Head teenindajad saavad hakkama igasuguste inimestega… ja neid leidub

Head teenindajad saavad hakkama igasuguste inimestega… ja neid leidub

HABEMESSE SÜDA: Kihara juuksurisalongis on Tea valmis bakkidest kas või kihvad välja nikerdama.

Head teenindajad on valmis sind ära kuulama, pabereid täitma, järele uurima, välja otsima, et soovidele vastu tulla. Nad on võimelised igasugust jama kuulama, jäädes seejuures konkreetseks, arusaajaks ja viisakaks. Käimas on hea teeninduse kuu ning kampaania “Kiida teenindajat!”. Seda me just teemegi. Kiitke teie kah.

Seekord satuvad meie teele juhuslikult ette jäänud teenindajad erinevatest eluvaldkondadest. Öeldud on, et meeldiv ja asjatundlik teenindaja suudab päikese pilve tagant välja tuua. Ilm on neil päevil päris kena olnud.

Tahaks maja või maad või… midagi

LVM kinnisvarabüroos töötab Heidi. “Võiks endale mingi elukoha hankida,” uurib klient. “Või jupi maad või midagi säärast.” Heidi on asjaga vägagi nõus: “Mille vastu teil huvi on?”
“Mul võiks kas või oma saar olla,” arutleb klient. “Või mingi maja oleks äge!” Heidi mõistab ja uurib, kus see olema peaks. Mis hinnavahemikus see asi oleks?

“Ma tahaks kõige odavamat,” arvab klient. “Teil on siin ukse taga mõned hinnad punasega maha tõmmatud ja uus pandud. Äkki võiks need omakorda maha tõmmata ja veel väiksema arvu kirjutada?”
Teenindaja ei allu provokatsioonile, vaid uurib edasi – võib-olla mõni väiksem maja? Siin on üks – 990 000 krooni. Ega seal hiiri pole? – “Ei usu.”

Suureks kurvastuseks selgub, et maja või korteri ostmiseks peab olema tegu inimesega, kellel on raha. Ilmselgelt ei ole kõnealune klient üks selliste hulka kuuluv. On kuulda, et mõned inimesed ostavad maju võlgu, aga ka siis peab raha olema.

Heidi kahjuks ise laenu ei anna. Sellegipoolest näitab ta kausta vahel olevaid pilte majast, mis näeb välja nagu vanaema maja. Kuna sellest odavamat maja hetkel saada pole, tuleb uurida muid võimalusi.
“Äkki on teil väike jupp maad, kuhu saaks mingi kuuri püsti panna, et suvi üle elada?” Kohe pakutakse välja kinnistu kesklinnas. Heidi joonistab kaardi, et näidata, kus see täpselt asub.

Kliendil on aga veel väiksemat maatükki vaja. Ja odavamat. Et paneks sinna telgi püsti ja siis võiks oma maa peal südalinnas purjus peaga ringi roomata, ilma et politsei kainerisse lohistaks. Heidil hetkel väiksemat ei ole.

Võib-olla saaks maad mujale, kus saaks telkimas käia ja ehitada puu otsa onni, kus istuda ning luuletusi kirjutada? Selline võimalus on täitsa olemas. Loone laiul on mitu hektarit maad, kuhu saaks kuurigi püsti panna.
“Aga midagi eriti odavat teil pole?” – “Mis tähendab eriti odav?” – “Võib-olla sada tuhat?”

Kahjuks sajatuhandelist ei ole, kuid on olemas uus korter hinnaga üle kolmesaja tuhande. Miks keegi seda ära pole ostnud juba? Tuleb välja, et selliseid ostetakse ja tahetakse küll. Kahjuks käib ka see kõnealusele kliendile üle jõu.

Heidi on väga kannatlik ja pakub muudkui võimalusi. Hiljem tõsisemal toonil uurides selgub, et selliseid kliente on ka päriselt olemas. Ja on olemas inimesed, kes kinnisvarabüroost uurivad, kas nad saaksid osta ühe ruutmeetri maad kesklinnas? “Meil käib igasuguseid inimesi,” teatab Heidi naerdes.

Andke mulle palju raha

Swedbankis satub numbriloosiga klienditeenindajaks teller Terje. “Kas ma võiksin hästi palju raha saada?” küsib murelik klient. “Vaatame. Mis konkreetne soov on?” uurib teller. “Mõtlesin, et võiks maja osta.”

Terje selle mure puhul aidata ei saa, selleks on teised inimesed, kelle juurde peaks kliendi ümber suunama. Terje tegeleb hoopis väikelaenudega. Klient tunnistab, et ei osanud järjekorraautomaadil õiget nuppu valida, sest sellist polnud, mis ütleks, et “palju raha, kohe ja niisama”.

