Koputus uksele, vooditest välja, hetk aega ja algaski sõit…

Koputus uksele, vooditest välja, hetk aega ja algaski sõit…

VIHA EI PEA: Vilma ütleb, et teda ajab nüüd juba naerma, et ühed inimesed võisid ikka nii lollid olla. Kahju on sellest, et need kaheksa aastat Siberis jätsid poolikuks tema haridustee.

Need read on pärit luuletusest “Küüditamine”, mille autor on Vilma Süld (77). 1949. aasta märtsis, kui algas tema teekond külmale maale, oli ta 17-aastane neiu.
Praegu elab vanaproua Kõnnu külas Pärdil. Sõidab autoga, kui vaja, istub traktorirooli, surfab vabalt internetis, kasutab lastega rääkimiseks Skype’i. Tal on kokku säetud kolm luulekogu ja luuletusi tuleb iga päev juurde… Nende maade nimekiri, kus vanaproua on viimasel ajal reisinud, on aukartustäratavalt pikk. Raha? Selle puudust tal polevat, sest ta ju vana kulak. “Vaata, majandada peab oskama! Oleks Eesti riigis ka sõuksed vanad kulakud eesotsas, ei siis poleks meil praegust mitte puudust käes.”

Vilma pajatused tema kaheksast Siberi-aastast on kui elav juturaamat. Seda ei saa ümber panna, seda peab ise kuulama ja lugema. Täpselt nii nagu vanaproua jutt, läbi pisarate ja naeru, lindile jäi.

Me elasime Vigalas. Isa oli läinud just Pärnu kaubareisile, kui külas hakkasid käima ärevad jutud – tuleb uus küüditamine. Me läksime emaga metsa, koju jäi haige vanaema ja 7-aastane õeraas, sest ega neid ometi puudutata. Aga kui asi juba nii kaugele läks, et hakati vanaema ja õde auto peale panema, tulime meie emaga metsast välja. Isa oli Pärnu tee peal kinni võetud ning juba otsaga vallamajas.

No mis sa seal suure ähmiga oskad kaasa võtta! Need vene soldatid olid siiski hea südamega – üks taris akna eest kardinad ning mässis nende sisse vana seinakella. Teine võttis pliidi pealt suure poti, pani sinna sisse mõned sööginõud. Leib jäi astjasse, loomad lauta… Oleks võinud ju voodite pealt paar tekkigi kaasa võtta. Aga kes see selle peale tuli? Haige vanaema visati koos põhukotiga veoautokasti. No meie perel polnud siiski veel häda midagid, sest enne seda oli isa müünud sugutäku. Selle eest oli ta saanud tohutu raha – 27 000 rubla. Seesama meie elud päästis.

Sattusime saarlastega ühte punti. Rong oli rahvast puupüsti täis, kimpsud-kotid hunnikus. Edasi liikusime ainult öösiti, päeval seisime kuskil jaamas. Mõne aja pärast hakati meile isegi mingit süüa andma. Leiba, mida me ei söönud. See oli sihuke maarjajääga tehtud. Vahel toodi suppi ka. Hapukapsas oli pandud vee sisse ja siis oli see ollus natuke keema ka lastud. Meil oli võid ja leiba kaasas, aga ühel vanapaaril oli umbest kotitäis herneid kaasas. Püüdsid neid ikka keeta ka, aga kui rong sõitma hakkas, olid herned kõik laiali…

Aga me ei olnudki väga kurvad. Kui see esimene kurbus mööda läks, mängiti vagunis pilli, tehti nalja. Kõik ju arvasid, et varsti tuleme tagasi. Mu isa ütles ikka, et ameeriklane tuleb ju appi ja küll me varsti jälle koju saame.
Ma ei mäleta täpselt, aga me sõitsime ikka mitu nädalat.

Barabinski jaamas, see on kuskil enne Novosibirskit, laaditi meid veoautodele ning pandi selsovet’i (külanõukogu – toim) õue maha. Säält hakati meid jaotama. Kalmõkid härgadega olid meil vastas. Reed olid sellised, et ainult kaks jalast oligid. Meie pere ja veel mõned pandi uuesti rongi ning viidi Kirsinka jaama.

Jälle ree peale. Kui siis Ustjantsevi külasse jõudsime, avanes küll huvitav pilt. Terve küla oli lume all, ainult pisiksed korstnaotsad paistsid lume seest välja. Meid viidi kuskile alla lume sisse, sääl oli siis pisike hütt. See oli puhta pime, aknad olid ju lume all. Üks tuba seal oligid. Panime oma asjad hunnikusse ja istusime nende otsas. Pingi all kaagutasid kanad, lapsed piilusid ahju pealt… Perenaine pakkus teed. Vaata, venelased on ju lahked inimesed.

Ma ei mäleta, kaua me seal olime, aga varsti leiti meile kahe pere peale üks tühi maja. Siis olime omaette ja hakkas juba mingi elu olema. Tuba oli umbest 4×4 m suur, sellest veerandi võttis oma alla suur Vene ahi. See oli nii suur, et vanaema magas selle peal. Seal sellist asja nagu pliit, ei tuntud. Kõik see söögitegemine käis ahjus süte peal.

