Oma ja võõras Saaremaal (10)

Oma ja võõras Saaremaal

 

Veebruar oli ja on eestlastele tähtis kuu. 91 aastat tagasi asutati esimene Eesti Vabariik. Enne seda olid eestlased oma maa peremehed viimati aastal 1227.

Tolle aasta veebruaris mõistsid Valjala linnust kaitsnud saarlased, et ordumeistri väest nad jagu ei saa. Nad pakkusid rahu ning muistne vabadusvõitlus oli lõppenud. Kuid Saaremaa suutis end vabastada võõrvõimust veel mitmel korral.

Sulev Vahtre pakub oma raamatus “Muinasaja loojang Eestis” saarlaste vastupanu edukuse üheks põhjuseks tiheda suhtluse läänepoolsete naabritega. Saarlastel olid kiired laevad, nad olid osavad sõjastrateegid ja oskasid mandrimehi veenda oma ettevõtmisi toetama. Kõiki eestlasi saarlastest virulasteni ühendas võitluses aga üks mõte, mis on Liivimaa riimkroonikas kirjas nii: “Kas ajavad tõesti ristisõdijad lätlaste ja liivlaste abiga meid esivanematelt päritud kodust välja?

Kaitseme ennast siis selle eest, korraldame nii suure sõjakäigu, nagu seda Eestist veel mitte kunagi pole tehtud, kihutame nad mere taha tagasi, et nad mitte iialgi enam ei saaks meid ahistada.”

Vahtre kirjutab, et need sõnad väärivad erilist tähelepanu. Mitte selle tõttu, et neis on vaen ja vastuseis võõrale, vaid et neis sisaldub sügav moraalne õigustus: eestlased ei saa leppida sellega, et neid tahetakse välja ajada “päritud kodust”, esivanematelt päritud maalt.

Queen vs. Ruja

Veebruar oli ühele Saaremaa koolile tähtis kuu, sest laiema avalikkuse ette jõudis etendus, mida õpilased olid sügisest saati hoolega harjutanud. Mul polnud varem olnud võimalust Saaremaa vanuselt auväärseimat gümnaasiumi külastada, nii et otsustasin seda kabaree kaudu teha.

Pealegi meeldib mulle kabaree kui žanr, sest välise sära ja efekti kõrval võimaldab see ka sisulist sära – oma aja kurioosumite kommenteerimist, pentsikuste parodeerimist, narruste naeruvääristamist. Minu suurim kahtlus oli seotud kabareesse kuuluva alastuse ja erootikaga, mis teeb sellest täiskasvanutele mõeldud meelelahutuse.

Etenduse avapauk, tummfilm, oli väga hea, nii loolt, näitlemiselt kui ka tehniliselt teostuselt. Edasi nägin kahe tunni jooksul palju andekaid noori, kes oskasid suurepäraselt tantsida ja laulda. Kauneid kostüüme ja head muusikat. Tohutut indu, sünergiat ja pühendumist. Kui ma aga pärast etendust koju jalutasin, ei osanud ma vastata küsimusele, kus ma siis nüüd õieti käinud olin ja mida ma sealt sain.

Kui kabarees poleks selle kahe tunni jooksul kõlanud paari eestikeelset lauset, oleksin vist arvanud end USA-s mõne lavakooli etendusel olevat. Samas, USA-s ei lubaks moraalinormid alaealistel esineda kostüümides ja tantsudega, mis jõuavad kõlbluse piirile kohati väga lähedale.

Ei, ärge saage nüüd aru nii, et minu arust tohiksid eesti koolilapsed esineda ainult rahvariietes, labajalavalsi ja isamaaliste luuletustega. Eesti kultuur sisaldab endas tohutult enam. Ka sellist, mida kabaree vormis esitada. Mõni esimene pähetulev näide: Fixi lugu “Tsirkus”, Tõnis Mäe “Veenus”, Jaak Joala “Tuttav tango”. Ja nii ajas edasi ja tagasi, rahvalikest lauludest kuni Trafficu “Kesköödiskoni”.

Miks ma sellest räägin? Meie popmuusika, nii originaallood kui ka eestikeelsed tõlgendused, on eesti kultuuri jaoks sama tähtsad kui maailmale Queen, Nirvana ja Daft Punk, mille lood kõlasid kabarees. Mis vahet on eesti ja angloameerika popmuusikal? Viimast esitatakse triljoneid kordi iga päev üle maailma, kuid Ruja laulu “Noor teab, mis teeb” ei laula keegi muu kui me ise.