Terje selgitab, et see on väikelaenu koht. “Kas te tahate kinnisvara tagatisel laenu? Mis summas?” – “Ma tahaks nii, et üldse tagatist ei oleks.” “Sellist asja päris ei tehta,” märgib teller rahulikult ja hakkab uurima, millal on võimalik aeg kinni panna laenunõustajate juurde. Nende juurde lihtsalt järjekorranumbriga ei saa.

“Aga mis laenu teie annate?” Terje annab väikelaenu, aga seda on võimalik saada vaid kuni 150 000 krooni. Klient pakub välja, et kui maja maksab pool miljonit, siis võib ta äkki kolm korda seda väikelaenu võtta, tuleks enam-vähem välja. Kahjuks see skeem siiski nii ei tööta.

Sõltuvalt kõiksugu kohustustest ja võimalustest on 150 000 maksimum. “Kui ma viis korda selle summa võtan, siis saaks kindlasti maja!” Teller selgitab taas, et päris nii see asi ei tööta. Aga kui on soov kinnisvara tagatisel eluasemelaenu võtta, siis võib aja kokku leppida küll.

“Ma pole ikka kindel, kas selle aja peaks panema,” teatab klient. “Pärast selgub, et ei saagi laenu, kus see häbi ots siis…” “Aga kuidas te muidu teada saate,” küsib teller vastu.

Kaubaks ei lähe ka siis, kui klient pakub maja ostul tagatiseks mootorratast. Ta on nõus halbade aegade tulekul kaotama äärmisel juhul mootorratta, aga mitte maja, nii et maja ei tahaks tagatiseks panna. Terje lohutab, et maju nii kergesti käest ära ei võeta siiski. “Kui on makseraskused, üritatakse leida muid võimalusi, see pole lahendus, et maja kohe ära võetakse,” ütleb ta.

Klient pöördub lõpuks lootusrikkalt uuesti oma esialgse küsimuse juurde, milleks panka tuldud sai: “Ehk oleks võimalik suurem summa raha niisama saada, hädasti oleks vaja!” “Niisama raha ei saa,” vastab teller rahulikult.
Hiljem, tõsisel uurimisel ütleb Terje, et ka sellised kliendid on päriselt olemas, kes tulevad tõsimeeli panka lootusega sealt niisama raha saada. “Kliente on igasuguseid!”

Kas spämmi saaks valikuliselt?

Möödaminnes astub klient läbi postkontorist, et võtta ette tõsisem võitlus rämpsposti vastu. Spämmijuttu peab kuulama klienditeenindaja Silvi, kes selgitab, et spämmist vabanemiseks tuleb aadress ära registreerida ja panna postkastile Eesti Posti logoga kleepekas.

Siis saab osast spämmist lahti, aga mitte sellisest, mis tuleb kohale ajalehtede vahel. “Ma pole ühtegi ajalehte tellinud, aga neid käib kogu aeg, ma tahaks neist ka lahti saada!” ütleb klient.

Silvi räägib, et ei ole võimalik pääseda postist, mis tuleb kohale nimeliselt. Näiteks kataloogid. Ta uurib, mis aadress ja nimi on, et need raamatusse kanda, kus on kirjas kõik inimesed, kes soovivad rämpsposti vältida.
“Tegelikult mõnda spämmi tahaks ka,” harutab klient mõttelõnga edasi. “Osa katalooge on toredad, neid ma tahaks lugeda.” “Kahjuks ma ei saa nii korraldada, et ühtesid toome ja teisi ei too,” räägib Silvi. Ta saab vormistada selle, et kirjakandjad kleepekat jälgiksid.

“Äkki ma saaks sinna kleepeka juurde nimekirja teha reklaamidest, mida ma tahan lugeda,” pakub klient välja. “Et ärge tooge mulle Kuressaare Sõnumeid, aga tooge Selecti katalooge, mis on huumorit täis.”

Silvi arvab, et postkasti täisjoonistamine ei oleks vahest kõige mõistlikum, kuid temagi poolest, kui selline soov on on, siis miks mitte. “Aga kas see aitab ka? Kas siis saab õigeid reklaame?” “Väheusutav,” ütleb Silvi. Siiski on ta kindel, et kui nimi kirja panna ja kleepekas postkastile, jääb rämpsposti vähemaks.

“Kui säästukas on midagi hea hinnaga, mingi liha näiteks, siis ma seda tahaks teada, aga mitte muud,” jaurab klient edasi. “Kuidas kirjakandja nüüd seda jälgima hakkaks?” arutleb Silvi. “Nad võiksid hommikul kogu spämmi läbi lugeda ja tuua mulle vaid paremad pakkumised,” tärkab kliendis lootus.
Silvi jagab selle peale lahkelt ühe teise postkontoritöötaja kontakte, kes otseselt reklaamikannetega tegeleb, ehk tema saab aidata.

