. Mul olid silmad nii kuradi häbi täis, et vaju maa alla.

Üks kategooria nalju on muidugi need, mida tehakse omavahel. Muidu läheks see töö ikka liiga rutiiniks. Siis tehaksegi päris julmavõitu tempe. Laulu alustamisel võetakse vale helistik ja siis see laulja vingerdab seal ja teeb imepingutusi, et laul välja tuleks. Ükskord toppisime ühe pillimehe saksofoni sisse kolm riidest salvrätti. Puhus, aga midagi ei tulnud.

Pistis käe sisse, tõmbas ühe välja, ikka ei tulnud. Siis võttis teise välja, kõik naersid, ikka ei tulnud. Siis ta läks vihaseks ja pärast kolmandat rätti oleks vist kallale tulnud, kui me poleks laval olnud. Mees otsis pillist veel neljandatki rätti ja meil olid muidugi naerust lausa pisarad silmis.

Apelsiniga Venemaal reisides juhtus Tõnu Aarel see, et kohanimed läksid sassi. Esinesime mitu päeva Kuibõševis ja siis tuli pikk sõit Tšeljabinskisse, ta magas kogu aeg bussis ja sealt panime otse lavale. Kontsert algas, Tõnu rääkis nende imeilusast linnast, mängis natuke suupilli ja hüüdis: “Kuibõšev!” Ja muudkui uuesti. Me pidime lava taga naerust püksi tegema, rahvas ei saanud mitte millestki aru, see linn oli neist ju sadade kilomeetrite kaugusel.

Apelsini ajal oli meil ka võimudega pahandust, sest kord laulsin Hiiumaa kontserdil sõnadega “Eesti vabariigi märjuke…” ja “Isa oli mul miilits Kohtla-Järvel, aeg oli raske siis, tuhamäed ja viin…” Seal oli üks kultuuriministeeriumi ametnik ja see torkas, kuhu vaja. Käisin paar korda KGB-s vestlusel ära.

Täna on naljategijaid hoopis vähem, praegu on asjalikud Tiit Sukk, Argo Aadli, Evelin Pang ja Hele Kõre, aga neil on muud tööd palju. Küllap aeg ongi selline, vene ajal rahvas lihtsalt janunes nalja järele rohkem.
Soovitan kõigil minna hommikuti välja teadmisega, et küllap saab ka täna miskit pulli, ja siis saab ka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)