Keha ja hääl vs. vaim ja sõna

Britney Spearsi tantsuliigutusi imiteerivad miljonid tüdrukud igal õhtul üle maailma, kuid ühendada labajalavalss ja hip-hop nii, et sellest tuleb välja vinge tantsuetendus, saaksid ainult eesti tantsuõpetajad. Alati ei pea eesti kultuuri esitama.

Kuid piisab mõnest etteastest, et aru saada, kui head on esinejate tehnilised oskused: võõrkeele-, laulu- ja tantsuoskus. Muidugi, Saaremaa ühisgümnaasiumi kabaree eesmärk pole demonstreerida ainult oma tehnilisi oskusi. Etteastetel on sisu – tsirkuse ja kabareega seotud teemad.  

Kahetunnises etenduses oli ainult üks omaette sõnaline number. Kuid kabaree kui žanr ongi valdavalt tants ja laul. On, kuid kabaree sama oluline osa on vaimukas sõna. Vaimukat eestikeelset teksti peaks SÜG-i kabaree esitama, sest tegu on üritusega Eesti riigikoolis, mis peab hoolitsema eesti meele ja keele eest. Järelikult peab üritusel olema suurem seos Eestiga kui ainult see, et seda esitavad eesti koolilaste kehad ja hääled.

Mida rohkem ressursse ühe ürituse tarbeks Eesti koolis kulutatakse, mida rohkem soovitakse selles näidata oma vaimu ja potentsiaali, seda õigustatum on küsimus, mida see üritus eesti kultuuriruumis teeb.

Iseasi, kui tegu oleks ühe suvalise seltskonnaga, keda ühendab huvi kabareetantsu ja ingliskeelse laulu vastu. Kuid tegu pole mitte eraisikute, vaid oma kooli esindajatega. SÜG-i tunnuslause on “julge olla tark”.

Seega peaks sädelust ja julgust välja paistma rohkem etenduse mõtteteravusest kui kostüümidest. Tarka mõtet napib meid ümbritsevas maailmas niigi, nappi riietust on näha aga üha rohkem. Pealegi, kooli esindusürituselt on igati õigustatud just nimelt julget ja tarka mõtet oodata. Kabareežanr annab selleks võimaluse küll.

Ei keegi muu kui me ise

Täna ei tule muu maailm meid vallutama mõõga ja tulega. Ta levitab end meile televiisori kaudu ööl ja päeval. Me ei pea sellesse vaenu ja vastuseisuga suhtuma. Kuid ainult meie ise teame, kui rikas on eesti kultuur sõnadelt ja viisidelt, nii iidsetelt kui poppidelt. Keegi teine ei hoia eesti kultuuri elusana ja rõõmsana, tähendusrikka ja nauditavana – ainult meie ise. Suure töö eesti kultuuri rikkuse tutvustamisel noortele saab teha kool.

Meil lihtsalt ei ole muud võimalust: Hollywood ei tee iial Vanapaganast ja Kaval-Antsust kassahitti ning MTV edetabelisse ei ilmu lugu Kevin Rudolf feat. “Kaera-Jaan”. Iga andekate noorte poolt eesti keeles loomata ja laulmata laul on meile kaotus.

Eesti kultuuri elushoidmine peaks olema ka võimalikult mitmekesine tegevus: kord tõsisem ja sügavam nagu laulupeol, kord lõbusam ja kergem nagu kabarees. Parim olukord on muidugi see, kui me suudame palju originaalloomingut teha. Kuid Arvo Pärte ja Kerli Kõive, kes ka maailmaareenile jõuavad, sünnib harva.

Rohkem peaks meil jaguma inimesi, kes suudavad muu maailma sisu eesti vormi panna ning vastupidi. Laulda muusikale eesti keeles või vastupidi, esitada eesti sõnum eri muusikastiilide segus nagu Chalice. Ja nagu ülal öeldud, sõltub eesti kultuuri elujõud kõige rohkem sellest, kuidas me suudame oma kultuuripärandit kaasaegsel kujul iseendi jaoks elavana hoida.

Võtta eesti laulud-tantsud ning esitada neid popilt, uudselt, huvitavalt, kas või paroodiatena. Tublid SÜG-ikad, teie vorm on suurepärane. Kuid pange sellesse oma sisu – eestikeelne vaimukas mõte maailmast, saarest, iseendist. Te ei kaota sellega midagi. Vastupidi, tulemus on 1:0 meie esivanematelt päritud maa kasuks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)