Pärast selgub, et ka siin käib igasugu kliente. “Inimesi on igasuguseid ja küsimusi on ka igasuguseid,” teatab Silvi.

Kas valurahaga võib rikkaks saada?

Kui pangast raha ei saa, siis ehk õnnestub mujal proovides. Kuulda on, et kindlustused on alati lahkelt valmis kahjukannatajatele suuri summasid välja maksma. If Eesti Kindlustuse kontoris võtab meid vastu Katre. Kontori aknal ilutseb kaunis teade “Hüva nõu ei maksa midagi”.

“Tulin vaatama, mida tasuta saab siis,” küsib klient alustuseks. Katre uurib, kas klienti huvitab õnnetusjuhtumikindlustus äkki. “Või ehk on teil õnnelike juhtumite kindlustus?” pärib klient ääri-veeri. Ei, ainult õnnetusjuhtumid. “Kui ma haigeks jään, kas ma siis saan teilt raha?” küsib klient lootusrikkalt. “Kui gripp on, siis ei saa. Kui on näiteks aga luumurd, siis saate.”

“Minu kõige suurem probleem on mälu,” selgitab klient oma tausta. “Kas mäluhäirete vastu saaks end kindlustada?” Katre ütleb, et ei saa, tegu peab olema ootamatu õnnetusjuhtumiga. Samas haarabki ta tabelid ja näitab, millise juhtumi eest kui suure valuraha saab. See sõltub kindlustussumma suurusest.

“Ma paneks oma summaks kümme miljonit või sada, siis saab juba üsna rikkaks,” pakub klient. Kahjuks päris nii palju ja nii suvaliselt määrata ei saa. Katre näitab tabeleid ja kirjeldab, mis midagi tähendab. Loosi läheksid kõõluse rebend, lülide murrud, nihestused…

“Ma olen mures, et mingi trauma tagajärjel ei saa enam järglasi, kas neid saab kuidagi kindlustada?” Eraldi seemnekindlustust ei ole. Katre pakub, et see läheks püsipuude alla ja siis saaks kindlasti raha.
Ta hakkab hinnapakkumist tegema. Seal tuleks määrata ka inimene, kes valuraha saab, kui kindlustatu surema peaks.

“Kui ma suren, saan kakssada tuhat?” “Mitte teie ei saa, vaid teie perekonnaliige,” täpsustab Katre. “Surmajuhtumi puhul saate panna ka konkreetse inimese, kellele valuraha läheb.”
Pruudile? “Pruudile või Ruudile,” teatab Katre. “Ütlete nime, kellele, ja tema saab.”

Klient arvab siiski, et kõige tähtsam on hästi suur valuraha määrata. “Ma tahan rikkaks saada,” teatab klient. “See ei ole selleks, et rikkaks saada,” täpsustab kindlustaja. Tegu on ikkagi õnnetusjuhtumite puhuse kompensatsiooniga.

“Marrastus,” pakub klient. “Või muhk?” Ei, sellised asjad ei lähe. “Kramp jalas?” Ei. “Kui ma murraks jala, palju ma siis raha saaksin? Kas see kehtib ka siis, kui ma redeli pealt alla kukun?” Jah, kui on tegu ootamatu õnnetusega. Kui aga käskida naisel su käed raha saamise eesmärgil murda, siis see ei läheks arvesse. Klient arvab, et ta võib siis ikkagi ju kindlustusel suud-silmad täis valetada, et kukkus voodist ja murdis mõlemad käed.

Midagi pealemäärimiseks?

Klient siseneb kaubamajas asuvasse Ülikooli apteeki. “Oleks haiguse vastu rohtu vaja,” oskab klient vaid öelda. Mille peale abivalmis proviisor kliendi nobedalt külmetusevastaste rohtude riiuli juurde juhatab. See pole päris see. “Mul on veidi teistsugune mure,” paljastab klient. Mis see oleks? “Suguhaiguste hirm on!”

Ingrid juhatab kliendi riiuliteni, kus iga värvi kondoomid reas. Tuleb välja, et kondoom on tõhus suguhaigusi vältida aitav vahend. “Mul on kahtlus, et nendest pole enam abi,” avaldab klient saladuse. Kas äkki on olemas mingit ravimit, mida tagantjärele peale määrida? “Iga haigus on erinev ja neile on erinevad ravimid,” selgitab Ingrid ning lisab, et kahjuks sellist üldravimit ei ole, mida klient otsib.

