Fritzli protsessil räägiti, kuidas maniakk piinas oma “teist perekonda”

Fritzli protsessil räägiti, kuidas maniakk piinas oma “teist perekonda”

SKANDAALIJANUNE JA KÜÜNILINE: Sel nädalal oli Josef Fritzli kohtuprotsess kogu maailma ajakirjanduse lemmikteema. Nüüd on aga valla pääsenud võitlus, millisel väljaandel õnnestub esimesena avaldada intervjuu mehega, kelle need samad ajakirjanikud ise põlgusega “Amstettini monstrumiks” tituleerisid.

Sel nädalal toimus Austrias Sankt Pöltenis suletud uste taga kohtuprotsess, mille ajakirjandus kohe sajandi protsessiks tituleeris. Süüpingis oli maniakk Josef Fritzl. Eriliste vahejuhtumiteta kulgenud kohtuprotsessi käigus kuulasid vandemehed ära osapoolte esinemised: riiklik süüdistaja rääkis, kuidas julmur mõnitas oma ohvreid kahe aastakümne vältel, kaitsja aga püüdis tõestada, et tema kaitsealune pole sugugi “monstrum”, nagu ajakirjandus seda väitnud on. Kaitsja sõnul oleks tõeline monstrum oma ohvrid lihtsalt hävitanud.
Üleeile tuli otsus – Fritzl mõisteti süüdi kõigis süüdistuspunktides ja nagu eeldada võis, määrati talle karistuseks eluaegne vangistus.

Tõsi, üks mõnevõrra sensatsioonimaiguline vahejuhtum kohtus siiski aset leidis. Nimelt tunnistas Josef Fritzl end kohtuprotsessi esimesel päeval süüdi vaid verepilastuses ja vabaduse võtmises ning võttis osaliselt omaks vägistamissüüdistuse. Samas eitas ta tapmissüüdistust ja süüdistust inimeste orjastamises.

Kuid juba kahe päeva pärast – ilmselt pärast seda, kui kohus oli ära kuulanud tema peamise ohvri, Josefi lihase tütre Elisabethi tunnistuse –, muutis ta ootamatult oma seisukohta ja võttis omaks kõik süüdistused. Veidi hiljem ütles advokaat ajakirjanikele, et tõenäoliselt on Josef Fritzl oma saatusega leppinud ja kavatseb ülejäänud osa elust trellide taga veeta.
Süüdistusi on palju

Meenutagem, et “sajandi protsessiks” (miskipärast meeldivad ajakirjanikele säärased tühjad ja kõlavad sõnad, ehkki sajand on veel ees) nimetatud kohtupidamine julma maniaki üle toimus Sankt Pölteni linnakeses. Süüalune Josef Fritzl hoidis 24 aastat vangistuses oma lihast tütart. 74-aastast Amstettini (Alam-Austria liidumaa) elanikku süüdistati oma tütre korduvas vägistamises, vabaduse võtmises, verepilastuses, orjapidamises ja väikelapse tapmises.

Kohtusaali ilmus Fritzl vanamoodsas helepruunis ülikonnas. Kohe varjas ta oma näo sinist värvi dokumentidekladega. Ajakirjanike küsimustele see “Austria ajaloo kõigi aegade suurim kurjuse kehastus” (samuti pressis kasutatud väljend) ei vastanud. Nõrga häälega ütles ta kohtule oma nime ja muud isiklikud andmed.

Kohtu teisel päeval Fritzl oma näo siiski paljastas: tema pilk oli tühi ja ilme emotsioonideta nagu maskil. Kohtusaali eesruumis viibinud ajakirjanikud väitsid, et vaid lähemal vaatlemisel võis tema käitumises teatud ärevust märgata – paar korda olevat Fritzl pigistanud oma käsi ja kogu kohtuprotsessi aja oli ta pilk suunatud ühte punkti.

Raske lapsepõlv

Väriseva ja vaikse häälega olevat Fritzl kohtule jutustanud oma lapsepõlvest. Ta meenutas, et elu koos emaga oli “väga raske”. Kohtuniku täpsustavale küsimusele, kas ta sai oma emaga hästi läbi ja kas ta teda armastas, vastas süüalune lühidalt: “Ei.”

Fritzl lisas: “Emale olin ma soovimatu laps. Kui ma sündisin, oli minu ema juba 42-aastane, ta ei tahtnud mind… Ema peksis mind palju. Kui ma sain 12-aastaseks, ütlesin, et ei talu enam vägivalda. Sellest hetkest alates olin ema jaoks saatana kehastus. Mis puudutab aga isa, siis tema ilmutas end harva ja juhuslikult.”

