Erki Evestusel on jumalaid rohkem kui seitse (2)

Erki Evestusel on jumalaid rohkem kui seitse

KUNSTNIKU JA TSIKLIEHITAJA LOOMINGULINE KÖÖK: Oma ateljees, kus valmivad ka tsikli Põhjakonn detailid, võib Erki Evestus viibida talvekuudel varahommikust hilisõhtuni.

Kudjape küla mehe Erki Evestuse kirjutatud ja maalitud raamat “Eestlaste jumalad” annab kujuka pildi meie esivanemate uskumustest ja tavadest. Kahekümne leheküljelisest värviliste piltidega raamatukesest on ilmunud ka kordustrükk. Kirjapandut värske pilguga veel kord üle lugedes ja humoorikaid pilte vaadates mõistad, kui tabavalt on autor meie silme ette toonud eestlaste jumalad – nii sõnas kui ka pildis.

“Eestlaste jumalatel ei ole suuri ja uhkeid pühakodasid. Samuti pole neil pikka ja verist ususõdade ajalugu. Eestlaste jumalad on kõikjal. Lilles, loomas ja liivateras. Nad sahistavad puuokstes ja laulavad suvetuultes.

Jumalad on igas sitikas ja merelaines, kõiges selles imeväärses, mis meid ümbritseb. Nad ei vaja eneste teenimist ega suuri sõnu. Nad on heatahtlikud, tagasihoidlikud ja abivalmid, nagu õige eestlane isegi. Nad lihtsalt on,” juhatab Erki Evestus raamatu proloogis lugejaid jumalatega tutvuma.

Jumalate loetelu algab pea-jumal Taaraga ja lõpeb tuulte, taeva ja pikse valitseja Ukuga. Trükises on seitse unikaalset maali selgitava tekstiga.
Eestlaste jumalate teema moodustab vaid kübekese omapärase käekirjaga kunstniku loomingust. Veerandsada aastat Saaremaal elanud ja oma esimeseks juubeliks tasapisi valmistuv Erki Evestus teenib rohkem kui ühte muusat või seitset eesti jumalat.

Pereisaks olemine, maalimine, skulptuuride valmistamine, kirjutamine, karikatuuride sepistamine, kunstikoolis õpetamine, kodutalu korrastamine, mesilaste pidamine, koera ja imepäraste sabata kasside (on selline tõug) eest hoolitsemine, Saaremaa motoklubi Ösel MC tegevuse korraldamine, mootorrattamudelite ja unikaalsete esemete kogumine, motomatkadel osalemine… ning kunstipärase mootorratta Padakonn ehitamine. Küllap tuleks see loetelu palju pikemgi, aga piirdugem esialgu sellega.

Võrulasest ammugi saarlaseks saanud Erki Evestus leiab selle kõige jaoks aega. Sügisel ja talvel veedab Erki lõviosa ööpäevast Kudjape mõisa kupja kunagisest elumajast ringi ehitatud elamu ateljees.

See on ehtne loominguline köök – riiulis väärt raamatud, ühes seinas kunstniku looming, garderoobis nahksed motoülikonnad ja hirmuäratava välimusega kiivrid, seintel raamitud vanad fotod, üks büst, laua kohal rippumas imepärane kroonlühter, riiulis päikeseprillide kogu, mida nipet-näpet siit kõike leida võib!
Erki kaasa Tiia toob lauale aromaatse kohvi. Suhkrut asendab mesi. Oma talu mesilast muidugi. Kohv meega – suurepärane keelekaste.

Võrulasest saarlaseks saamine pole üldse raske

Kudjapel läheb Evestuse perel kolmeteistkümnes talv. Pärast seda kui Erki Tartu kunstikooli lõpetas, otsustasid Evestused Saaremaale kolida. Miks saarele?
“Minu isa ütles, et kui tahate õnnelikult elada, siis kolige oma vanematest, ämmadest-äiadest ja teistest õpetajatest võimalikult kaugemale. Meie otsustasimegi siis Saaremaale tulla. Saarlased polnud me kumbki, abikaasa on Vändrast pärit. Läksin restaureerimisvalitsusse tööle. Ehitusfirma kaudu saime kahetoalise korteri,” tuletab Erki meelde veerandsaja aasta tagust aeg.

Päris linnainimesteks pole Evestused aga kunagi tahtnud saada. Saaremaal ostis Erki oma esimese palga eest ühe vana maamaja Kärla kandis Kandla külas. “See maksis 300 rubla. Jäin veel 100 rubla võlgu. Selle maksin ära järgmisel palgapäeval. Maja tegin korda ja siis ostsin Tagaverele uue maja. Kui lapsed kasvasid, siis vaatasime, et suvila pidamine läheb kalliks. Tahtsime päris oma kodu Kuressaare lähedale.

Selle maja siin leidis minu naine. Kui seda vaatama tulime, siis ohakate vahelt see kuidagi välja paistis. Aga mingi tõmme oli sel paigal meie jaoks. Ostsime ära ja hakkasime korrastama. Nii see läks,” võtab Erki kogu loo lühidalt kokku.

Nüüd näeb elumaja suur ja uhke välja. Seda ümbritseb avar hoov ja maja ees on tiik, kus kaladki sees.
“Töötasin restaureerimises ja sealt siis ka ehitajaoskused. Olen praktiliselt kõik ise teinud. Ainult katust aitas paar meest teha. Siia on läinud kogu mu raha,” jääb peremees kodu rajamisest rääkides napisõnaliseks.

Kui rääkida aga saarlaseks saamisest, siis see pole Erki arvates üldse raske. Tema arvates on võrulased ja saarlased hingesugulased. Toetan seda arvamust. Oma kogemustest oleksin täpselt samasuguse hinnangu andnud.

