Loodushetk: Paar hetke pääsusabaga (3)

Loodushetk: Paar hetke pääsusabaga

 

Sõbrapäevaks saadud tervituskaardil oli ilus roheline ussike, kellele ei osanud kohe nime panna. Pöördusin asjatundjate poole ja sain teada, et fotol on ühe ilusa ja valmikuna kergesti äratuntava päevaliblika, pääsusaba röövik.

Pääsusaba on must-kollase tiivamustriga, ta tagatiibadel on iseloomulikud kannused, nn sabad, mis liigile nime andnud. Eesti suurima päevaliblika tiibade siruulatus on 65–95 mm. Avamaastikke eelistav tugevate tiibadega pääsusaba lendab kiiresti ja väga kõrgele.

Pääsusabad talvituvad nukuna. Kui kevad on soe, ilmuvad esimesed liblikad juba maikuu alguses ja liblikaid võib näha juuli keskpaigani. Röövikutele on tähtis toidutaim soo-piimputk, kuid aktiivsete õite otsijatena võivad pääsusabad sattuda ka aedadesse ja muneda teistele sarikõielistele.

Niisiis peab tänast “hetke” looduses veel ootama juuni-juulikuuni ning ka siis peab kannatust ja õnne olema, et ca 5 cm pikkust helerohelist mustade vöötide ja punakas-oranžide täppidega röövikut sarikõielise taime õisikust üles leida või liblikat looduses märgata. Pääsusaba (Papilio machaon) on Euroopa üks kaunim liblikas ning temaga kohtumine meeldejääv sündmus.

Teadlaste arvates oli pääsusaba Euroopas kunagi tavaline, kuid tänaseks on jäänud suhteliselt haruldaseks. Selle üks põhjus on soode kadumine, sest just soodes kasvab soo-piimputk. Liblikateadlane Jaan Viidalepp on Saaremaal pääsusaba näinud Viidumäel ja Mõntus, oma poolt saan lisada Mustjala ja Karja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)