Keldriõudused

Eeluurimise andmetel vangistas Fritzl oma tütre Elisabethi 1984. aasta augustis ja hoidis teda 24 aastat seksiorjuses. Et oma maniakaalsed plaanid ellu viia, ehitas Fritzl ümber Amstettinis asuva elumaja keldri. Kohtusaalis rõhutati, et keldril puudusid aknad. DNA analüüs kinnitas, et just Josef Fritzl on kuue keldris sündinud ja seal ellujäänud lapse isa.

Tegelikult sünnitas Elisabeth seitse last – üks poisslaps suri kolm päeva pärast sünnitust. Süüdistuskõnes teadis prokurör väita, et laps oleks ellu jäänud, kui oleks õigel ajal saanud meditsiinilist abi. Seepärast esitatigi Fritzlile ka tapmissüüdistus.

Prokurör Christiane Burkheiser rääkis, et Fritzl kasutas korduvalt oma tütre kallal seksuaalset vägivalda, tehes seda väikelaste silme all. Prokurör lisas, et kohtualune ei üritanudki oma vastsündinud poega Michaeli päästa. Laps suri hingamisprobleemide tagajärjel.

“See oli surma põhjustamine hoolimatusest,” kinnitas prokurör.
Kõigele lisaks rääkis Burkheiser kohtule detailselt Fritzli teistest kuritegudest. Füüsilist vägivalda olevat ta oma tütre kallal tarvitama hakanud juba siis, kui tütar oli vaid 11-aastane. Algul poetas Fritzl oma alaealise tütre padja alla pornoajakirju, seejärel hakkas ta tütre nähes masturbeerima…

Kui Elisabeth oli saanud 18-aastaseks, meelitas isa tütre kavalusega keldrisse, uimastas ja pani luku taha. Mitme aasta jooksul ei olevat Fritzl vangiga isegi rääkinud – ta laskus keldrisse vaid selleks, et tütart seksuaalselt ära kasutada.

Eeluurimise ajal olevat Elisabeth tunnistanud, et keldris vägistas isa teda keskmiselt 2–3 korda nädalas. Järelikult kahtlustatakse Josef Fritzlit umbes 3000 säärase kuriteo toimepanemises. Tütre sõnul hoidis Fritzl oma ohvreid keldris hirmu all, lubades nad surnuks näljutada, kui nad valju kisa teevad.
“Josef Fritzl kasutas tütart kui omandit,” märkis austria prokurör.

Peale selle olevat isa ja vanaisa Fritzl teinud oma seksiorja ka Elisabethi kõige vanemast tütrest Kerstinist. Kuna Elisabeth vananes, ei suutnud ta Josef Fritzli seksuaaltungi enam piisaval määral rahuldada.

Vastuhakk tõi karistuse

Eeluurimise ajal tuli ilmsiks, et kord olevat Fritzl otsustanud sõnakuulmatut Elisabethi karistada: maniakk lülitas keldris välja elektri ja jättis ohvri mitmeks nädalaks pimedusse. Vangistuse esimesel aastal olevat ta Elisabethi aga üheksa kuu jooksul ketis hoidnud. Esimese 12 aasta jooksul ei saanud vang järgida ka elementaarseid hügieeninõudeid, sest keldris polnud sooja vett ega dušši.

Prokurör lausus: “Kõige hullemini mõjus Elisabethi ja ta laste psüühikale päevavalguse puudumine.” Lisaks oli keldris ka väga rõske, õhk oli kopitanud ja umbne.
“Oma teoga, mis ei allu loogikale, purustas Josef Fritzl tütre elu, hävitades temas usu tulevikku. Elisabeth ei teadnud, milliseks kujuneb tema tulevik, mis ootab teda ees ja milliseks kujuneb tema laste saatus,” rääkis prokurör Christiane Burkheiser.

Enne vabastamist ei olnud kolm keldris sündinud last näinud kordagi päikesevalgust. Kolm ülejäänud last tõi Fritzl elama ülakorrusele, öeldes oma naisele, et nende tütar, kes olevat kuskil Euroopas mingi ususektiga liitunud, tõi oma väikesed lapsed kodumaja juurde ja jättis sinna maha.
Ta pole monstrum!

Kohtualuse advokaat Rupert Mayer kutsus vandemehi objektiivsusele. Ta ütles: “Te ei tohiks suhtuda minu kaitsealusesse kui monstrumi.” Säärase seisukoha kaitseks tõi ta argumendi, et Josef Fritzl olevat keldrielanikke pidanud oma “teiseks perekonnaks”. Ükskord olevat Fritzl keldrisse viinud isegi jõulukuuse, kiitis Mayer oma kaitsealust.

