Emakeelepäeval võiks igaüks mõelda sellele, kuidas meie keelt hoida ja kaitsta. Iga eestlane. Kui meie keel on suutnud aastatuhandete jooksul rahva võõrastele allaheitmise kiuste püsida, on ta kaitsmist väärt!
Mõtleme igaüks, kui palju me ise või meie lähedased ütlevad iga päev okei, miks me raadiost kuuleme hitte, mitu korda päevas jätame hüvasti sõnadega davai või tšau. Me sõidame ringi jeepidega, linnas olles käime hot doge söömas, janu kustutame drinkidega.
Parunite ajal hüüti sellise kõnepruugiga eestlasi kadakasakslasteks, vallutajate vahetudes muutusid nad pajuvenelasteks. Kes me aga täna oma vabas Eestis oleme?
Toimetus paneb emakeelepäeval kõigile südamele, et mõtleme koos, kuidas keelerisust lahti saada. Mitte ainult emakeelepäeval, vaid ka teistel päevadel. See aitaks ka meie järgmistel põlvkondadel, kes niikuinii mitmeid võõrkeeli õpivad, hoida alles oma puhas emakeel.
Loading ...
Just nii asi ongi. Osa eestlasi on juba lepainglased. Need, kes kokkuleppimise asemal teevad diili ja töö juures moodustavad tiimi.
Kadakasakslased, pajuvenelased, võsainglased.
Mõelgem ka kuidas lõpetad telefonikõnet? Miks mitte lihtsalt öelda nägemist või head aega?