Palkade poolest on Eesti Euroopa viimaste hulgas (17)

Palkade poolest on Eesti Euroopa viimaste hulgas

 

Palkade kärpimine on Eestis viimase aja moesõna. See arvatakse olevat lausa imerohi majanduslanguse vastu, miks muidu püütakse oma tööjõudu ja -oskusi müüvaid inimesi koondamisega hirmutades veenda “vabatahtlikult” loobuma osast väljateenitud töötasust. Kas tõesti küünib meie palgapuu võra juba nii kõrgele, et kärpimist vajab? Alustame kõige madalamast, miinimumpalgast, siis räägime keskmisest ja nädala pärast võtame ette ka suuremad palgad.

Palgad on Eestis oma raha käibeletulekust 1992. aasta suvel kasvanud paarikümnekordseks, aga ikka jääb meie elatustase Euroopa keskmisele veel kõvasti alla.

Silma paistab Eesti Euroopas hoopis inimeste sissetulekute väga suure erinevusega. Riigi üldist palgataset arvesse võttes on alampalk liiga väike, selle tõstmine edeneb aga väga visalt, madalamate ja kõrgemate palkade vahe hoopis kasvab.

Nigel alampalk seab Eesti vaesemate riikide sekka

Tunni- ja kuupalga alammäär igaks kalendriaastaks kehtestatakse Eestis valitsuse määrusega pärast seda, kui tööturu osapooled – tööandjad ja ametiühingud – on alampalga suuruse üle peetavatel läbirääkimistel jõudnud kokkuleppeni.

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) nõuab oma liikmesriikidelt, kelle hulka kuulub ka Eesti, niisugust miinimumpalka, mis kataks töötaja elulised vajadused toidu, rõivaste, eluaseme, hariduse ja puhkuse järele vastavuses oma riigi majandusliku ja kultuurilise arengu tasemega.

Euroopas ja mujalgi on üldtunnustatuks saanud põhimõte, et alampalk moodustab riigi keskmisest palgast vähemalt kaks viiendikku, s.o 40%. Iseseisvas Eestis on see suhe vaid paaril aastal ulatunud väga napilt üle kolmandiku.

Eesti ametiühingud on iga-aastastel läbirääkimistel järjekindlalt nõudnud alampalga suurendamist ning enamasti selle – mitte küll soovitud ulatuses – ka saavutanud. Kõige suurem edu saatis ametiühinguid 2007. aastal, kui tööandjad nõustusid alampalga tõusuga tervelt viiendiku võrra – 3600 kroonilt 4350 kroonile kuus. Aga juba järgmisel sügisel lõppesid läbirääkimised tööandjate jäiga vastuseisu tõttu tulemuseta ning alampalk jäi tänavuseks aastaks mullusele tasemele.

Kõrvalolevast graafikust on näha, et käärid alam- ja keskmise palga vahel kärisevad Eestis järjest laiemaks. 1992. a oktoobris ulatus 300 kroonile tõstetud miinimumpalk veel ligi 55 protsendini keskmisest kuupalgast (549 krooni). Järgnes järsk kukkumine ja 1995. a oli alampalk keskmisest vaid 18,9%.

Alam- ja keskmise kuupalga suhte poolest on Eesti Euroopas viimaste hulgas. Eurostati andmetel oli miinimumpalga suhe tööstuse ja teenindussfääri töötajate keskmisse kuupalka möödunud aastal Maltal ja Luksemburgis 50% ringis. Portugalis, Hispaanias, Iirimaal, Sloveenias, Bulgaarias, Hollandis, Prantsusmaal ja Slovakkias ulatus see 41–47 protsendini.

Veidi väiksem kui Euroopa Liidu normiks loetavad 40 protsenti oli miinimumpalga suhe keskmisse Suurbritannias, Tšehhis, Ungaris ja Poolas ning alla 35% piiri jäi see peale Eesti veel vaid Lätis, Leedus ja Rumeenias.

Täitmata lubadus

2001. a augustis, kui Eesti alles kandideeris Euroopa Liidu liikmeks, leppisid ametiühingute keskliidud ja tööandjate keskliit kokku jõuda 2008. a alguseks selleni, et alampalk moodustaks üleriigilisest keskmisest brutopalgast vähemalt 41%.

Kavandatu järgi pidi alampalk 2003. a algul moodustama 33,5% keskmisest palgast, 2004. aastaks juba 35% ning edaspidi pidi alampalga osakaal igal aastal suurenema 1,5% võrra.