“Ega ma täpselt ei tea ka, oleks vaja lihtsalt midagi profülaktika mõttes!” Ingrid soovitab ikkagi arsti juurde minna. Klient arvab, et võib-olla on liiga piinlik minna ja end ilmarahva silme all nõnda paljastada. “Ei maksa karta, ega see pole esimene ega viimane kord,” ütleb Ingrid. – “Viimane on see kindlasti, aga kust te teate, et esimene pole?” “Ma mõtlesin arsti jaoks,” täpsustab Ingrid.

Ingrid otsib kohe välja kohaliku arsti nime ning Tallinna ja Tartu vastavate asutuste kontaktid. On väga abivalmis ja kaasaelav. Ütleb, et Kuressaare arst olevat kogenud ja hea ning ei ole vaja muretseda.

“Ma ei tea, kas ma tahan kohalikule inimesele oma delikaatset lugu rääkida…” – “Ega ei peagi lugu ära rääkima, vaid ainult oma kaebusi kirjeldama.” Aga kui on lihtsalt väike kahtlus, kas siis peab ikka kogu loo ära rääkima, kuidas see kõik algas ja miks niimoodi läks?

“Ei usu, et arst nüüd käiks linnapeal rääkimas, kellel mingi kaebus oli parajasti,” lohutab Ingrid. – “Ma seda ei kardagi, vaid hoopis seda, et äkki oli see tema mees või poeg, kellega ma hullasin.”

“Siis peab vaatama neid mandri vastuvõtte,” soovitab Ingrid. Lisaks räägib ta, et nüüd peab edaspidi kondoomi kasutama, et see haigus ei leviks. “Kondoomid peaksid ikka alati kotis kaasas olema.”
“Selles asi ongi, et need olid kotis, mitte seal, kus peaks,” kurdab klient.

Tehke mulle habemesse süda

Ikka veel vaene, kodutu ning suguhaiguste käes vaevlev, suundub klient meelt lahutama juuksurisalongi. Kena välimus on hea tuju alus. Kihara juuksurisalongis on lahkelt nõus oma abi pakkuma Tea.

“Kas te võiksite minu soengule professionaalse hinnangu anda, et kas see, mis mu pruut mulle pähe lõikas, on okei,” uurib klient. “Ja mida habemega ette võtma peaks ja kas sellele saab mingi mustri peale teha?” Stiilne habe ja vunts on popid asjad.

Tea arvab esmapilgul, et võib-olla on habe veidi lühike, kõrguste vahe liiga väike, et muster kenasti näha jääks.
Aga te olete teinud mingeid mustreid siin? “Milliseid mustreid te mõtlete?” – “Mingi pildi, karvase südame või…” Tea tunnistab, et ta pole habemesse varem mustrit teinud, kuid juustesse küll.

“Aga mida ma vuntsidega teha saaksin? Olen vaadanud, et paljud vuntsidega mehed on hästi populaarsed.”
Tea noogutab, et tõesti, mõned vuntsid on kohe päris lõua alla välja. Igal juhul on ta kohe nõus juustele hinnangut andma. Toob kammi ja mõõdab. Tulemus on meeldiv. “Täitsa okei on,” tunnistab juuksur. Võib-olla veel mõned üksikud karvad ära lõigata, aga üldiselt on okei. “Mõnel on salkude vahe lausa silmaga märgatav, aga teil on mõni üksik karv.”

Äkki need mittesiledad karvad jätavad natuke metsiku mulje ja see on ka äkki seksikas? “Miks ta siis pole,” kiidavad juuksurid takka. Klient arvab, et kui juba soeng on metsik, siis võiks habemesse lõigata näiteks hai hambad või midagi sellist karmi. Siis ma oleks ikka päris ihaldusväärne mees.

“Võib-olla peaks siis olema kohe päris hundikihvad, mingi metsloom,” pakub Tea välja. Kliendiga arutatakse läbi, kuidas teha nii, et külje pealt tuleks nagu suured kihvad karvade sees. Tea arvab, et bakkidest võiks täitsa midagi välja võluda.

Siiski hoiatab ta klienti, et kui selline keeruline pilt endale näkku teha, siis on seda pärast raske hooldada ning paari päeva pärast on see juba välja kasvanud. Klient pakub, et äkki aitaks vahatamine või elektriga töötlemine, nagu reklaamis on näidatud. Tea kardab, et väga kaua see siiski ei püsiks. “Seda peaks käima üle päeva või iga päev kujundamas ja hooldamas,” hoiatab ta.

See kliendile ei sobi. Tähtis on siiski teadmine, et bakkidest ja habemest ollakse valmis tõsimeeli mustreid välja lõikama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)