Lugeja kiri: Abipalve (6)

Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen väikese habemega, nagu šnautseri nägu ka veidi. Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu Tallinnas Nõmmel oma peremehega kahekesi.

Ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und. Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla. Nüüd olen üksi, istun ja ootan tühjas majas.

Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen? Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha seda teha, aga endale võtta nad mind ka ei saa.

No ja kuhu mind siis panna? Äkki just sina tead kedagi, kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur ja äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.

Kui sa tead kohta, kus ma saaksin ennast sisse seada, palun helista. Minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on ja nende number on 51 12 177, vastab Andrus. Tema teab, kust mind leida. Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)