Kaks bravuuritari meie igapäevaelus (16)

Kõigepealt peaksin vist lugejale avama sõna bravuuritar tähenduse. Sõna bravuur tuleneb prantsuskeelsest sõnast bravoure ja tähenab hoogsust, kartmatust, uljust, sädelevust, väljakutsuvust.

Bravuuritsemise all mõeldakse julgusega hooplemist, väljakutsuvalt esinemist. Eestimaal on endale vabatahtlikult võtnud nimetuse bravuuritar tuntud seltskonnadaam Anu Saagim. Nüüd on Eesti Ekspressi ajakirjanik andnud sama nime teisele eesti naisele Mai Loogile.

Saeb lollikeste ajusid

Mind on juba tükk aega huvitanud Anu Saagimi juhtum. Loll nagu ei paistaks olevat, kuigi meie naljavennad on isegi uue sõna välja mõelnud – ajusaagim. Ja tundub tõesti, et saeb lollikeste ajusid. Miks? Mis ajendab välimuselt ju kena naist käituma äärmiselt vulgaarselt?

Vulgaarsuste vahepeal aga võib esile tuua täiesti artikuleeritud kõne ja mõistlikke mõtteid. Kroonika-fänn ma pole, aga kuna eesti seltskonnakroonika on laienenud ka kõigisse ajalehtedesse ja ajakirjadesse ning televisioonigi, eriti kommertskanalitesse, olen teda pikka aega mingitpidi näinud ja jälginud. Ja mind huvitab ta puhtpsühholoogiliselt: mis teda ajendab? Mis paneb teda nii väljakutsuvalt esinema?

Kui inimesele on looduse poolt kaasa antud ilus näolapike ja kena figuur ning kui mõistuseraasuke on ka olemas, siis võiks ju selle kõik rakendada tegevusse mingi arukama eesmärgi nimel, selle asemel et televisioonis matkida Marilyn Monroe’d ja näidata oma püksteta peput.

Ausalt öelda olen kenamaid paljaid pepusid näinud kui temal. On tunne, et inimest vaevaks nagu pidevalt küsimus, millise triki ma nüüd järgmisena välja mõtlen, et Eesti pisikest konnatiiki lainetama panna.

Kas vaest (ei loe, et rikka soomlase naine) Anu ei kummita ikka veel tema vaene lapsepõlv ja noorus? Kas noores eas tuli tal nii palju alandusi üle elada, et nüüd peab igal sammul oma üleolekut näitama vahendeid valimata? Aga võib-olla on tegemist lihtsalt nartsissismiga, st haiglase eneseimetlemisega?

Võiks olla naisõiguslane

Olen korduvalt mõelnud, et Anu võiks oma julguse ja bravuuri rakendada naisõigusluse teenistusse. Küllap seal oleks tema abi vaja, kui ta äärmustesse ei kaldu. Äärmustesse kaldunud naisõiguslusest on palju kirjutatud ja see on vastik nagu kõik äärmustesse kalduvad liikumised, nähtused ja inimesed.

Paljud inimesed Eestis peavad Anu lihtsalt vähese haridusega labaseks lollikeseks, keda kõik naljavennad aasivad, ja kui teda kusagil veidi “peenemas” seltskonnas näidatakse, siis ilmse piinlikkustundega. Ainus, kes murdis läbi bravuursuse ja labasuse kesta, oli Urmas Ott temaga aastaid tagasi tehtud intervjuus. Eks Otilegi olid mingitpidi omased saagimlikud jooned.

Nüüd on siis orbiidile lennanud uus bravuuritar. Seekord kõrgesti haritud, mitmeid keeli valdav teaduste doktor, kes juba 12 aastat hullutab mehi Taimaal.

Tõenäoliselt on ta valinud orbiidile lendamiseks õige koha. Mäletan oma ornitoloogist sõbra kirjeldusi Taist pärit naisteadlasest, kes möödunud sajandi seitsmekümnendail aastail Stockholmis ornitoloogide rahvusvahelisel konverentsil saabus pidulikule õhtusöögile viie ametliku abikaasaga ja neid uhkelt tutvustas.

Üks viiest oli ka ornitoloog. Muidugi olid Euroopast ja Ameerikast pärit teadlased šokeeritud, aga head tavad ja kasvatus ei lubanud ka teistsuguseid kultuuritraditsioone eirata.