Tegelikult on saavutamata isegi 2004. aasta alguseks seatud eesmärk. Alam- ja keskmise palga suhe jõudis 2004. aasta kokkuvõttes 34 protsendini, kuid langes siis taas alla 32% ning täpsustamata andmetel tõusis mullu 33,9 protsendini.

Alampalk näitab riigi arengutaset

Euroopa normini jõudmise asemel on miinimumpalga mahajäämus keskmisest palgast hoopis kasvanud.
Krooni kasutuselevõtmisest tänaseni on miinimumpalk kasvanud küll 21,75 korda, ent väga suur on olnud ka elukalliduse tõus. Tänavu jaanuaris olid kaubad ja teenused 1999. a jaanuariga võrreldes 55,4% kallimad.

Elatusmiinimum (elatusvahendite väikseim hulk, mis võimaldab inimesele tööjõu säilitamist ja taastamist) oli Eestis 1997. a 1045 krooni, alampalk aga vaid 845 krooni. Palga alammäär ületas elatusmiinimumi (1229 kr) alles 2000. aastal.

Paraku on Eestis tulumaksu protsent ka väikeste sissetulekute korral väga suur, maksuvaba tulu määr aga madal. Praegusest 4350 kroonisest alampalgast on maksuvabad 2250 krooni, ülejäänud 2100 kroonist tuleb töötajal loovutada 417 krooni tulumaksu, 87 krooni pensioni- ja 26 krooni töötuskindlustust ning toidule, riietele, jalanõudele, eluasemele, haridusele ja puhkusele kulutamiseks jääb tal 3820 krooni kuus.

Euroopa Liidu kõrgeimat miinimumpalka – 1610 eurot ehk 25 196 krooni kuus – maksti mullu juulis Eurostati andmeil Luksemburgis, madalaimat, vaid 112 eurot (1752 kr) aga Bulgaarias. Kõrvaloleval kaardil on näha, et Eesti oma 4350 kroonise alampalgaga jäi tagasörkijate sekka, edestades vaid viit viimast – Slovakkiat, Leedut, Lätit, Rumeeniat ja Bulgaariat.

Sabassörkijad ka keskmise palgaga

Eesti keskmine palk ei küüni veerandinigi Euroopa Liidu keskmisest. 2007. a oli keskmine kuupalk Eestis 11 336 krooni, Taani tööstuses ja teeninduses töötajate keskmine palk aga üle kuue korra kõrgem – 69 336 krooni kuus.

Suurbritannias ja Luksemburgis ületas keskmine palk meie oma üle viie, Soomes (36 126 kr) ja Rootsis (36 871 kr) aga üle nelja korra.
Saare maakonna keskmine palk pole küll Eesti kehvemaid, kuid jäi mullu riigi keskmisele alla umbes 15%.

Riigi keskmisest väiksemat palka saab Eestis ligi kolmveerand palgasaajatest. Ülemisse veerandisse kuulujaist aga täpsemalt nädala pärast.


Palk on tasu, mida tööandja maksab töö tegijale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest.

♣ Palgatingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel ja neid on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel.

♣ Täistööajaga (40 tundi nädalas) töötavale töötajale makstav töötasu ei tohi olla väiksem vabariigi valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Alates 1. jaanuarist 2008 on kuupalga alammäär täistööaja korral 4350 krooni ja tunnipalga alammäär 27 krooni.

♣ Õhtusel ajal (kell 18–22) töötamise eest tuleb maksta lisatasu vähemalt 10% ja öisel ajal (kell 22–6) töötamise eest vähemalt 20% töötaja palgast.

♣ Ületunnitöö ja puhkepäeval töötamine tuleb tööandjal hüvitada töötajale vaba aja andmisega või makstes talle lisatasu, mis ei tohi olla väiksem kui 50% töötaja palgast.

♣ Riigipühal tehtud töö tuleb hüvitada vähemalt kahekordse lisatasuga olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt.

♣ Töötajal on õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset tasustamist.

♣ Peale seadusega kehtestatud erandite (maksud, täitemenetlus) ei tohi töötasust ilma töötaja nõusolekuta kinnipidamisi teha.

♣ Töötajal on õigus nõuda selgitusi palga arvutamise aluste kohta ning töötaja soovil on tööandja kohustatud andma talle kirjaliku teatise temale arvutatud palga koostisosade, kinnipeetud summade, tema eest arvestatud sotsiaalmaksu ja tema nimel tehtud sissemaksete kohta.

♣ Palka tuleb maksta vähemalt üks kord kuus. Iga palga ülekandmisega viivitatud päeva eest peab tööandja töötajale maksma viivist 0,5% ülekandmisele kuulunud summast.

Allikas: Palgaseadus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)