Evestuse pildid ilmestavad raamatuid ja kaunistavad kodusid

Suur osa kunstnik Erki Evestuse loomingust on jõudnud kaan-te vahele. Mahukas kõvakaaneline 144-leheküljeline trükis kannab pealkirja “Evestuse tarkuse raamat”, mis portreteerib inimese sündi ja surma ning seda, mis sinna vahele jääb.

Alles kolmapäeval sattusin juhuslikult hiljuti valminud majja, mille elutoa seinal ilutses kunstnik Erki Evestuse taies. Kudjape küla kunstniku töid olen märganud mitmes teiseski kodus aukohal olevat.

“Minu pildid kas meeldivad inimestele või ei meeldi. Tegelikult on see väga hea. Need tööd ei jäta vaatajat ükskõikseks. Kunst ei tohi olla nagu tapeedimuster, mida ei mäletagi seina peal.
Minu loomingu fänne on üle Eesti, on Itaaliaski ja teistes riikides,” pajatab Evestus oma loomingulises köögis.

Oma suuna maalimisel leidis Evestus pooljuhuslikult, hakates karikatuure lihtsalt värvima. Ja karikatuure erinevatele väljaannetele on Evestus teinud ligi paarkümmend aastat.

Omal ajal kandis tema esimene suurem näitus Kuressaare lossi lähedal Sarve baaris nime “Lehola Lembitu tegemised”. Kunstnik peab heas mõttes kummaliseks seda, et kogu ekspositsioon osteti ära korraga. “Sealt sain julgust juurde ja nüüd olen ma siis neid teinud edasi, T-särke ja igasuguseid muid asju,” meenutab Erki edukat algust maalikunstnikuna.
Nüüdseks on kunstnik teinud juba üle 500 pildi.

Teemat peab Erki oma loomingus väga tähtsaks. Võtame näiteks kas või külaliste teema. Seinal on pildid allkirjadega “Iga külaline leiab ise mütsi” ja “Külaline ja kala lähevad teisel päeval haisema”.
Erki naerab: “Kui sul on selline pilt vihjeks üleval, siis…” “Nojah, katsun ühe päevaga hakkama saada,” aasin vastu. Aga tegelikult elu ongi selline. Tihti tuleb mõistukõnet kasutada ja kena, kui sellest aru saadakse.

Mootorrattast saab Põhjakonn

Nii Erki kui tema kaasa Tiia on mootorrattaomanikud. Peremees ei taha aga sõita tavalise Kawasaki või Harley Davidsoniga. Tema tsikkel peab olema eriline. Ja nüüd ta ehitabki ühest Ameerika päritolu sõiduriistast ehtsale konnale sarnanevat põrisevat kaherattalist.
Kuigi Erki sai mootorratturi load juba 16-aastaselt, on ta alles viimased kümme aastat motoasjandusele pühendunud. Praegu on kunstnikuhärra Ösel MC eestvedaja.

“Klubi saab nüüd kümneaastaseks. Vahepeal oli küll varjusurmas, aga nüüd saime jälle suure hooga minema. Andi Roost vedas seda alguses väga aktiivselt. Eks me praegu ka laseme õrnalt selle vana rasva peal liugu. Klubis on nii mehi kui naisi, kopajuhist firmajuhini. Ösel MC on väga tugev ja tubli klubi,” annab klubi juht teada.

Möödunud aastal käisid kolme klubi mootorratturid Ukrainas motoklubide kokkutulekul. Venemaal on kolm korda käidud. Ka Soomes ja Rootsis on oma tsiklitel ringi vuratud. Eestis on kolm kindlat üritust, kus saarlased alati kohal käivad.

Välismaal ja Eestiski on Erki Evestus sõitnud maalitud tsikliga, mis on kõikjal suurt elevust tekitanud. “Venemaal tekkis fotograafidest kohe järjekord. Kui tsikkel oli lindi taga, siis küsiti, kas tohib ikka pilti teha. Seal on teine suhtumine. Kõige paremad muljed on aga Ukrainast. Kiievi ja Odessa vahel tahtsime Dnepri ääres Tarassova Garal telkida.

Kui registreerimispunktist saadi teada, et oleme Eestist, siis organiseeriti meile kohe kämpingumajakestesse kohad. Saimegi rõduga toa. Meisse suhtuti väga hästi,” ütleb Erki.
Tänavu mais sõidavad saar-lased Valgevenesse. Brestis on motoklubide kokkutulek.

Talvel tegeleb Kudjape mõisakupja maja nüüdne peremees kunstiloominguga, suvel aga sõidab mootorrattaga ringi. “Suvi on ju nii lühike. Just mootorratas on see, millega saad seda Eestimaa suve täiega võtta,” konstateerib Erki Evestus.

Millal Erki Evestus oma Põhjakonna “krooksuma” paneb, seda ei osanud mootorrat-taehitaja kuupäevaliselt öelda. Igal juhul lubas ta sellest teada anda ja siis saab sellest imeelukast ka pildi teha.
Ja veel! Loo lõpetamiseks sobib suurepäraselt tsitaat Erki raamatust “Eestlaste jumalad”, kus autor iseloomustab Vanemuist ja Ilot.

Vanemuine & Ilo – muusika, laulu ja taide kaitsjad.
Legend räägib, et lind tõi nokas seemne, millest kasvas esimene puu. Vanemuine ja Ilo on veel noored ja vallatud. Lauldes ja tantsides ootavad nad, millal sirgub puu nii suureks, et sellest saaks valmistada kandle. Vanemuise kandlemäng ja Ilo laul on aidanud eestlasi alati siis, kui on raske.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 262 korda, sh täna 1)