Jänkukõrvadega Tai ööklubis

Kui Kalev Kesküla Eesti Ekspressis oma kursusekaaslasest Mai Loogist ja tema raamatust “Minu Tai” kirjutas, sain aru, et uus bravuuritar on sündinud. Mai Loogi fenomen oli seni minust mööda läinud, aga teadsin tema isa Aadu Loogi, kes oli lugupeetud õppejõud Tartu ülikoolis ja on seda senini emeriitprofessorina.

Lugesin Mai Loogi raamatut vägagi tähelepanelikult, aga aru ei suutnud saada, miks üks kahtlemata kena naine (tegelikult on temasuguseid naisi Eestimaa küll täis), ettevõtlik ja arukas, peab teise ilma otsa end eksponeerima minema. Ja kas Tai ööklubides jänkukõrvadega hüplemine ikka avardab naiste seksuaalsuse piire?

Ütleb ta ju isegi, et ta on oma sõbrannadega kuum tüdruk expattide ehk välismaalaste ringkondades, kes Bangkoki ööklubide vahet heegeldavad. Kohalikel vippidel ja aadlidaamidel, lauljatel ja seebiseriaalide tähtedel on oma päikesesüsteem, kus tiirutada. Ja eks neid ikka üksjagu leiab 65 miljoni hulgast.

Süda läheb pahaks

Lugesin Mai Loogi raamatut esialgu huviga, sest püüdsin eneseimetluse ja ööklubides keerutamiste vahelt aru saada ka midagi Tai kultuurist, tavadest ja elutasemest. Ausalt öeldes jäi kõik see üsna segaseks ja kaootiliseks. Aga see ei olnudki vist autori eesmärk.

Kui jõudsin lugemisjärjega 117. leheküljele, kus autor räägib sellest, kuidas nad joovad, tantsivad ja vett pritsivad, joovad, tantsivad ja vett pritsivad.., tuli mulle meelde mõned aastad tagasi telekast nähtud film ameerika pensionäridest.

See oli ühest väikelinnast (mäletatavasti Floridas), kuhu olid koondunud pensionärid. Selles linnas ei olnud ühtki kassi, koera ega last. Pensionärid rääkisid ka üksteise võidu kunsthammaste välkudes, kuidas nad šoppavad ja šoppavad, tantsivad ja tantsivad, naeravad ja naeravad.

Seda oli nii õõvastav vaadata, et mul läks süda pahaks. Mõtlesin siis, et mis tingib sellise elulaadi. Kas elamata elu või paha südametunnistus või alaväärsuskompleks?

Mai Loogi lugedes jäävad vaevama samad küsimused hoolimata sellest, et üle lehekülje räägitakse, kuidas mehed neid (autor koos oma sõbrannaga) imetlevad, hoolimata korduvatest kinnitustest, et nad on nii õnnelikud, õnnelikud.., hoolimata Gucci, Armani ja muude rikkurite maailma trendikate firmamärkidega asjade ostmise kirjeldustest.

Mulle tundub igati loomulikum ja tervem inuiti kurgulaulja Tanya Tagaqi (hiljuti esines suurepärase kontserdiga ka Eestis) arvamus, kes ütleb: “Seksuaalsusel on minu elus väga suur osa. Minu meelest on naisele väga oluline osata end selles osas väljendada ilma häbita, tunda end vabalt.

Armastada oma keha, armastada seda, et oled terve ja tugev. Mitte selline kehaga eputamine ja meediasse toppimine, vaid eluterve, normaalne seksuaalsus. Meeste poolt tuleb suur vägi, ja naised peavad oskama seda kontrolli all hoida ning suunata ja sellest oleneb, kuidas suhe toimib.” (Areen, 5. märts 2009).

Töökus viis Brüsselisse

Aastate jooksul olen jälginud ja imetlenud tublide saarlannade edukäiku nii saartel kui ka suurel maal ja nüüd juba laias ilmas. Viimane näide on kunagine Saaremaa postkontori juhataja Maire Lodi, kes edukalt tegutses Eesti Postis, ja usun, et ta lööb läbi ka Brüsselis Euroopa Postioperaatorite Ühenduses.

Kurvaks teeb meele see, kui mõnikord hakkan lugema Delfi kommentaare ja avastan, kuipalju kurjust ja labasust neist näkku kargab, ja tunnetad kirjutajate kesist haridust ning noorust. Siis läheb mõte ka sellele, et me anname oma seltskonnadaamide reklaamimisega ju edasi malle noortele, kellel väärtushinnangud on alles kujunemisjärgus.

Lohutan end mõttega, et saarte naised on tugevad, ilusad, seksikad ja oma töökohas hinnatud sellise ülepaisutatud ja bravuurika enesereklaamitagi. Aga võib-olla ma eksin?