Väikese tüdruku ja vana naise küüditamine (11)

Etteruttavalt ütlen, et barbarite vägedel ei õnnestunud kõiki ohvreid kätte saada. Märtsiküüditamisest pääsesid üle noatera tegelikult paljud, kuid äramärgitute taaka kandsid nad sovetiaja lõpuni. Saaremaa rahvalauliku Ingel Vikkeniga ei ole võimalik enam kõnelda.

Minu vestluskaaslaseks on Anne Vaikmaa, kes tookord oli 7-aastane esimese klassi õpilane Järvamaal. Oli sõjasügis ja tema ema Amilda Soorsk ei pääsenud enam koju Angestele.

Sombune kevadhommik

Anne räägib: “Oli sombune 1949. aasta kevadhommik, koolivaheaeg. Madalate pilvede all sulas lumi. Ema võttis käsile talvise suurpesu. Isa oli ametilt meier, kirjatöö lasus ema peal. Elasime üürnikena 9–10 m2 talutoas, mis oli ajutiselt kohandatud meiereiks, sest päris meiereihoone olid läti hävituspataljonlased 1941. aastal maha põletanud.

Olin naabritalus koos teiste lastega söögilauas. Sisse kargas oma küla inimene, haaras mul jõhkralt turjast kinni ja räuskas: “See on Vaikmaa kutsikas! Kus on su isa ja ema?” Mul oli seljas ainult sitsist särk ja jalas suusapüksid. Selga lubati võtta ema kleidist õmmeldud mantel. Talumajapidamine otsiti läbi.

Küünis oli meetrijagu heina, see torgiti tääkidega läbi, ka laudasõnnik. Otsitavaid ei leitud ja mind pandi istuma kabiini kahe püssimehe vahele. Nii sõitsime talust tallu, kust õnnetuid peale korjati. Scuttingu perest pandi autokasti ema viie lapsega, Kapluri pere lapsed nutsid ja rippusid koera kaelas. Halli peaga Sameti-mamma püüdis seletada, et ta poeg langes Punaarmees. Arvestati aga seda, et teine poeg langes Saksa sõjaväes. Ja nii sõitsime majast majja. Poe talust pandi autole minu klassiõde emaga, kelle ratastoolis vanem õde jäeti lörtsisele ristteele maha, sest auto tagaluuk ei paindunud kuidagi kinni.

Vallamajas olin neli päeva. Pinniti jätkuvalt isa-ema peidukohta, ma teadsin, kus nad on, kuid vastasin: “Ei ütle teile.” Sõimati, karvustati, anti naha peale ja viimaks tassiti vallamaja seina äärde, vajutati täägiga vastu seina ning öeldi: “Nüüd laseme su maha!” Täägiarm on tänaseni alles. Too täägiarm ei ole ainus arm.

Õde oli samal ajal haiglas. Ukse taga valvas püssimees, lootuses, ehk ilmub isa välja. Praegu on samas majas hooldushaigla ja õde seal arstiks.
Neli päeva olin söömata. Vallamajja toodi selle talu perenaine, kus me elasime. Talle taheti mind Siberi-teele kaasa panna. Naine ütles: “Viige mind, aga võõrast last ma ei võta!”

Teisipäeva hommikul sai küüditamine otsa. Koos sama naisega visati meid vallamajast välja ja kõmpisime kodu poole. Paari kilomeetri pärast tuli vastu auto, mille kastis istus minu ema. Tema püüdmisega oli hiljaks jäädud, viimane rong oli läinud. Langesin emale kaela ja ütlesin: “Ma teadsin küll, kus sa oled, aga ei ütelnud seda neile mitte.”.”
See polnud kõik – Amilda Vaikmaa tööraamatusse löödi tempel 47 C, mis tähendas keeldu töötada oma erialal, zootehnikuna, elatada võis ta end ainult transporttööga, kooliõpetajatest said katlakütjad.

Olime siis kurjategijad?

Anne jätkab: “Meilt võeti peavari, ema kaotas tervise.”
Mis oli põhjuseks? “1944. aasta sügisel olid Saaremaalt põgenenud minu emaema ja tädid. 1948. aastal “reetis kodumaa” Punaarmees sõja läbi teinud ema vanem vend Eduard, kellelt Nõukogude võimgi ei võtnud kodu. Viimane Soorski perekonnaliige oli Amilda Vaikmaa.

Tookord oli varandust ainult nii palju, kui mahtus 10 ruutmeetrile: voodid, laud ja kaks tooli. Kuid hindamatu varandus oli tema kaks last. Saaremaal oli Soorskidel korralik majapidamine. KGB küüditamistoimiku leidsin aastal 2002, sellest selgus, et väljasaatmisele koos vara konfiskeerimisega kuulus ainult Amilda Vaikmaa, oma ema, õdede ja venna põgenemise pärast. Pärast küüditamist ema Saaremaale ei lubatud, talus elasid võõrad ja mõned neist elavad tänase päevani.”

Võhma külal on huvitav ajalugu. Sirvin Saaremaa kohanimede raamatut ja leian, et 1592. aastal olid külas esimesed nimelised majapidamised: Angeste, Jureste ja Kitu. Saaremaa arhitektuuri uuris siin etnoloog Gustav Ränk.

Pärimusi küllaga

Vanavara ja pärimusi on siit korjanud luuletaja Henrik Visnapuu, rahvaluuleteadlane Herbert Tampere koondas regilaulud kogumikku “Vana kannel”. Kummalise kokkusattumisena leian sellest raamatust Saaremaa rahvalauliku Ingel Vikkeni regilaulud. Angeste naabruses, Põldel veetis ta vanaduspäevi, Põlde pere küüditati.

Kui Anne Vaikmaa oli meelekindel, siis Aigu Ingel viskas vembu. Küüditajad teda ei leidnud, pererahvas juhatas nad Silla väljale. “Siis lähme sinna järele,” lubati karmilt. Kuid kolm nädalat varem oli 85-aastane Ingel surnud. Rahvakeeles kutsutakse Mustjala surnuaeda Silla väljaks.

Ja veel armidest. Aigu Ingli tütrepoeg on siiamaani Siberis, tema maad ärastasid küüditajate vallaametnikest sugulased. Siberi-tee läbi teinud tütretütar ei saa tulla koju. Tee, mis viis taluni, erastati ostueesõiguse korras nii, et koju on võimalik tulla vaid helikopteriga. Uue tee rajamiseks vajaliku maa ostutaotlusele vastas maavanem aasta tagasi Mustjala vallaametnike seisukoha alusel eitavalt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)