“Kui teie ainukeseks eesmärgiks on vaid seks ja te olete tõeline monstrum,” pöördus advokaat kohtuniku ja vandemeeste poole, “kas te siis jätaksite keldris sündinud lapsed ellu. Ei, te tapaksite nad!”

Samas oli advokaat sunnitud tõdema, et kuna tegemist on väga spetsiifilise kohtuasjaga, pole tal kindlat kaitsetaktikat, kuid tasuks siiski arvesse võtta, et Josef Fritzl kahetseb toimunut siiralt.

Kuna eeluurimine oli pikk ja põhjalik, oli kohtuprotsess lühike. Ükski Josef Fritzli sugulane kohtusse tunnistusi andma ei tulnud. Vandemeestele näidati 11 tunni pikkust videosalvestust vestlusest Fritzli 42-aastase tütre Elizabethiga. Videosalvestus tehti eeluurimise ajal prokuröri ja advokaadi juuresolekul. Keldris sündinud lastelt tunnistusi ei võetud.


Kas ohvritel on võimalus alustada uut elu?

Suurema osa oma elust on Elisabeth Fritzl veetnud kirjeldamatus õudusunenäos. Enamik inimesi oleks säärastes tingimustes kaotanud mõistuse, suutmata välja kannatada veerand sajandit kestnud mõnitamisi ja piinu. Saksa ajakiri Focus püüdis ekspertide abiga selgusele jõuda, kas Amstettini ohvritel on mingigi võimalus alustada uut elu.

Psühholoog Christian Lüdke on seisukohal, et naised tulevad psüühiliste traumadega paremini toime. Seda võimet võrdleb ta jonnipunnist nukuga, kes end alati püsti ajab. Elisabeth Fritzli juhtumi puhul on oluline, et vastupidamiseks sai ta toitu just oma ematunnetest – tahe kaitsta oma lapsi andis talle elujõudu.

Samas on ekspert veendunud, et läbielatud traumad on jätnud siiski oma jälje. “Näiteks võib oletada, et teatud lõhnad (toidu-, šampooni- või isa odekolonni lõhn) hakkavad talle kogu seda õudust ka tulevikus meelde tuletama,” märgib psühholoog.

Tõsi, teatud määral on negatiivseid tundeid võimalik hüpnoosi abil ja muu teraapia abil blokeerida ja alateadvusse suruda, tuues teadvusesse tekkinud tühimiku asemele mõned positiivsed mõtted ja emotsioonid. Seepärast prognoosib ekspert, et kuna Elisabeth tundub olevat tugev isiksus, on suur tõenäosus, et pärast õiget ja järjekindlat ravi hakkab ta elama täiesti normaalset elu.

Christian Lüdke on seisukohal, et tulevikus võib Elisabeth elada ka täiesti normaalset seksuaalelu. Siinjuures on soodustavaks teguriks see, et Josef Fritzl vangistas oma ohvri, kui too oli vaid 18-aastane, st Elisabeth polnud veel isiksusena välja kujunenud.

Samuti kinnitab psühholoog Lüdke, et ka lastel, keda Elisabeth on saanud oma isaga, on häid võimalusi hakata elama normaalset elu. Ent lisab: erinevalt emast on neile pärast psühhiaatrilist ravi vaja anda ka täiesti uus identiteet (uus nimi, uus perekond ja täiesti uus elukoht).

Psühholoog lükkab kategooriliselt tagasi tulevikuversiooni, et keldrivangistuses üles kasvanud lastest saavad üleelatu tagajärjel kurjategijad. Õigustamaks oma tegu oli ju nende isa-vanaisa Josef Fritzl pajatanud kohtus oma emast, kes olevat teda lapsepõlves julmalt kohelnud. 

“See kõik on vaid ettekääne ja täielik jaburdus,” kinnitab ekspert. “Josef Fritzl on sotsiopaat, kel pole tundeid, kes on mõjutatud perverssetest seksuaalfantaasiatest ja keda ajendas tegutsema vaid erakordne võimuiha.

Psühholoog Christian Lüdke väljendab leheloos ka oma rahulolu selle üle, et “Amstettini maniaki” kohtuprotsessi juhtisid peamiselt naised (nii kohtunik kui ka prokurör olid naised) – teada on, et naised kaitsevad tavaliselt nõrgemat poolt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)