Esimene töö oli põhuhunnikute põletamine. Isa pandi mõne aja pärast puutöökotta tööle. Raha me seal kolhoosis ei näinud, saime natuke vilja.
Kõik asjad olid sääl teistmoodi. Vett ei olnud, küla keskel oli üksainus kaev. Järv oli. Kui tahtsid vett, pidid raiuma jäätükke või sulatama lund. Loomadel lautu seal ei olnud, need kõik ukerdasid lumehanges.

Üks igavene pisike siga oli lume sees, lühikesed jalad, mitte edasi ei saa. Sea nimi oli, aga sea moodi ta küll ei olnud. Ma läksin küsima, et ehk müüvad ära. Müüsidki. Panime sahvrisse ja hakkasime söötma. Mingeid toidujäänuseid ikka üle jäi ja kevadel sai rohuliblesid toodud. Sügiseks oli igavene pirakas siga. Kohalikud imestasid – no need eestlased ikka oskavad!

Külas oli pood, aga see oli täitsa tühi. Osta ei olnud sealt midagi. Leiba meile jagati, aga sel oli üks viga – õudne koirohu maitse oli sees. Koirohtu ei suudetud vilja seest välja tuulata. Aga mis sa hädaga teed, näljaga pidi ka seda sööma.
Maa oli seal väga viljakas. Ja õudne söögiisu oli kogu aeg.

Olin selles külas pea ainus noor eestlane. Mina vene noorte pidudel ei käinud. Aga pidusid nad tegid küll. Naised tantsisid ees, karmoška taga. Noh, nii nagu see vene tants käib, hommikust õhtuni. Meie vanaema ütles ikka, et tal juba pealuu sees see kiiga-kääga…Venelane on ju lõbus inimene, see pole tähtis, mis sa omale kõhtu saad.

Sügisel läksid lapsed kohalikku kooli, minu õde ka. Eesti lastel oli jõuluks keel nii selge, et tunnistusel kõik viied. Mina sain koolis olla pool aastat. Siis sain 18 ja öeldi – aitab sulle küll, mine tööle!

Isa ostis meile maja. See oli natuke suurem ja sel oli juba pisike eestuba ka. Isa tegi sinna sisse ka pliidi. Ma ei tea, kust ta selle pliidiraua küll sai. Aga siis saime inimese moodi süüa keeta.

Elasime Ustjantsevi külas. Mina olin suur ringirändaja. Läksin traktoristide kooli, tegin läbi kombainerite kooli. Töötasin traktorijaamas masinate peal. Sealt sain siis omale ühe saarlase ka. Ma olin kombainer, Elmar Süld oli farmimehaanik. Sellest, kuidas meie kokkusaamine oli, võiks ka terve raamatu kirjutada. Registreerisime ennast ära ja sain poja.

Siis hakkasid uued vintsutused. Elmari isa oli vangis ja nemad said aasta varem Siberist tulema. Mind tulema ei lastud, ma olin seal teise paragrahvi alusel. Mulle öeldi, et sina pole riigivastane, sina oled kulak ja istu aga edasi. Ja vaata et polekski saanud, aga külanõukogu esimees, üks kena vene naine, võltsis natuke pabereid ja pani mind neiupõlvenimega Jürisson isa perekonda kirja. Siis sain 1957. aastal koos oma perekonnaga tulema. Siberisse oli jäänud kaheksa aastat minu elust. Kui olin juba aasta Eestis olnud, tuli minu mehele teade, et tema naine on vabastatud.

Aga siis tuli uus häda. Mind ei lastud Saaremaale. No kulak ja rahvavaenlane! Mees käis küsimas, talle öeldi, et mine ise ka minema, kui tahad. Et kes sul käskis kulakuvõsu naiseks võtta! Mõned korrad ajutiselt käisin siin, aga siis ükskord tulin koos lapsega. Süda sai täis. Ju näeb, mis nad teevad, aga tagasi ma enam ei lähe! Võtsin mehe mootorratta ja vurasin Orissaare rajooni keskusesse.

Olin kodunt sõukse paraja nöörijupi taskusse pistnud, silmus otsas ka. Lähen selle kõige kõrgema ülemuse kabinetti ja räägin kenasti, et ma tahaks ikka oma mehega koos elada. Ei midagid, ei luba ja kõik. Asi läks juba nii kaugele, et mees käsutas: viige välja! Ma tarisin oma nöörijupi taskust välja, kaela ja kohe sinnasamasse varna otsa.

Oh sa jutt! Tool lendas ja vana sai mu nöörist kinni. Mina selle peale, et sa küll päästsid mu elu, aga ma lähen koju ja poon ennast ikka üles. Ja sina vastutad selle eest! Mees pani nööri oma tasku, läks sekretäri juurde ja ma kuulsin, kui ütles, et kirjuta see inimene Saaremaale sisse. Vaata, kui sa Siberist oled läbi käinud, ei sa siis nii kergesti alla ei anna ka.

Ei, mul ei ole enam viha. Nüüd ajab juba naerma, et inimesed nii rumalad olid. Minu isa ütles ikka, et tal ei ole oma elust kahju, õe elul polnud ka viga, sest ta tuli tagasi ja läks kooli. Tal on kõige rohkem kahju Vilmast, st minust, kellel jäi kõik pooleli. Nii kahju, et ajab nutma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)